Arvustus. Thundercat mahedas maahommikus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Thundercat
Thundercat Autor/allikas: Youtube

Uus plaat

Thundercat

"Drunk" (Brainfeeder)

8/10

Moodne elektrooniline jazzfusionist ja bassihai Thundercat (Stephen Brumer) astus kolmanda albumiga julge sammu: välja Brainfeederi bande firmamärgiks saanud jazzkosmosest, otse päevastesse, maapealsetesse vikerviisidesse. Mujal ilmas meie vana Vikerraadio terminit muidugi ei tunta, juba ennevanasti eristati ajaviitejazzi, pehmepoppi, yacht rocki, salongisouli alaliike mitmes maheduseastmes ja erinevas stilistilises kastmes. Vikerviisid kehtib "Drunki" puhul, ühendades kostvad vood sulniks pop-jazz-soul-funkiks, kus Weather Reporti sulamit võrdselt Totoga ja Chicago vaim lehvib ka tänapäevasemate sündifiguuride kohal.

Käib juba ammu nagu mingi võistlus selle peale, kes hip-tegijatest suudab kehvema renomeega artistidelt tolmu pealt puhuda. Arusaadav. Teha lahedaks ja värskeks midagi, mida pole selleks peetud, on mõnus väljakutse ja pakub üllatusi nii kuulajale kui tegijale, mure selles, et kõik leitu pole huvitav ja unustatust sensatsiooni tuletamine ei tohiks olla eesmärk omaette. Aga konkursisõel tiheneb, sest kes enam Totot ja Chicagot uncool'iks peab (küllap umbes pooleteise aasta pärast hakatakse jälle pidama): "Drunki" puhul jätab harva mõni arvustaja maailmas mainimata Kenny Logginsit ja Michael McDonaldit ja see on uus tase.

Jah, neid lapsepõlve tüütumaid, aga ometi kuhugi vereringesse nostalgiapauku ootama jäänud harmooniaid ja hõllandusi minusugused parimas eas pässid "Drunk'ilt" leiavad, ometi ma ei tea eriti palju viiekümbiseid, kes Thundercati kuulaksid. Mida noored siit leiavad? Kes Thundercati tegelikult kuulavad ja kel see üskseos puudub?

Ma arvan, et osavat pillimängu ja kompositsiooni - aga see oleks tühitähi. Vaim loeb. Thundercat põimib loojangupopi tundega tehtud tervikuks, mis kõlab tegelikult rohkem post kui retro. "Drunk" on selgelt post-Flying Lotus (mahenenumana, FlyLo siin ise põhiprodu), post-Kamasi (ööstiihiale lisatud rohkem päikest, aga rammestavat), post-Kendrick (võitluse ja avalduse asemel RAHU - mida maailm vajab), post-kosmoseelektroonika (me elame siin maamunal tasapisi). Ja huumor, aimamisi.

On ta siis moekas? On jah, siin ikka produktsioon erineb tegelikult rängalt Earth, Wind & Firest või mistahes eeltoodud näidetest: efektid on teisal (bassikäigus näiteks), mõju on vaatamata naturaalsusele sünteetiline (tänane "päris" on homne küberneetika) ja ega see plaat nii päevaraadio pole, kui esmapilgul paistab: midagi on siin psühhootilist.

Seega ideaalne suvatiksu kaaslane: meelde ei jää, aga avastada on.

Midagi viga ka? Jah, Thundercat lõi ägeda vormeli, aga jäi sellesse liiga kinni. Albumi ülesehitamisel tahtnuks rohkem varieeruvust, sest kett, mis esimesed pool tundi hoiab vaimustunult käimas, kerib vaikselt maha.

See on siiski hea plaat. Mitte keel-põses (oo, ma olen Kenny Loggins), mitte neo-uussiiras (krt), vaid leebe, lõdva hoiakuga.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: