2015 on taas pea kõrgele kosmosesse tõstnud afrofuturism. Parimad hiphopi ja RnB tegijad viskavad liistud tulle ja on avanud enda ees kogu muusikalise silmapiiri. Futurism tähendab laiemat pilku üldse, mitte ainult ettepoole. Ajas paigutumine muutub suhteliseks, põhimõtteliselt hüpatakse ajamasinasse. Aafrika juured toovad muusikasse maagia ja müstika, traditsioonid ja uskumused, kosmiline mõtlemine, enda sügavam tunnetamine universumis ei ole midagi uut. Meil on rohkem kui siin ja praegu.

Iidsed tavad ja vana uhkus väljendub kõrgtehnoloogiliste vahendite kaudu ultramoodsal moel. Parimate musta muusika tegijate helipalett ei piirdu enam ajavaimu saundide ja šnittidega. Ajavaim on alati kitsas ja läheb mööda. Isikupärane ja iseteadev väljendus seisab eraldi ja võib saada trendiks - siin on oma osa nii juhusel, andekusel kui turundusel, aga trendiks saavad pigem need nähtused, mis ei ole seda võtnud programmiliseks eesmärgiks, siin on vaja riskida. Mõned püüavad isegi trendiks saamist vältida, et üheülbastumise ja tüütute järgijate eest pääseda.

Selline on maastik, kus tegutsevad just nüüd Shabazz Palaces, Chance The Rapper, Miguel, Kendrick Lamar, Tyler The Creator, Earl Sweatshirt, Flying Lotus, The Internet, Thundercat, The Weeknd jt, kui nimetada ainult juba esimese suurusjärgu tähtedeks tõusnuid, mitte pinna all tuksuva andergraundi esindajaid, kust on tulnud ka eelnimetatud meelevaldne ja kaugelt lõpetamata nimekiri artiste, kes teevad kastist väljas musta poppi. Miks ma nimetan just läbi löönud nimesid: nad ei ole popiks saades hakanud looma tavalist, kombekohast muusikat, vastupidi, paljud neist on loomingulisi tuure esile kerkides ainult peale keeranud.

Näiliselt siia konteksti üldse mitte kuuluv, "vana" jazzi tegev Kamasi Washington on mitmete nimetatutega koos töötanud ja soolodebüütplaatki ilmus Flying Lotuse elektroonilise futujazzi leibli Brainfeeder alt, aga "The Epic" on hoopis laiemaks manifestiks musta muusika vabamõtlemise voogudele. "The Epic" on kolm CD-täit (ligi kolm tundi kestev tervikteos on saadaval ka digitaalselt, vinüülis mitte) spirituaalset, kosmilist jazzi Sun Ra, John Coltrane'i, Charles Minguse, Charlie Parkeri ja Miles Davise vaimus.

"The Epicu" puhul ei ole tegu aga üldse retroga, vaid ajatu muusikaga, mis jätkab eelnimetatud ja mitmete teiste jazzigurude muusikalist mõtlemist juba oma ajal ja oma aruga. Suuresti post-bopil tuginev, aga sealt edasi paiguti lausa grandioosseks areneva helikeelega kolmikalbum võtab sõna "jazz" koost lahti ja kirjutab selle oma põlvkonna jaoks ümber. Kui (peavoolu) jazzist on täna paljuski saanud akadeemiline oskusmuusika, küll koht, kus näidata virtuoossust, aga ka piinlikult viisakat perfektsionismi, siis seda kuiviklikkust "The Epicul" vaatamata üüratule ambitsioonile ei leidu.

"The Epic" on mahlane, pulbitsev muusika, mille mängimiseks on kaasatud 12-liikmeline põhibänd, lisaks 32-liikmeline orkester ja 20-pealine koor. Pisut on soolovokaaliga palu (need on pigem nõrgemad, traditsioonilisemad), elektroonikat ja sämpleid mitte üldse, küll aga elektrioreleid ja sünte. Hiiglaslik jazz-armee ei tulista siiski kogu aeg täiest arsenalist, vaid muusika on ääretult dünaamiline, vaheldusrikas ja voogav. Ka üpris filigraanne, aga mitte hillitsetult täpne. Meisterlik küll, aga partiid on sooritatud täiest hingest ja tundlikult.

See plaat on nagu avar taust tänasele moodsale, elektroonilise produktsiooniga mustale muusikale, meeldetuletus sellest, et afrofuturism oli muusikas olemas juba 1930ndatel ja jazz kestab veel.