Järelehüüetes hiljuti surnud The Mighty Falli ehk Mark E Smithile kordus omadussõna "kompromissitu".

Kahjuks või õnneks ei saa sama öelda Migueli plaadi kohta. Seesinane plaat on pehme kitarri, malbe RnB-lauluhääle, kaasategevate räpparite ja mitte just kõige põnevamate taustade Molotovi-Ribbentropi pakt, ilma intrigeerivate lisadeta. Siin ei ole mõne aasta taguse RnB keele kõrva ajamise imalust, Kelela või FKA Twigsi nõtket kaasaegset produktsiooni või Sampha tundelist häält. Siin on kõigi nende kauged varjud, RnB redux, popi (kerge)tööstuslik kontsentraat. Midagi sellist on palju põnevamalt teinud näiteks Frank Ocean.

Olen üks esimesi, kes mõistab lihtsuse või isegi keskpärasuse diskreetset võlu, kuid see on juba natuke liig (ok, ma olen tessa - VV). See on kui muusikaline vaste Jüri Ratase monoloogidele näiteks "Aktuaalses kaameras". Sa vaatad seda keskendunult nagu ontlik tudeng, üritad leida tuuma, mõtled püüdlikult kaasa, otsides mõnda nurka, kust kinni haarata, kuid kõrval- ja kiillausete rägastikus on see võimatu.

Sel malbel ja näiliselt ohutul jorul ei tundu mõtet olevat. Sa isegi ei saa temaga diskussiooni astuda, seda ei saa isegi hukka mõista, nagu ei saa mõista hukka kivi või vett või muud loodusnähtust. Miguel on nagu viisakas turist, kes küsib teed arusaamatus keeles, naeratad talle ja vehid natuke kätega. Ta on nagu ülialgeline vestlusprogramm, mis arvab end edukalt teesklevat inimest ja temaga suheldes partner eriti ei keskendu, jääb parimal juhul mõtlikuks või äraootavale seisukohale, kui sellest tekib mingigi reaalne emotsioon.