Prince, D’Angelo, R. Kelly. Need nimed sai nüüd ära öeldud. Raske on Migueli kuulata ühelegi neist (eriti esimesele kahele) mõtlemata. Aga Miguel pole pelk matkija, nagu pole ta ka lihtsalt segu The Weekndi seksist nõretavast pahelisusest ja Frank Oceani haavatavusest. Miguel ütles muide hiljuti, et usub, et teeb Oceanist paremat muusikat. Hiljem ta muidugi vabandas, aga selliselt, et tegu polnud päris-vabandusega ega varemöeldust taganemisega. Oceani teist plaati on nüüd mitmed aastad oodatud ning enne selle kuulmist ei tahaks tema kolleegi sõnade tõesust hinnata, kuid "Wildheart", Migueli kolmas, on avar ja lai helimaastik, kõrgete lagedega, valgusküllane ja suurepärane album. Kui "Wildheart" oleks korter, oleks tegu loft’iga.

Esimeseks märguandeks, et head asjad on ootamas, oli eelmise aasta lõpu "nwa.hollywooddreams.coffee" EP. Ka Migueli eelmine album "Kaleidoscope Dream" oli suurepärane, kuid EP kõlas siiski varasemast rafineeritumalt ja kõik kolm lugu sellelt on ka albumile oma tee leidnud. Esimese kuulamisega tekkis hirm, et juba välja lastud "Coffee" (vaata videot lisatud lugudest) võibki olla albumi parim lugu – ilus armastuslaul nagu Migueli varem tehtud "#Beautiful" Mariah Careyga ja "Primetime" Janelle Monáega.

"Coffee" on küll üks esimesena rabavatest träkkidest, kuid "Wildheartilt" nõrga loo leidmine on raske missioon. Lisaks vanade liistude juurde jäämisele avab Miguel ka oma gängsta-poolt ("NWA" Kuruptiga), sisemist Toro y Moi’d ("DEAL") ning kuulata saab Lenny Kravitzi kitarrisoolot ("face the sun"). Album on üsna psühhedeelne ja kitarrikeskne ning ehk just seetõttu kõlab nii erilise ja kirkana isegi Migueli kohta eriti nasty’de sõnadega "the valley", mille lüürika ja elektroonika toovad meelde pigem Nine Inch Nailsi "Closeri" kui mõne RnB crooner’i.

Hedonismist hoolimata on meeleolu pigem tume. Kuigi tegu on seksist nõretava muusikaga, on kirehoole andumise asemel tõenäoline jääda hoopis selle üle juurdlema, miks inimesed nõnda lihtsalt oma primaarsete tungide orjusesse langevad ("FLESH"). Miguelist saaks ka päris tasemel indie rock’i solist ("a beautiful exit", "leaves", "what’s normal anyway") ning ehk jäävad just need introspektiivsemad palad pisut klišeelikuks, kuid muude lugude vahele ära jaotatuna on ka nemad nauditavad.

Ma võiks ilmselt iga loo siit plaadilt ette lugeda (unustamata boonusträkke "gfg" ja "Simple Things"), aga eriti hästi töötavad "Wildhearti" vastandlikud tahud (mesine RnB vs psühhedeelne rock, hoolimatu elunautimine vs süümepiinad) tervikuna. Nagu Miguel ise ütleb: "I'm your pimp, I'm your pope, I'm your pastor".