Arvustus. The Internet on armuliselt (või armutult) sujuv ({{commentsTotal}})

The Internet
The Internet Autor/allikas: Facebook

Uus plaat

The Internet

"Hive Mind" (Columbia)

7/10

  

Odd Future Wolf Gang Kill Them All (või OFWGKTA) oli huvitav muusikaline fenomen, mille kulg peegeldas hästi nooruse vilgast olemust: algselt robustse energiaga lo-fi-biitidele räppinud mässumeelsetest noorukitest ja noorikutest sai mõne aastaga väikefirma. Mõni neist kadus kaardilt (Mike G), mõnest said tõhusad, ent mitte löövad räpparid (Hodgy Beats, Domo Genesis) ja mõnda võib pidada kaasaegse musta muusika kõrgkihiks (Frank Ocean, Earl Sweatshirt, Tyler, the Creator).

Üks rühma arvukaist võrseist on The Internet. Seitse aastat kestnud kollektiiv sai alguse Sydi kõrvalprojektina (teiseks põhiliikmeks oli Matt Martians), ent näib nüüd perifeeriast peamiseks loominguliseks väljundiks muutunud olevat. Debüütalbum, neoontoonesse mässitud, parajalt sündine ja veel tugevalt Odd Future lähedane (kaasa tegi näiteks Left Brain MellowHype'ist) "Purple Naked Ladies", ei kandnud endas tugevaid vihjeid, et jõutaks välja sinna, kuhu praegu.

Kuhu jõutud on? Loomingulise arengu ja koosseisumuutuste (võtmerolli etendab ilmselt Steve Lacy lisandumine aastal 2015) on The Internet kujunenud ansambliks, mille olemus internetiga sugugi kokku ei läheks: põhiliselt annab maiku laundžilik, digiajastueelne vinüülipoesoul ja funk. Üheks võtmesõnaks saab pidada sidusust – esimese paari kuulamiskorraga jääb tunne, nagu ei oskaks millestki kinni hakata ja kätte jääb vaid sujuv gruuv, mida tahaks kas silmapaistmatu lookirjutamise või meisterliku ühtlustusoskuse arvele kirjutada. Kohtunikuhaamrit otsustavalt viibutada aga ei oska ega taha, kuna ka kogu ühtluses on tervik mõnus. Laisalt võnkuvad kitarri- ja klahvinoodid, formatsiooni töös hoidev bass ja in-the-pocket-trummirütmid, millest osa pärineb kuldaja hiphopi raudvarast. Sydi tämber on samuti täpselt nii siidine ja mahe, et hakkab tervikuga kokku, mitte ei tõuka end selle abil esiplaanile.

Mõni träkk lõpuks siiski eristub: delasoulilikult laupäevane "Roll (Burbank Funk)" on üks nende klassikaliste trummikäikude avaldumiskohti ja lõikab kasu kontrastist laisklevate häälte ja nobeda bassi vahel. "Beat Goes On" toimib sarnaselt ja eristub, kuna juhtrollis on Martiansi ja Lacy hääled. Lõpulugu "Hold On" võtab aga niigi rahuliku albumi tuure veel poole võrra alla. Sulnilt hõljuv pala on võib-olla kirss tordil, olgugi, et erinevused tordi ja kirsi vahel on antud juhul marginaalsed. See on R&B kulgemist hindavale inimesele – aeglase tempo diktatuur ehk kahe teraga mõõk. 

Kuulake plaati: 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: