Earl Sweatshirt ehk Thebe Neruda Kgositsile manab me ette sugestiivses muusikalises vormis sisekaemusi, lahe, et selliseid räppareid on, neid on alati olnud, aga et mõni selline jõuab hiigelleibli kaudu laia meediasse ja masside kõrvu, näitab, et ega see maailm nii õudne koht ka ei ole, kui uudised räägivad või Earl ise oma plaatidel jaurab. Odd Future üksuste teravust, põnevust ja nurki ei ole Columbia all levimine põrmugi maha võtnud: sama võib öelda Tyler, The Creatori ja The Interneti värskete albumite kohta. Oddi liikmed saavad vanemaks ja targemaks, aga see tähendab pigem laiemat muusikalist paletti, mitte igavat triivi keskteel.

Praegugi ainult 21aastase Earli 2013. aasta debüüt "Doris" vahtis turtsaka hilisteismelise kombel maailma oma naba otsast ja seda oli pagana liigutav kuulata, on siiani. Ei tahakski briti muusikakriitikute kombel aina sõnadest jahvatada, aga siiski ta lüürika tingib ka muusika iseloomu: enda psüühikasse süüvivad ja sealt võibolla veidi kummalist, aga igatahes värsket ja vahetut maailmapilti peegeldavad sõnad komberdavad samuti sissepoole või isegi tagurpidi pööratud hiphopis. Katkendlikud, õhku värelema jäävad, vibreerivad sündikäigud, hõredad, paiguti ebasümmeetrilised, vahel ka tihedamalt stiihilised biidid, ragisema keeratud sämplid, petlikult laundžilikud jazz-katked, venitamised, teravuse või bassi maha või põhja kruttimised, eri kanalites mängimised räägivad meile paljugi.

Kõigepealt, Earl ei loo tavalist kuiva trap-hop'i, vaid püüab minna oma teed ja juba see suundumus ise paelub, sest alati tasub pigem kuulata ekstsentrikuid kui trendijärgijaid. Seejuures ei vaevu Earl olema isegi trendilooja: selline kavatsus võiks kukkuda välja võltsilt, ülepingutatult, kuulaja jaoks väsitavalt. Mis mul sest, kas sa hüppad teivast 6.40 või 6.45.

Ega see ei ole uus maailm. cLOUDDEAD on pilveräpi osas jäänud ületamatutesse kõrgustesse juba 14 aastat, MF Doom (ka King Geedorah nime all) on somnambuulses soigumises jäänud ületamatuks, ja niikuinii see kõik on hinnanguline.

Earl on nendest ja kindlasti ka DJ Shadow'st sämplitest oma muusika ehitamisel, Boards Of Canadast retrofuturistlike hõllanduste maalimisel ja Cannibal Ox'ist klaustrofoobilise helimaailma kütkestavaks muutmisel indu saanud ja pulkadeks lahti võetuna jääb ta muusika kõigile neile ja paljudele teistele alla.

Mis on aga tema oma, on tugev ja ühtlane tervik tulemuse ehk albumi näol - Earl on ise oma mikromaailma kuningas ja laseb sinna väheseid ligi (üks neist tänase hiphopi samuti üks eredaimaid tegijaid Vince Staples), aga üldiselt on ta oma lood ise loonud, produtseerinud ja lõdva lõuaga, ent täiest hingest peale mölisenud. Ja ometi ma tema juttu ei viitsikski kuulata, kui ta poleks seda nii peibutavasse muusikalisse olemusse rõivastanud. Eriti lugupidamist väärib tema töö klaverisämplitega: selles on ta oma aimatavest eeskujudest kohati ülegi.

Autoriräpp peaaegu parimas mõttes.