1980ndate lõpus ja 1990ndate algul, kodumaise punk- ja alternatiivmuusika kõrgajal, Metro Luminal tuli ja võitis. Rainer Jancise kitarrikäigud ja Allan Vainola kurblik vokaal seadsid kodumaisele melanhoolse rockmuusika lati nii kõrgele, et see tundus puutumatuna vaat et möödunud sügiseni välja, mil DND väike meistriteos "Kõikide haiguste ravi" jahmatavalt lähedale jõudis.

Ehkki eri formatsioonides kokkutulekuid on jagunud vahepealsesse aega mitmeid, on Vainola ja Jancise teed ammu eri suunda kiskunud. Vainola on sajas ansamblis Vennaskonnast Sõpruse Puiesteeni oma petlikult lihtsaid signatuurkäike lihvinud, tuttavlikesse meloodiatesse üha uusi nüansse leidnud. Jancis on samal ajal liikunud eksperimentaalsema muusika radadel, tahtmata end ühelgi moel korrata.

33 aastat pärast alustamist on Luminaliga tagasi Jancis, kes on enda ümber koondanud mitu uut nimekat muusikut. Kadestusväärse koosseisuga on Luminal hiilanud muidugi alati – bändist on läbi käinud näiteks poeet Mait Vaik ning hilisemad Kosmikud Kristo Rajasaare ja Aleksander Vana. Nüüd aitavad Jancisel bändile uut nägu kujundada Malcolm Lincolnis läbi löönud Robin Juhkental ning endine Metsatöllu, praegune Musta Hundi trummar Marko Atso. Basskitarril on tagasi 1989. aastal liitunud Kalle Nettan.

Sedavõrd pika tee läbi käinud bändide ees seisavad muidugi alati keerulised valikud. Jääda truuks edu toonud vormelile, kuid riskida enesekorduste lõputu roduga, või minna uues suunas, ent panna kaalule senised austajad ja oma identiteet? Õnneks Luminal end neist küsimustest häirida ei lase, plaadilt leiab nii harjumuspärast kui värsket.

Albumit avava nimiloo esimesed sõnad "sind armastan köögis ja armastan toolil / armastan malmil, armastan pöögil" panevad oma lihtsuses pisut muigamagi, kuid helikeeles on täitsa äratuntav Luminal. Ka "Brežneviaeg" toob selgelt meelde selle pisut rohmakama ja kärisevama "Coca Cola" perioodi, plaadi tipphetki "Ma armastan talve" see-eest nukrakõlalisema "Ainult rottidele" aja Luminali. Midagi pole teha, kõrv otsib esmalt ikka tuttavaid noote ja käike.

"Luukered klapis" (vaadake alt ETV stuudiovideot) tõmbab tempo üles ja meeleolu pidusemaks, loos on mõnusalt fankit rütmi. Jancise enda kirjutatud sõnade tase küll kõigub üle lugude tublisti – päris Vaik ta pole –, aga vahele jagub andekaid leide: "kõigil on luukered kapis/ ei kata end ise su laud/ sinna kus koer on maetud/ pole alati märgitud haud".

Juhkentali vokaal sobib Vainola mantlit pärima ootamatult hästi. Sel on jõudu ja Vainola mahedusest oluliselt avaramat ulatust, samas on meeste tämbris just vaiksematel ja nukramatel hetkedel ootamatuid sarnasusi. Kõva metal-muusika kooliga trummarilt Atsolt oodanuks esiletükkivamaidki trummipartiisid ja saundi raskemasse helipilti nihutamist, ent muusika läbib plaati pigem üsna rahulikes seadetes.

"Üheksast viieni" peal on mitmeid koduseid käike ja sarnasusi grupi hiilgeaja helikeelega, aga mingi laisa korduse või nostalgitsemisena on plaati samas keeruline näha. Pigem leitakse tasakaal vana ja uue vahel, jäädakse kuhugi vahepeale. Jääb üle loota, et tegemist pole ühekordse katsega, vaid endale jäetakse aega kujundada välja neljandat kümnendit alustanud Metro Luminali värske ilme.