Ma imetlen Vaiko Epliku puhul kõige rohkem jäärapäisust oma asja ajada, millest on välja kujunenud ülimalt selge käekiri harmooniate, hääleväänamiste ja tuttavate riffidega ning ühtaegu romantiliste ja irooniliste või absurdi liikuvate laulusõnadega. Sama äratuntavalt kaasneb paratamatult kriitikute ja kuulajate süüdistus enese pidevas kordamises, aga kui Epliku käekiri ei sobi, siis ta sobima ei hakkagi. Niisiis, valige ise sobiv variant: Eplik on teinud järjekordse hea plaadi, Eplik on teinud veel ühe täpselt samasuguse plaadi.

"Sireleis" on Vaiko Epliku üheteistkümnes sooloalbum, kuigi koos kõikvõimalike muude kooslustega on see number juba üle 20. Kui Epliku eelmine plaat "Uus karjäär uues linnas" on üks tema üllatavamaid nii instrumentaalselt kui stiililiselt, siis "Sireleis" on jälle märksa tuttavama kõlaga. Ka Eplik ise soovitab seda käsitleda jätkuplaadina 2014. aastal ilmunud "Nõgestele" ja "Nelkidele", see on kergelt etnomaiguga romantiline ja sume indie-rock või indie-pop – siin ei ole enam lugudel pealkirjaks "Natsid koju" või "Pommivöö", siin on pigem pehmom värk, "Suudleme veel" ja "Kõigest, mis jääb", kuigi lõpupoole kõlav "Vabas õhus" üritab sellele teooriale kerge ninanipsu anda.

Kuigi Eplik ei tee folki, on tema olemuses siiski midagi sarnast. Eestis on aastakümneid olnud kombeks, et aeg-ajalt ujub välja mõni ülipopulaarne etnofolkbänd nagu Justament, Ummamuudu, Curly Strings või Trad.Attack!. Minu jaoks on selle kogemuse ekvivalent kevad 2014, kui käisin maal vanaema hauda koristamas, ostsin pärast Peipsi äärest suitsukala ja küüslauku ning võtsin peale tellitud koti seemnekartuliga, auto lõhnas nagu turg ja raadiost kõlas esimest korda "Kauges külas". Möödus küll vaid aasta, kui juba räägiti "selle suve ainsast Curly Stringsi vabast festivalist", kuid see polegi enam oluline.

Epliku maalähedus või eestilikkus on natuke teistsugune, see on spetsiifiline linnalikum hipsteretno, mistõttu pole teda üldrahvalikult võimalik lõpuni omaks võtta. Epliku maalähedus ei lõhna nagu sitt ja suitsuahi, vaid pigem nagu roosa mull ja rebitud veiselihaga taco'd mõnel festivalil nagu vanasti näiteks Schilling või nüüd Intsikurmu, kuhu põgenetakse rohkem olema, mitte muusika pärast. Ega selles pole ka midagi halba, samamoodi läheb enamik inimesi laulupeole olema või suhtlema, mitte toimuvat kontserdina kuulama, milleks on hoopis teised kohad.

Kuigi meil on pisut sarnaseid bände ja artiste veel terve rida (Miljardid, Ans. Andur, Põhja Konn jne), on Epliku roll klassikalise laulja-laulukirjutajana tähtsam ja sügavam, seda rolli välja kandvaid tegijaid on Eestis vähem kui ühel käel sõrmi, sest enamasti lonkab artistil üks või teine pool. Ma ei paigutaks küll "Sireleid" Epliku kolme parima albumi hulka (isiklikult pakuksin nendeks "1", "6" ning "Uus karjäär uues linnas"), sest ühtlusest hoolimata võiks meeldejäävat olla rohkem ning eelmine plaat andis enam lootust uudsusele. Epliku albumid on pigem ühtlased, need pole üles ehitatud esilekerkivatele singlitele, kuid pole kahtlust, et kunagi igalt albumilt lugusid nokkides võiks kokku saada hitikogumiku. Tüüpilise Epliku poolelt sobiks siit albumilt kogumikule lugu "Kaerahelbed", mängulisematest "Tetris", ballaadidest "Kõigest, mis jääb". Küllap kõlavad need tänavu suvel erinevate puude-põõsaste all või teel sinna oma segmendis üsna rohkelt.