"Mu kõige suurem hirm on see, et ühel päeval mind, loodetavasti halli peaga, veetakse mööda Eesti muusikakoole ja näidatakse kui haruldust - inimest, kes on muusikaga leiba teeninud kunagi," rääkis Eplik uudistesaatele "Aktuaalne kaamera. Nädal".

Eplik ütles, et tänavune aasta on olnud muusikamaailmas justkui probleemide müriaad ning kõigi nende murede taustal pole kohalik muusika enam konkurentsivõimeline.

Värskeim neist muredest tõusis esile sel nädalal - tühja kasseti tasu.

Tühja kasseti tasu on nii-öelda kopeerimistasu, mis on juba arvestatud tühja VHS kasseti, makilindi ja CD plaadi hinna sisse. Küsimus on, kes meist tänapäeval neid seadmeid kasutab või üldse midagi kopeerib.

"Aasta on 2018. Me praegusel hetkel siiamaani maksustame ainult analoogseadmeid ja minidiske. Mingeid absurdseid asju, mida mitte keegi ei kasuta," sõnas Eplik.

Üheksa loomeliitu tahavad riigilt kohtu kaudu viimase nelja aasta eest saada kompensatsiooniks 38 miljonit eurot nende seadmete eest, mida seadus ei nimeta, ent mida inimesed kasutavad, näiteks kõvakettad, nutitelefonid ja sülearvutid.

"Nimekirja ei ole 12 aastat uuendanud, see ongi probleemi peamine põhjus," tõdes Eesti esitajate liidu tegevdirektor Urmas Ambur.

"Mulle tundub, et mingis mõttes need meid esindavad organisatsioonid on läinud natuke ahneks. Probleem on selles, et inimesed reageerivad, et autorid on ahned, et muusikud tahavad liiga palju raha," kommenteeris Eplik.

"Võeti välja statistika, palju mingeid seadmeid ja vahendeid on Eestisse toodud. Tehti lihtne matemaatiline arvestus - nelja aasta jooksul oleks pidanud see summa olema 38 miljonit eurot, mida maaletoojad oleks pidanud maksma, kui vabariigi valitsus kõik need seadmed ja vahendid vastavasse nimekirja oleks lisanud," selgitas Ambur.

Riik aga pakub 38 miljoni asemel 320 000 eurot ehk üle 100 korra vähem.

"Mis on emotsionaalselt võttes jällegi naeruväärne ja teisalt õiguslikult võttes arusaamatu," arvas loomeliite esindav vandeadvokaat Priit Lätt.

Justiitsminister Urmas Reinsalu selgitas, et nõudesumma peegeldab pigem autorite rahulolemaust selle suhtes, et süsteemi pole kaasajastatud. "Kui võrrelda seda summat, kui 2010-2013 esindusorganisatsioonid pöördusid kohtusse, siis kohus määras selleks hüvitiseks iga aasta eest 20 000 eurot. Need on käärid, mis toonase kohtuotsuse ja praeguse nõude vahel eksisteerivad," lisas ta.

Epliku hinnangul on summad proportsioonist väljas. "Erinevad liidud üritavad saada kokku peaegu 40 miljonit nelja-viie aasta eest saamata jäänud tasusid, siis ma leian, et see on väga proportsioonist väljas. Norras näiteks üle-eelmisel aastal oli see summa viis miljonit eurot. Ja kui me võrdleme meie rahvaarve. Soomes viimased kaks aastat on olnud 11 miljonit, aga nende rahvaarv on mitu korda suurem kui meie oma," rääkis ta.

Muresid on aga veelgi. Selle kuu alguses tõstatus ka küsimus, kas rahvusringhääling on hakanud eelistama oma saadetes välismaist kataloogimuusikat kodumaistele artistidele. See puudutab just saadete taustal olevat muusikat.

Kui fonogrammitootjate ühing küsis veel paar aastat tagasi helindamistasu 60 senti sekundis, siis nüüd on see tõusnud 75 sendini.

"Nüüd kehtestati lisa fonogrammimaks, mis tähendab, et kui ma ostan poest CD plaadi ja panen selle mis tahes osale alla, siis ma maksan 0,75 eurot sekundi eest. Ühe pooletunnise saate maksumus on keskmiselt 3000 eurot, 1/3 sellest on muusika tavaliselt. Kui ma arvestan 0,75-st kaubanduslikku fonogrammi seal, siis see on umbes 1000 eurot. Ja nüüd ongi see, kui meil on võimalik kasutada eesti muusikat, siis me alati teeme seda, kui meil on vaja eelarveliselt kokku hoida, siis kasutame maailmapanka," selgitas ERR-i elamussaadete toimetuse juht Karmel Killandi.

Helilooja Priit Pajusaare sõnul jäetakse eesti autorid lihtsalt rahata. "Kõik see on üsna näiline, et see nii valus hinnatõstmine on. Küsimus ei käi suurtest numbritest, sest need numbrid on nagunii nurjatult väikesed, mida fonogrammitootjad või autorid eelarvetest saavad. See on universaalne odav kraam. Ja samas jäetakse eesti autorid lihtsalt rahata. Sellega tehakse palju kurja," ütles ta.

See, kui kallis või odav muusika kasutamine on, sõltub sellest, kummalt poolt vaadata - kas maksja või saaja poolt. 20 sekundit Vaiko Epliku loost "Soorebased" läheb saatele "Aktuaalne kaamera. Nädal" maksma 15 eurot. Kui palju sellest Vaiko Eplik kätte saab, ei tea Eplik isegi.

"Küsimus ei ole selles, kas mina saan oma raha kätte või kas Padar saab oma raha kätte või mida iganes või kas meil on üldse õigus sellele rahale. Tänu muusika telefonidesse ja arvutitesse kolimisele meil ei ole enam kohalikku turgu. Meil ei ole enam olukorda, kus Maarja-Liis konkureerib Inesega. Ta lisaks Inesele konkureerib ka Beyoncé ja kõigi teiste naisartistidega maailmas. Ja see nii-öelda uus turusituatsioon, see uus digiturg, on rahvusvaheline," selgitas Eplik.

"Kui ma peaksin ennustama, siis ma arvan, et lähiaastatel hakkavad hirmsasti tõusma Eesti artistide esinemistasud, sest kui nad ei teeni füüsilistelt kandjatelt, kui nad ei saa kompensatsiooni, kui nad ei oska teenida digiturul - mina ise näiteks -, see peaks olema kuidagi võimalik, aga keegi ei tea kuidas," lisas ta.

"Aktuaalne kaamera. Nädal" harutas näite põhjal läbi, kes saavad muusikapala esitamise eest raha:

Kui näiteks Eesti 2017. aasta eurolaul "Verona" kõlaks salvestusena ETV saates "Ringvaade" 20 sekundi vältel, siis selle pealt maksab ERR raamlepingu alusel Eesti autorite ühingule, kes omakorda annab osa sellest rahast sõnade ja muusika autorile Sven Lõhmusele.

Teise raamlepingu alusel maksab ERR Eesti esitajate liidule, kes omakorda maksab sellest summast osa laulu esitajatele Laura Põldverele ja Koit Toomele.

Kolmanda raamlepingu alusel maksab ERR Eesti fonogrammitootjate liidule, kes maksab osa summast salvestuse väljaandandjale, Sven Lõhmuse plaadifirmale Moonwalk.

2016. aasta teisest poolest lisandus välismaiste fonogrammitootjate survel veel lisatasu, nii et fonogrammitootjatele maksab ERR kaks korda - teine kord on sekunditasu esmakordse esituse eest.

20-sekundilise "Verona" esituse eest tiksuks 75-sendise sekundihinna tõttu lisasummana 15 eurot. Laulu teistkordsel esitamisel ETV eetris seda tasu ei lisandu.

Igal esindusorganisatsioonil on oma proportsioonid raha jagamiseks. Näiteks Eesti autorite ühing võtab vahendustasuks 16 protsenti. Ülejäänud 84 protsenti tasust jaotub võrdselt laulu muusika ja sõnade autorite vahel. Kui näiteks autoreid on kokku neli, saab igaüks 21 protsenti tasust, kui aga üks, jääb kogu vahendusest üle jääv raha talle. Mõistagi peab ta selle pealt veel riigile 20 protsenti tulumaksuks maksma.