Täispikk intervjuu | Vaiko Eplik: on ainult aja küsimus, kui ka artistid tulevad Lätist ({{commentsTotal}})

Foto: Sander Ilvest/Eesti Meedia/Scanpix

30. septembril oli "Aktuaalne Kaamera. Nädalas" lugu n-ö tühja kasseti tasu debatist, mille kohta võttis sõna ka muusik Vaiko Eplik. Avaldame intervjuu täispika versiooni.

Millise pilguga olete vaadanud tühja kasseti tasu debatti?

See seadus on praegusel kujul mõttetu. Mitte keegi ei tegele enam kopeerimisega. Kui tahetakse maksustada näiteks kõiki kaasas kantava mäluga seadmeid, siis ma ei usu, et neid Eesti inimesi on väga palju, kes kusagilt võtavad mp3-faili ja kopeerivad selle ühelt kettalt teisele ja selle eest siis peaksid Eesti inimesed maksma.

Probleem ei ole ju selles, et inimesed kopeeriksid ebaseaduslikult muusikat, vaid küsimus on selles, et me ei ole suutnud oma kaotatud tuluallikate asemele uusi tekitada. Me ei ole suutnud kohaneda olukorraga, kus tegelikult meie siin vaidleme praegu tühja kassetti tasu üle, aga kogu maailmas on viimase viie aastaga toimunud revolutsioon muusika tarbimises. Meil on kõigi füüsiliste kunagiste andmekandjate formaatide asemele tulnud sisuliselt personaaltelefon.

See seadus on ebaõiglane. Ta on ebaõiglane ka autorite suhtes, kui organisatsioonid selle raha ka nii öelda kätte saavad tagantjärgi. Kuid nagunii see summa on ulmeliselt suur.

Ma leian, et selle asjaga võiks sisuliselt tegeleda. Mitte keskenduda sellele nõudele ega tühja kassetti maksule, see nimi on juba eksitav. Aasta on 2018 ja me maksustame siiamaani ainult analoogseadmeid ja minidiske, mingeid absurdseid asju, mida mitte keegi ei kasuta. Paljud räägivad, et mahupõhiselt tuleks neid seadmeid maksustada, aga siis saame meie - videotöötlejad, muusikatöötlejad ja -tootjad - ise kõige esimesena vastu pead selle maksuga.

Kui mina ostan ühe terabaidise kõvaketta, et oma muusikat arhiveerida või siis kanda ühest kohast teise, siis ma ju ise maksan seda samamoodi ja proportsionaalselt rohkemgi kui tavatarbija.

Justiitsministeerium pooldab lahenduseks varianti, kus kompensatsiooni makstakse loojatele riigieelarvest. Loomeliidud pooldavad teist varianti, kus kompensatsioon on arvestatud seadmete hinna sisse. Kumba lahendust pooldate?

Soome lahendus on siinkohal sümpaatne. Soomes makstakse seda kompensatsiooni riigieelarvest. See on selles mõttes õiglane, et siis ei kannata ei autorid, kasutajad ega organisatsioonid. Kannatab küll riik, kes peab eelarvest seda maksma. Mingis mõttes on see ebaõiglane nende maksumaksjate suhtes, kes ei tarbi näiteks internetist muusikat. Aga palju meil neid on? Positiivne on see, et Soomes määratakse see summa igal aastal vastavalt reaalsele tarbimisele. Ülevaade sellest, kui palju neid seadmeid kasutatakse, on põhimõtteliselt ainult riigil.

See on nokk kinni, saba lahti olukord. Seadus ei täida enam oma mõtet. Samas ei ole õige ka see, et me püüame selle vananenud seaduse najal kompenseerida mingeid tasusid, mis meil on jäänud saamata, paljuski nende samade nõudjate saamatuse tõttu. Selles, et Eesti muusikud ei saa näiteks internetiplatvormidelt piisavalt tasu, on sama palju süüdi nii autorid ise kui ka neid esindavad organisatsioonid.

Miks?

Mulle tundub, et need meid esindavad organisatsioonid on läinud natuke ahneks. Probleem on selles, et inimesed reageerivad, et autorid on ahned, et muusikud tahavad liiga palju raha ja mida iganes. Tegelikult ega see tasu ei jaguneks ju õiglaselt autorite vahel.

Kui näiteks mõelda, et praegu erinevad liidud üritavad saada kokku pea 40 miljonit nelja-viie aasta eest saamata jäänud tasu. Ma leian, et see on väga proportsioonist väljas. Norras oli näiteks üleeelmisel aastal see summa 5 miljonit eurot, Soomes on viimased kaks aastat olnud 11 miljonit, aga nende rahvaarv on mitu korda suurem kui meie oma.

Isegi kui riik maksab selle kompensatsiooni, siis see läheks nendele MTÜ-dele. Ma tuletaks kõigile meelde, et nii Eesti Autorite Ühing, Eesti Esitajate Liit ja Fonogrammitootjate Ühing, nad ei ole keegi riiklik institutsioon mitte ühestki otsast. Nad on kõik mittetulundusühingud, mis teenivad tulu. Näiteks Fonogrammitootjate Ühing on mittetulundusühing, mille põhikirja kolmas tegevusala on investeerimine. See on absurd.

Lisaks on kogu see süsteem lootusetult vananenud. Me elame mingis mõttes 1990. aastates. Me püüame praegu vehkida rusikatega viis aastat hiljem. Omal ajal ei suutnud need samad organisatsioonid oma tahet läbi viia liikmete seas, aga nüüd nõuame tagantjärele miljoneid. Ja kui need miljonid ka kätte saadakse, lähevad need ju nendesse MTÜ-desse, mille ümber on omakorda mingid MTÜ-d. Ja see jagatakse laiali nendele organisatsioonidele endale ja nende enda poolt põhikirjas kehtestatud loogikale.

Neis organisatsioonides jagatakse raha umbes taolisel põhimõttel - kus juba on, sinna tuleb juurde. Nii et ka sellisel juhul, kui seda tasu makstakse, ei saa me keegi garanteerida, et need on piisavalt läbipaistvad organisatsioonid, et seda raha jagada. See räägib jällegi riigieelarvest rahastamise kasuks. Soomes näiteks kontrollib seda raha õiglast jagamist haridus- ja kultuuriministeerium.

Kas me debateerime hetkel seaduse või täpsemalt öeldes määruse üle, mis on juba ette vananenud?

Põhimõtteliselt küll. Mulle tundub, et me üritame probleemi lahendada valest otsast. Me ei ole lahendusele orienteeritud. Me oleme mingite asjadega lootuselt hiljaks jäänud. Kui me praegu mõtleme, et aitab sellest peenhäälestusest, et me nüüd viis aastat hiljem laiendame seda loetelu, siis tegelikult ei lahenda see tegelikke probleeme.

Mis need tegelikud probleemid on?

Ma ei tea, kust alustada. Terve see aasta on olnud nende probleemide müriaad. Probleem meie muusikaäris on see, et meil ei ole muusikaäri. Meil ei ole muusikatööstust. Ja kui mingisuguseid muudatusi ette ei võta, siis ei hakka ka kunagi olema. Muusikatööstuses on nii palju tahke, kus meil ei ole siiamaani tekkinud vaba konkurentsi ja siin on paljuski süüdi näiteks EAÜ, mis mingi hetkeni toimis väga hästi. Sellest on keeruline rääkida.

Kui me kujutame nüüd ette, et EAÜ esindab kõiki Eesti autoreid, siis sisuliselt on tegemist monopoliga. Ühtlasi on ta ka MTÜ, mille juhatuse liikmed ei kipu väga vahetuma ja mis ei ole kõige läbipaistvam organisatsioon. Üks probleem sünnitab teisi juurde.

Ma toon mõned näited. EAÜ vahendustasud on suurusjärgus 20%. Taani analoogses organisatsioonis on see vahendustasu 5%. Rootsis 8-12%. Miks on neil need summad nii väikesed? Nad on samamoodi MTÜ-d ja nad ei tohi seaduse järgi tulu teenida. Kõik, mis üle laekub, peaksid nad ausalt laiali jagama. Mitte ainult oma liikmete vahel, vaid nad peaksid olema vastutavad ka selle eest, et nad jagavad kõigile teistele võrdselt. EAÜ on kõige kese. Kuna EAÜ on meie autoriõiguste seadusesse sisse kirjutatud, siis tänu nende andmetele jaguneb raha ka kõigi teiste vahel.

Kokkuvõttes, kui ümbritsevates riikides on need vahendustasud palju madalamad, siis meie muusika ei ole konkurentsivõimeline. Ma ise kaalun täiesti tõsiselt, miks mitte edaspidi registreerida oma teosed Taanis või Rootsis. Ainuke miinus on see, et EAÜ vahendustasust ma ei pääseks ikkagi, sest nad korjavad siin kõigi raha, mitte ainult oma liikmete. Nii et sisuliselt, kui EAÜ ei saa oma ülesannetega hakkama, ei ole meil ka mitte mingisugust alternatiivi. Meil pole selle vallas vaba pakkumist. Meil ei ole tekkinud kirjastajaid, kes hoolitseksid selle eest ja kes võitleksid oma autorite eest. EAÜ kõigi oma liikmete eest korraga midagi teha ju ei suuda, olgem ausad.

Kui selle aasta alguses keeldusid kõik Eesti eratelekanalid neile tasusid maksmast, siis nad teavitasid oma liikmeid sellest kuus kuud hiljem. Nad pole hagini siiamaani jõudnud. Samamoodi on kõnekas, et seda tühja kassetti maksu üritatakse sisse nõuda viis aastat hiljem. Kas see on siis see süsteem, organisatsioon või teeninduskultuur, millel peaks põhinema kogu meie muusikaäri?

Millega peaks tegelema? Kuhu tuleks esimene fookus suunata, et turgu korrastada?

Üks asi on see, et Eesti muusika konkurentsivõime on nõrk ja meil ei ole enam lokaalset turgu. Kogu digiturg on rahvusvaheline. See on esimene oht. Mul on väga raske noortele autoritele, kes praegu alustavad, midagi soovitada. Mu kõige suurem hirm on see, et ühel päeval mind, loodetavasti halli peaga, veetakse mööda Eesti muusikakoole ja näidatakse kui haruldust, inimest, kes on muusikaga kunagi leiba teeninud.

Samamoodi üldine suhtumine muusikutesse, näitlejatesse, fotograafidesse ja ajakirjanikesse on see, et nad ei tee päris tööd. Mida see Eplik kobiseb, sina laula, su töö on laulda ja mis töö see selline üldse on. Ma saan ka sellest aru, sest enamik inimesi peavad tegema palju ebameeldivamaid asju, et leiba teenida. Aga ka muusika on töö ja väga raske töö.

Tundub, et praeguses olukorras on meie muusikud ja autorid mingis mõttes jäetud hätta. Need institutsioonid, mis peaksid autorite eest seisma, muretsevad pigem enda kokkukuivanud sissetulekute pärast. Mulle tundub, et nad pole oma ülesannete kõrgusel.

Pikemas perspektiivis, kui inimesed on harjunud näiteks 8 euro eest kuus saama kogu maailma muusika koju kätte, siis nad lähevad vihast roheliseks, mõeldes, et nende seade läheks kolm kuni viis eurot kallimaks. Selleks, et nad saaksid seda odavat sisu tarbida, ei taha ajapikku enam keegi selle sisu kvaliteeti panustada. Sellel ei ole enam mingit mõtet.

Pikapeale, kui mingi asi on liiga odav, siis seda ei väärtustata piisavalt. Ajapikku ka inimeste ootused selle sisu kvaliteedile langevad ehk lõpuks me kaotame kvaliteedis. Meil on vilets turg, nii kadunud struktuuri kui uue tekkinud olukorra mõttes.

Kui tõsiselt kaalud Eesti turult lahkumist?

Pff, ei. Ma olen 20 aastat oma elust panustanud sellele, et omandada oskusi tegemaks eestikeelset muusikat. Praegu on kõigi Eesti autorite vastutus natuke möliseda sel teemal ja hoida seda probleemi üleval. Kui praegu mingisuguseid muudatusi ei tehta, siis tulevikus ei ole Eesti muusikat mõtet teha eesti keeles. See on ka üks peamisi asju, mida me praegu veel ei taju.

Küsimus ei ole selles, kas mina saan oma raha kätte, kas Tanel Padar saab oma raha kätte või kas meil on üldse õigus sellele rahale. Küsimus on selles, mida soovitada praegu 16- või 17-aastastele noortele tulevastele autoritele. Kas ma tõesti soovitaksin neile, et hakake EAÜ liikmeks ja tehke eestikeelset muusikat? Ma ei usu.

Ma arvan, et soovitaksin neile kõike muud - realiseerige ise oma õiguseid, viige end kurssi selle uue olukorraga, sest tänu muusika telefonidesse ja arvutitesse kolimisega on probleem just selles, et meil ei ole enam kohalikku turgu.

Meil ei ole enam olukorda, kus Maarja-Liis konkureerib Inesega, sest lisaks Inesele konkureerib ta ka Beyoncé ja kõigi teiste naisartistidega maailmas. Uus turusituatsioon, n-ö digiturg, on rahvusvaheline.

Mismoodi see kõik Eesti muusikaturgu lähiajal mõjutab?

Elukutseline muusik on praegu Eestis väga haruldane ja harva esinev loom. Kogu Eesti muusika on üks haruldane asi, see on habras ökosüsteem, kus me oleme kõik seotud. Me ei saa lubada, et keegi siin laiutab, lubab endale liiga palju või jätab oma osa tegemata. Praegu on juba olukord, kus paljud inimesed tellivad oma üritustele helitehnika Lätist. On ainult aja küsimus, kui Lätist tulevad ka artistid. Ma ei usu, et ma loon siin düstoopiat.

Mitte keegi ei arvanud, et see üleminek digile toimub nii ruttu. Veel viis aastat tagasi arvati, et see on tulevik ja CD-plaadid jäävad. Mingil kujul kindlasti jäävadki, ega miski ei kao, sest isegi kassett ja vinüül on kasutusel. Ma arvan, et meil ei ole mingit põhjust eeldada, et edasine progress toimub aeglasemalt.

Kui ma peaksin ennustama, siis ma arvan, et lähiaastatel hakkavad hirmsasti tõusma Eesti artistide esinemistasud, sest kui nad ei teeni füüsilistelt kandjatelt, ei oska teenida digiturult ega saa kompensatsiooni, siis tuleb leida lahendus. See peaks olema kuidagi võimalik, aga keegi ei tea, kuidas.

Ainuke viis on see, et elav esitus läheb väga kallis. Esimesed märgid on juba kohal - inimesed ahhetavad, kui palju näiteks Uudo Sepa esinemine maksab. See on alles algus.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: