Kärt Kelder. Need piinlikkust tekitavad lemmikud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Illustratsioon
Illustratsioon Autor/allikas: Villem Roosa

Kärt Kelder kirjutas Müürilehes, et meil igaühel on salajane nimekiri "rämpsuks" ristitud kultuurinähtustest, mida kõik tarbivad, aga keegi ei julge tunnistada.

Ma ei mäleta, kuidas see juhtus, et Bläck Rokiti "Viigid" minu telefoni esitusloendisse sattus. Küll aga meenub, kuidas Amsterdami ülikoolis kõrvaklapid peast võtsin ja seesama lugu telefonist üle saali röökima hakkas. Tundsin hetkeks tohutut piinlikkust, panin laulu kinni ning vaatasin ringi. Ega keegi ei märganud, et ma kuulasin SEDA lugu?! Siis taipasin, et vaevalt hollandlased üldse Bläck Rokitist midagi teavad või veel vähem mõistavad, millest Peeter Oja just laulis.

Lorilaulud kuuluvad kindlasti nii mõnegi inimese puhul guilty pleasure'i kategooriasse. Tegelikult meile ju need madalalaubalised sõnad ja kaasahaarav meloodia ei meeldi, lihtsalt vahepeal millegipärast kuulame. Nii salaja, et ehk vaid ema teab, kuna on valel hetkel tuppa astunud.

Guilty pleasure on erinevate selgituste põhjal halb komme või meeldivus, mida varjame tihtilugu ka oma sõprade ja pere, kuid sotsioloog G. H. Lewisesõnul eelkõige selliste inimeste eest, kellega me end samastame ning tahame ühte gruppi kuuluda.1 Sarah Thorntoni kohaselt2 on kuuluvuse näitamisel üks olulisimaid faktoreid muusikaline eelistus. See on ka üks põhjus, miks käibele on tulnud mõiste mainstream.

Tõsiasi, nagu Thornton väidab, on aga see, et tegelikult mainstream'i ei eksisteeri. Selle terminiga tõmmatakse lihtsalt piir enda ja teiste maitse vahele, sealjuures peetakse isiklikku eelistust loomulikult paremaks. Mainstream'iks loetakse tavaliselt lihtsakoelisemat raadiost kostuvat kommertsmuusikat (eelkõige poppi) või näiteks enamikule peale minevaid Hollywoodi kassahitte kinos. Termin on aga läinud ka laiemalt käiku nn maitse puudumise tähistajana. Olen kuulnud ka enda sõprade suust millegi halva iseloomustamisel sõna mainstream. Kuigi mõiste kasutajad võivad ebameeldivuse täpsemal kirjeldamisel hätta jääda, siis selle tähendust "taipavad" kõik pikema selgituseta.

Asi on maitses

Hendrik Sal-Saller laulab, et asi on maitses. Kuid kelle? Mitmed teadlased ja uurijad käsitlevad maitset mitte individuaalse, vaid jagatud sotsiaalse väärtusena. Pierre Bourdieu' väitel loovad trende eelkõige indiviidid, kel on rohkem kultuurilist kapitali. Tegemist on teadmiste, käitumiste ja oskuste pagasiga, millega demonstreeritakse oma sotsiaalset kuuluvust ning omandatakse staatus.3 Ka igas subkultuuris või isegi sõpruskonnas võivad kehtida just nn hierarhia tipus asetsevate indiviidide paika pandud kirjutamata reeglid, mille tõttu tekivad teistel kergesti guilty pleasure'id.

Süütunnet käsitletakse kliinilises psühholoogias kui mehhanismi, mis aitab meil tunnetada, kuidas käituda grupisiseselt. Süütunne paneb meid mõistma, et tegime midagi valesti ning peame olukorda parandama. Kui teame, kuidas käituda, siis väldime oma sotsiaalsete suhete ohtu sattumist. See, kes soovib gruppi siseneda ja jääda, pigem nõustub, kui hakkab vastuväiteid esitama.

Maitsete või arvamuste muutumine on teoorias küllaltki lihtne. Kui teada nn reegleid, on igaühel võimalik liikuda kõrgemale positsioonile ning muutusi ellu viia. Institutsionaalse kultuuriteooria puhul tõstab George Dickie esile, et kunst on miski, mille pühitsevad need, kes on juba saavutanud seisuse nn masinavärgis.4 Hea näide, kellele Dickie tugineb, on Marcel Duchamp. Dadaistliku liikumise suurkuju ning readymade'ide looja muutis kunsti mõistet. Tegemist ei ole ainult taiese, vaid ka selle ümber tekkinud mõtlemisega. Duchamp taipas, et kui nimetada abstraktne ese kunstiks, aktsepteerib kogukond seda tema kunstnikustaatuse tõttu. Duchamp läks isegi nii kaugele, et proovis väita, et tema taiesed pole kunstiteosed. See tal muidugi ei õnnestunud, sest readymade'id olid juba kunstiks pühitsetud, ja kui institutsioon võtab staatuse tagasi, tähendab see ka enda kompetentsuse kahtluse alla seadmist.

Guilty või not guilty?

Adrian North ja David Hargreaves korraldasid 36 000 inimese hulgas küsitluse ning tõstsid selle põhjal teatud liiki muusika kuulajate puhul esile mõned omadused. Tantsumuusika austajad pidavat olema rohkem avatud, roki- ja metal'i-fännid kinnisemad ning popmuusikasõbrad kõrge enesehinnanguga.5 Kui tugineda kas või eespool toodud mainstream'i käsitlusele, tundub viimane mingil määral loogiline, sest paljud ei söanda oma armastust popmuusika vastu tunnistada. Nagu kiirtoit, on ka popmuusika oma kaasahaarava meloodia, atraktiivsete lauljate ning lihtsakoelise taustamuusikaga lihtsalt manustatav, nagu selgitab uurija Timothy Rosenberg. Kuna osaliselt oled sa see, mida tarbid, siis just lihtsakoelisuse tõttu ei taha paljud ka avalikult nentida, et neile meeldib kommertsmuusika. BBC korrespondent Nick Higham kirjutab oma artiklis, et tihtilugu häbenevad inimesed ka poplugude kuulamisega esilekerkivaid tundeid.

Kaire Maimets arutles jaanuarikuu Müürilehes, et see, mida kuulame, oleneb ka hetkest. Hea tähelepanek oli alateadlikult mõne sellise loo valimine, mis muidu igapäevasesse esitusloendisse ei kuulu. Ka siinkirjutajale sobib vahepeal (retro)popp, kui aju ei taha võtta vastu uut infot või vajab turvalisust, trööstimist. Samas võin melanhoolsuses ka hoopis ambient'i peale panna või lasta tundide viisi vana kooli räppi.

Raamatus "Rave On" räägib Detroiti techno üks alusepanija Derrick May, kuidas nad kuulasid teiste The Belleville Three liikmete Juan Atkinsi ja Kevin Saundersoniga seinast seina muusikat. Õigemini seda, mis oli kättesaadav. See, et Detroiti techno viljelejatele meeldib Depeche Mode või Blue Monday, oli nii mõnegi jaoks ebaloogiline ja vastuvõetamatu. "Mäletan, kuidas üks intervjueerija küsis, mis seda žanrit [Detroiti techno] inspireeris […] ja ma ütlesin, kui oluline on siinsele mustale kogukonnale Depeche Mode – ta oli šokeeritud! Meie jaoks oli see normaalne […] Me ei teadnud, et meile ei tohiks selline muusika meeldida […] Keegi ei öelnud meile, et kuradi p*ded, "Fade To Grey" on keelatud!" kirjeldab May.6

Popmuusika kõrval on teine enim levinud guilty pleasure tõsielusarjad. Psühholoogi Melanie Greenbergi väitelon nende vaatamise peamine põhjus reaalsusest väljalülitumine, mis on, kui anda au tõele, vahepeal vajalik. Tihtilugu on jälgitavad rikkad või kuulsad, vahepeal ka lihtsalt väga emotsionaalselt ebaküpsed inimesed, kes võtavad sarjades riske, mida vaataja ise ehk kunagi ei söandaks. Nende tegelaste kaudu elatakse läbi oma fantaasiaid, hirme ja uudishimu. Greenberg leiab, et teiste inimeste vaatamine – hoolimata sellest, kui ekstreemne on sari – annab võimaluse ka vaatajal järeldusi teha ja isegi mõnele elulisele küsimusele vastuseid leida.

Erinevad uuringud on tõestanud, et need, kes reality show'sid kritiseerivad, vaatavad neid tihti ka ise. Tõsielusarjasid tümitatakse nende nn madalalaubalisuse tõttu, mida seostatakse vähese intellektuaalsusega. Professor Steven Reissi tehtud uuring aga näitas, et tegelikult vaatab tõsielusarju samasugune hulk intelligentseid inimesi kui nn vähem harituid. Küsimus on taas staatuses ning ettekujutuses, vaikivas kokkuleppes, et miski on halb.

Kui mõista, et maitse on sotsiaalne nähtus, mida dikteerib ühtne arusaam heast ja halvast, võib jõuda järelduseni, et süütunne on üleliigne ning guilty pleasure oleneb suuresti kontekstist, kuhu end asetada. Esialgu võib kuvandi loomine oluline olla ning avada nii mõnegi ukse, kuid enda isiksust ei pea alla suruma. Kui keegi teeb maha teise eelistust, tasub vabandamise asemel selg sirgu ajada. Pigem ei näe just kitsarinnalised inimesed enda ninaesisest kaugemale. Haridus võib inimestel olla, kuid haritus tuleb mõtlemise ning mõistmise kaudu. Nii et võta vabalt ja luba endale seda, mida vajad. Kultuur, lihtsakoeline või mitte, ei tee paksuks. Siinkirjutaja pani igatahes nostalgitsemiseks "Viigid" uuesti mängima.

1 Lewis, G. H. 1992. Who do you love? The dimensions of musical taste. – Popular Music and Communication.
2 Thornton, S. 1996. Club Cultures: Music, Media, and Subcultural Capital.
3 Bourdieu, P. 1984. Distinction: A Social Critique of the Judgment of Taste.
4 Dickie, G. 1975. What is anti-art? – Journal of Aesthetics and Art Criticism, nr 33 (4), lk 419–421.
5 Hargreaves, D.; North, A. 2008. The Social and Applied Psychology of Music.
6 Collin, M. 2018. Rave On: Global Adventures in Electronical Dance Music.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: