Kanada elektroonilise muusika meister Tim Hecker on taaskord valmis saanud albumiga, mis ei jäta kuulajat külmaks. Kuigi "Ravedeath, 1972" (2011) peetakse Heckeri parimaks väljalaskeks siiani, võib öelda, et "Konoyo" astub esikoha kandadele, kui mitte neist isegi üle.

Kui Hecker 2000. aastate alustas, kasutas ta oma muusika loomisel eelkõige arvutit, elektrikitarri ja süntesaatorit. Aastate jooksul on artist aga katsetama hakanud erinevate instrumentidega ning just pillide helide moonutamine ja sidumine elektroonilise muusikaga on toonud Heckerile palju positiivset vastukaja.

Nii ka seekord. Uue albumi loomisel töötas Hecker koos Jaapani trupi Tokyo Gakusoga, kes tegelevad traditsioonilise õukonnamuusika gagakuga. Kuulajale, kes tausta ei tea, ei pruugi seejuures hoomata eelmainitud muusikale omaseid helisid. Nimelt viis, kuidas muusik on suutnud siduda iidse uueaegsega, on hämmastav. Traditsiooniline on moondunud droonihelide embuses. Esimesest loost alates on kuulaja tõmmatud justkui jahedasse tehismaailma, kus on samas ruumi jäetud soojadele emotsionaalsetele hetkedele.

Albumi avapala "This Life" tundub piltlikult kirjeldades nagu oleks post-internet kunst kodeeritud helidesse, mis on samaaegselt külm, kuid meelikõditav. Kui esilugu on ängistavama kõlaga, siis "In Death Valley" sisaldab endas hapraid, kuid helgelt kirkaid noote, mis mängivad kuulaja tunnetega. Tihtilugu koorub albumil olevate lugude mitmekülgsus just nende keskel, "Keyed out" on hea näide sellest. Oma eksperimentaalsuses ja jäistes katkendlikes keel- ja klahvpillisegustes löökides kangastub mõne minuti järel ootamatult soojus ja kaasahaarav melanhoolsus.

Hecker on loonud ka pikemaid rännakulisemaid palasid nagu näiteks "In mother earth phase", kus kõlav süntesaator kui ka viiul viivad mõtted mägistele udustele maastikele. Loos "Across to Anoyo" võib ära tabada ka gagakus kasutatavaid pille. Seejuures saab Heckeri iga loo ühte minutit kirjeldada sõnadega rohkem kui mõnda albumit, sest kasutatavad tehnikad liiguvad ühest spektrumist teise. Isegi kahtlen, kas suutsin selle arvustusega anda edasi kõik emotsioonid, mida see album kuulates tekitas...

Tim Heckeri "Konoyo" on meisterlik näide, kuhu on eksperimentaalne elektrooniline muusika võimeline küündima ilma, et muutuks tuhmiks helivaibaks taustal.