Max Richter: Brexit on tsivilisatsioonivastane idee ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Plekktrummi" külastas maailmakuulus saksa-briti helilooja ja muusik Max Richter, kes rääkis oma suhetest Eestiga, muusikast ja poliitikast ning nende kahe seosest ja nimetas Brexitit ülimaks tragöödiaks.

Max Richter meenutas alustuseks eelmist Eestis-käiku kakskümmend aastat tagasi, mille anti kontserdid Tallinnas ja Tartus kuue klaveri ansambliga. "Reis talvel läbi lume Tallinnast Tartusse oli küllaltki maagiline," ütles Richter. Tartus Estonia klaveritel harjutades sündis ka teos "The Piano Tartu". Tartuga seob Richterit veel tutvus Jaan Kaplinskiga, kelle luulet ta sügavalt hindab.

"Mind üllatas tema loominguline side loodusega," lausus helilooja. "Tema loomingule on lihtne läheneda, see on hästi otsekohene, aga see on ilusalt kirjutatud."

Oma seotust kirjandusega põhjendas Richter loojutustamisvajadusega. "See algas juba koopast lõkke ümbert, me loome kogu aeg narratiivi ja siis hoiame sellest liigina kinni. Lugu on kõige alus," sõnas ta. Ka tema muusika sünnib sageli kirjandusest, inspiratsiooniallikateks Kafka, Murakami, Milosz ja teised, eriti hindab Richter aga luulet.

Viimase kahekümne aasta tähtsaimaks sündmuseks nimetas Richter isaks saamist, sest see seab inimese uude kontakti tegelikkusega. "Lapsevanem olemine asetab väärtused uude konteksti, annab arusaama, kuidas kulutada energiat ja aega."

Isaks saamine andis hoogu ka Richteri loomingule. Kui 2002. aastal ilmus tema üks hinnatumaid albumeid "Memoryhouse", olid lapsed kahe-kolme-aastased. "See oli mu elus pöördepunkt," märkis Richter.

Saatejuht Joonas Hellerma küsimusele, kuidas Richter paneb kokku isarolli ja iseseisva looja rolli, vastas helilooja: "Olen kogu elu olnud muusikast haaratud. Kui sünnivad lapsed, kes nõuavad samuti tähelepanu, algavad omamoodi läbirääkimised, kuidas aega kasulikult kasutada."

"Ma põrun selles kogu aeg," lisas Richter naerdes.

Eestisse aga saabuski Richter salvestama uuesti eelmainitud "Memoryhouse'i" albumit koos Kristjan Järvi ja tema Baltic Sea Philharmonic orkestriga. "Mõnest teosest on tuhandeid salvestisi, "Memoryhouse'i" on aga põnev uuesti avastada teises ajas ja uute inimestega, Kristjan Järvi ja tema noorteorkestriga," märkis Richter.

Plekktrumm. Max Richter 

Max Richter külastas ka Arvo Pärdi keskust, mida kiitis ülivõrdeis, nagu ka kohtumist Arvo Pärdiga, kelle muusika kuulmine tekitas temas omal ajal küsimuse: aga miks ma pean kirjutama nii keerulist muusikat? Ja siis avastas ta, kui intelligentne ja arhitektuuriline on Pärdi muusika oma näilise lihtsuse juures.

Richter nimetas oma teoseid ka poliitilisteks, näiteks reageeris "The Blue Notebooks" Iraagi sõjale. "Inimlik, liberaalne poliitiline orientatsioon on oluline osa mu loomingust," ütles ta. Nootidest olulisem on mõte, rõhutas Richter.

Näiteks oli tal hea meel, et tema muusikat kasutas lavastaja Denis Villeneuve filmis "Saabumine" (Arrival), mille idee on sõjavastane ja mis mõtiskleb, kuidas luua kontakti Maa-välise eluvormiga.

Viimati lõi Richter aga muusika meiegi kinodesse jõudnud filmile "Tähtede poole" (Ad Astra), mille peaosas särab Brad Pitt. "Me ei tea, mis on seal väljaspool, ja see turgutab meie kujutlusvõimet," rääkis Max Richter ulmefilmide võlust.

Ent Richter ütles, et "Ad Astra" ei räägi ainult kosmosest, vaid ka intiimne lugu isa ja poja suhtest, kus isa jäi pojale kaugeks mitte ainult füüsiliselt, poeg aga ei suutnud isa meele järele olla.

"Minu üks esimesi mälestusi oli Apollo jõudmine Kuule," meenutas Richter. "Olin siis kaheaastane, vanemad äratasid mu ja vedasid teleri ette."

Richter ütles saavat palju filmimuusika pakkumisi, võtab vastu aga ainult neid, mida süda käsib.

Helilooja kõneles ka klassikalise ja moodsa muusika vahekorrast, öeldes, et märkas okatoonilist muusikat kirjutades, et see ei paelunud inimesi teisiti kui aju kaudu.

"Siis ma hakkasin mõtlema, milleks üldse muusika on," sõnas Richter. "Miks me piirame end ainult teatud tüüp helidega? See on isegi totalitaarne olukord. Sina ei pea mitte kirjutama sellist muusikat... Kui sulle meeldib selline muusika, siis sa oled loll."

Vältimaks taolisi kitsaid ja isegi poliitilisi suhtumisi muusikasse tahtis Richter pöörduda lihtsuse poole. Tulemuseks näiteks ka kaheksatunnine teos "Sleep".

"Meie keha ei te, et oleme 21. sajandis. Me oleme oma ärkveloleku tunnid täitnud ja nüüd kipume täitma kogu oma aega. Pean silmas meediat, sotsiaalmeediat, ekraani taga veedetud aega," sõnas Richter. "Me oleme kogu aeg sisse lülitatud. Miks see nii on? Sest see on kasulik korporatsioonidele. Siis nad saavad meile kogu aeg midagi müüa."

Seepärast tahtis Richter luua teose, mis võimaldaks meil välja lülituda.

Poliitiliselt aktiivne Richter nimetab Brexitit ülimaks tragöödiaks, mis kaaperdab ajalugu. Peamiseks põhjuseks tõi Richter selle, et varem verre uppunud Euroopal on vaja riikideüleseid organisatsioone, selleks, et säiliks stabiilsus. "Kui see protsess tagasi pöörata, on see tsivilisatsioonivastane idee," ütles Richter.

KULTUURISOOVITUS: Tacita Deani looming. "Ta töötab mitmes valdkonnas, aga tema peamiseks vahendks on filmilint. Kui inimesed pole veel tema loominguga kursis, siis soovitaksin küll."

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: