Liikuvate piltide isiklikus evolutsioonis kujundasid minu lapsepõlve neli lemmikut. Kusjuures nende etappide puhul pole midagi originaalset, sest tõenäoliselt on sama läbi elanud paljud minuvanused eel-keskealised noormehed. Esmalt "Mootorratturhiired Marsilt" (ma olin Modo), kes hoolimata heale südamele ja õigluse eest võitlemisele olid tänapäeva mõttes tegelikult käitumiselt suht rullnokad -- tegid lamedaid nalju, järasid viinerisaiu, sebisid inim- ja hiirnaisi jne. -- mis ehk põhjendab, miks ma seda juttu kirjutades nokatsit kannan. Siis tuli "A-Rühm" (ma olin Hannibal), mis küll kubiseb metsikutest filmivigadest, kuid on oma "täristame pahade suunas automaate ja viskame granaate, aga kedagi kunagi ei tapa" kontseptsiooniga täiesti geniaalne ja ilmselt ka põhjus, miks mulle meeldib plaanide teostumine.

Kolmanda ajastu kujundas James Bond (ma olin James Bond), kes päästis küll iga päev maailma, aga oli samal ajal alkohoolikust litsmees ning käitus sageli nagu väike laps, mis on ilmselt ka põhjus, miks ma ka vahel natuke lapsik olen.

Neljas lapsepõlveetapp möödus Guy Richie või sarnase käekirjaga briti filmide taktis. Need filmid on tegelikult ehituselt üsna lihtsad ja sarnased. Oli mingi punt käparditest pisisulisid (muide üks oli pea alati nüüdseks absoluutselt sisutühjades filmides näitlev Jason Statham), kes mingil hetkel haistsid võimalust saada lihtsalt miljonäriks, aga siis tuli välja, et see polegi nii lihtne, sest teel seisavad ees psühhopaadist venelased, hommikusöögiks inimesi tükeldavad kõrilõikajad, hullud perv-vanamehed, igaks teiseks sõnaühendiks "fucking fuck" kisavad närvihaiged ja muud äärmiselt sümpaatsed ja südamlikud karakterid. Lõpuks juhtus imeväel kuidagi nii, et need äsjamainitud tegelased suutsid teineteist umbes samal ajal ära tappa ja siis käpardid saidki ihaldatud rahahunniku. Ent mind võlusid need lameda sužeega filmid lisaks geniaalsele lavastusele ja montaažile oma mõnusa segainglise aktsendiga. Kuna mu inglise keel päris filoloogi tasemel pole, esines alati dialooge, kus ei saanudki fucking fuck'igi aru, mida tegelased just rääkisid, aga lahe oli ikka, sest see kõik tundus tulevat südamest. Mõnus ülepingutatud eri ilmakaartest kokkukogutud briti aktsientide laviin. Lihtsalt naudi.

Nüüd umbes 20 aastat hiljem leidsin kogemata Sleaford Modsi (edaspidi SM) ja taasavastasin enda jaoks lapse, kes seda inglise aktsienti nautis. SMi žanr - kui neid üldse nii peene sõnaga nimetada tohib - on vist elektropunk. Mängib üsna algeline biit, räuskab koleda häälega jorss, aga ometi on selles midagi nii maagilist, et sa tahad seda veel ja veel kuulda. Täpselt nagu Guy Richie "Snatch" ja "Lock Stock And Two Smoking Barrels" - nad on kerglased, aga siiski piisavalt armsad, et neid aeg-ajalt ikka tore taas vaadata oleks. Kusjuures olen täiesti veendunud, et kui eelnimetatud filmide valmistamise ajal oleks SM tegutsenud, sattunuks nende lood ka filmide heliribale. Näiteks "Flipside", "Kebab Spider" ja "Subtraction" sobiksid otseses mõttes justkui rusikas silmaauku mõnda jälitus- või kaklusstseeni. Nad ei olegi ehk eriti muusikapalad, pigem helijalalöögid kõrvateole otse kümpi. Sa ei pruugi pooltest sõnadest aru saada, ent sellest hoolimata naudid seda närviliselt konarlikku teekonda.

Siiski peaksin hoiatama kolemuusika austajaid. Kui mu eelnev jutt võis ehk jätta mulje, et SM on mingi suvasündi-plärin ning seetõttu te juba albumit kuulama tõttate, siis tegelikult on nad siiski geniaalsed muusikud. Stiil võib olla elektropunk, aga lohakusest on asi kaugel. Need rütmid on häälestatud täpselt selliseks, et jäävad sind pärast esimest kuulamist kummitama. No pane näiteks peale "O.B.C.T". Eks ole?

On ka muidugi varjupooli. Nagu ennist mainitud, on Jason Williamsoni vokaal tõesti üsna jube ning kui ta nii-öelda ilusti laulda püüab nagu näiteks palas "When You Come Up To Me", on see lausa kohutav. Samas punk on ka kohati muusikaliselt õõvastav, aga ikkagi teatud kontekstis mõnus kuulata. Isegi kui satud kuhugi proovikasse, kus wannabe-punkarid esimest korda elus mikri ja kitarri kätte võtavad. Igal asjal on elus oma koht.

SM Eestis tuntusega just hiilata ei saa ning pole välistatud, et enne selle jutu ilmumist olime mina ja sõbranna Erin ainsad Eesti elanikud, kes sellest kollektiivist teadsid ja neid salaja austasid (ei olnud:) - toim.). Aga seda enam soovitan "Eton Alive'i" kuulata. Täiesti kohustuslik on see aga neile, kes kunagi neid briti filme nautisid. Istub oma Renault'sse või Mazdasse, paneb albumi peale, tõmbab autole linnatänavatel 52 km/h sisse ja põrutab vilkuva rohelisega üle ristmiku. Rebel.