Mul puudub pädevus nõustuda või vastu vaielda, aga viivuks kogetud afekt räägib enda eest ise. Koomiline oli näha mõnd dramaturgiatundlikku, aga nähtavasti helikartlikku inimest publiku hulgast esimese müralaviini saabudes saalist lahkumas või kõrvatroppide järele haaramas. Harva tõuseb muusika teatris niimoodi esile. See lõhkus fassaadilt ühtset kultuurisootsiumit kammitsevaid piire— üks parimaid asju, mida koos kogetav kunst teha võib. Juhkam ütleb, et kuna tal tuurimuusiku kogemust ei ole, siis teatris ühe lavastuse kahe kuu jooksul viisteist korda järjest etendamine avab muusikas mingisuguse uue kvaliteedi. Nüüd siis EV100 teatrisarja avasamm „Revolutsioon”, Jakobi seitsmes töö NO99-ga. Aga meie liigume intervjuus hoopis ajas tagasi.

Niisiis, Juhan Ulfsak tuli sinu juurde ideega teha lavastus black metal-bändiga. Kas tavaliselt ongi teatris nii, et sulle antakse ette suhteliselt selge ideeraam, mille sisse hakkad looma?

See on lavastajati erinev. Tiidu ja Ene-Liisiga on mul tihtipeale alguses üsna vabad käed, aga prooviperioodi lõpuks hakkab asi väga konkreetseks minema, seal on vaja selgeid raame täita. Üldpildi loon mina, kuid see, mis edasi hakkab saama, sõltub rohkem lavastaja tahtest. Juhani lavastusega oli pigem vastupidi. Tema andis alguses väga konkreetse raami, aga prooviperioodi lõpuks oli mul vabadus ja teda ei huvitanud, mis momendil mis täpselt muusikaliselt juhtub.

Peamiselt oled ju varem loonud instrumentaalmuusikat, nüüd järsku pead arvestama teatri tekstikesksuse, misanstseeni, lavakujunduse ja millega iganes veel.

Palju dikteerivad ka näiteks saal ja paigutus. „Unistajate” esimeses numbris — keskel on klaver, ühes otsas on bänd ja teises otsas karjub Rea (näitleja Rea Lest — M. J.) — oli meil tunne, et alguses tuleb see saal heliliselt vallutada, kogu saali võimalused ühest servast teise ära kasutada. Pärast saame minna ühte nurka n-ö bändi tegema ja seda juba helitugevusega, mis vallutab niikuinii terve saali. Sellised ruumiotsused on küll olulised, aga mõnes mõttes oli „Unistajad” just lava paigutuse osas täiesti ebatraditsiooniline.

Olid seal ise laval. Millal viimati väljaspool teatrit laval käisid?

Ilmselt oli see Islandil aastal 2013 (muusikafestival Iceland Airwaves — M. J.). Võib-olla oli pärast seda ka midagi.

Kas see, et sa praegu Jakob Juhkami bändi aktiivselt üleval ei hoia, tuleb puhtalt aja puudusest?

Jah. Kas või salvestuse mõttes olen tahtnud väga kaua aega teha järge „JJBle” (Soundcloudi 2015. aasta aprillis üles riputatud album — M. J.), mille me Marvini, Indreku ja Hansuga (Marvin Mitt kitarril, Indrek Mällo bassil ja Hans Kurvits trummidel — M. J.) tegime. Kogu materjal oli improviseeritud, aga ma komponeerisin lõpptulemuse neist pikkadest improvisatsioonidest kokku. Tahtsin natuke kasutada Cani ja Holger Czukay meetodit, kus on mitmetunnistest jämmidest hiljem vormid kokku pandud. Samas, teatris töötamine on olnud teadlik otsus olla natuke taustal ja mitte nii väga autoriloomingut presenteerida. Aga mõnes mõttes olen ka teatrimuusikat tehes lukku jooksnud, mingis plaanis ei oska enam ise muusikat teha. See kunagine tunne on veidi ära kadunud. Ilmselt on asi ka ajas. Ma just hiljuti katsetasin, mismoodi on endale muusikat teha. Midagi tuli, aga sinna sisse minek võttis üle kaheteistkümne tunni aega.

Kas teatritöö ja muude, rohkem funktsionaalsete tellimuste täitmiseks on sul ka mingisugused muusikalised mallid, korduvad töövõtted välja kujunenud?

Ma olen hakanud enda jaoks koguma atmosfääre või muusikalisi emotsioone, üksi jämmides või mingite improvisatsioonide näol. Kui mul on vaja täita pikem ajavahemik muusikaga, siis võtan midagi, millega olen juba varem tegelnud, et sama tunnet või emotsiooni saavutada. Mul on n-ö pank olemasolevate helifailide või ideestiku vormis.

Kas sa struktureerid seda omadussõnadega?

See on hea küsimus. Mu kaustad ei koosne märksõnadest „helge” või „tume” või „kuri”. Pigem on mul hunnik asju, ma kuulan neid ja saan aru, kus miski toimib. Ma üritan mitte tegelda konkreetsete mõistetega. NO-teatris ei saa ka neid emotsioone ühe sõnaga käsitleda. Tihti on nii, et kui mingi olukord peab teatud emotsiooni suunas kalduma, siis ei tähenda see ühtainust võimalust. Need varjundid on huvitavad: kui asi on hea, siis kas ta on „kurb hea” või milline „hea” ta siis on? Mulle väga meeldib ka muusikaajalooliselt emotsioone käsitleda.

Mingis mõttes tegin seda ka viimase plaadi peal. Kui näiteks võtame telje helge—melanhoolne, siis võib see olla nii Wendy Carlose helge, Frank Zappa helge või mingi muu helge. Ja ka muusikatehnoloogiliselt: kas ta on helge kuuekümnendate või kaheksakümnendate mõistes?

Julgen arvata, et need, kellele su autoriplaadid (2012. aastal ilmunud „T”, 2013. ilmunud EP „H” ja 2016. ilmunud „hh”) korda lähevad, on põhiliselt ikkagi popmuusikamaailma esindajad. Aga sinu muusikas valitseb keeruline ja pidev instrumentide interaktsioon. Sinu muusika sotsiaalne kontekst ja tema sisuline, autonoomne, professionaalne loomus oleksid meie konnatiigi tingimustes justkui omavahel natuke vastuolus. Kas sa pakud inimestele seda, millest nad ei suuda aru saada?

Fundamentaalsem kriitika minu aadressil ongi olnud selline, mis on suunatud näiteks progele üldiselt: suhe atmosfääri ja muusika kui emotsionaalse jõu ja lihtsalt pillimänguga eputamise vahel kaldub viimase kasuks. Ma ajaksin selle kõik vanuse kaela. Alustasin ju siis, kui olin inimesena oma kõige neurootilisemas olekus, 14—15-aastaselt, kui mul tõesti ei tulnud pähe hakata atmosfäärist või sügavamatest asjadest mõtlema. Tung, toores tahtmine teha muusikat, mis mulle meeldib, oli palju tugevam kui mingisugune sotsiaalne või muusikaajalooline kontekst. Ma tunnen, et see on vanuse suurenedes hakanud lahtuma.

Millist tagasisidet sa „hh-le” akadeemilise muusika ringkondadest said?

Ei ole sealt üldse saanud midagi. Ei ole otsinud ka.

Seoses „hh-ga” sa vist ise viskasid õhku selle sürrealismi temaatika. Mulle tundub, et albumi helikeel on siiski päris matemaatilise ratsionaalsusega kontrollitud.

See on jälle võib-olla mingi mulje, mis on kuidagi suudetud tekitada tänu sellele, et mängin minutis rohkem noote kui tavaliselt. Sürrealistlik maal võib olla väga kirju, aga ka väga lihtne. Isegi kui see oleks väga matemaatiline, siis ma ei näe vastuolu sürrealismi ja matemaatilisuse vahel. Matemaatilisus ei ole minu jaoks tingimata ratsionaalsus.

Sul on pooleli õpingud Eesti Muusikaakadeemias. Kas hakkad tulevikus tegutsema hoopis klassikalise muusika valdkonnas?

Välistatud see kindlasti ei ole. Aga ma arvan, et noodikirjutamise juurde ma ei naase. (Lisaks koolitöödele on Juhkam näiteks sättinud keelpille Vaiko Eplikule ja kohandanud Sten Šeripovi filmimuusikat orkestrile — M. J.) Ma olen õppinud sellest kompleksist lahti saama. 21. sajandist, isegi natuke varasemast, ei ole enam oluline olla noodikirjutaja. See on küll mõnes mõttes kasulik oskus ja mul on olnud võimalus teha tööd noodi arranžeerijana, aga tegelikult see mulle ei meeldi. See on tuim. Nooti kirjutades oled sa muusika raamatupidaja. Mulle meeldib teha tööd heliga vahetult.

Kas sinusugustel eri žanrite vahel laveerijatel on üldse võimalik Eesti muusikakoolides endale sobiv loominguline kodu leida?

Kuigi koolides on küll olnud asju, mis mulle meeldivad, ei või ma sallida formaalsust, mille taga ei ole mingit silmaringi. (Juhkam on õppinud ka Häädemeeste muusikakoolis ja Tallinna muusikakeskkoolis — M. J.) Vähemalt Eestis olen ma kooli suhtes alati mingi kriitilise meele säilitanud. Kõik impulsid on tulnud minust endast; mitte et kool peaks tingimata andma midagi muud kui käsitöö- või tehnilise oskuse, aga ma olen mitme inimese puhul näinud seda, kuidas trend sööb inimese ära. See on üpris vastik. Kaks äärmust, mis mulle praeguses „koolimuusikas” ei meeldi, on see nüüdismuusika, mis tegelikult ei ole enam ammu „nüüdis-”, sest ammendus minu arvates juba kaua aega tagasi, ning sellised uussiirad, „teised, kolmandad, neljandad Pärdid”. Aga ma tahaksin kindlasti proovida õppida kuskil välismaal, et aru saada, kuidas mujal õpe kui selline käib.

Mäletan, et kui sa 14-aastaselt muusikafoorumi Rada7 vaatevälja ilmusid, võttis see paljud tuntud popmuusikainimesed ahhetama. Millal viimati „Rupendorfuusi” või „Ümbersündi” kuulasid?

Need on kõik kuskil olemas, aga enamasti 128 kbps mp3-formaadis. Mul oli just hiljuti põhjust Ago Teppandiga nostalgitseda, sest umbes kümme aastat tagasi pidasime tihedat kirjavahetust ja tema oli ka selline tüüp, kes oma teismeea neurolaksus lasi välja kõike, mis tuli. Nüüd meenutasime, saatsime teineteisele vanu asju. Ma küll väga ei kuulanud neid. Aga naljakas on mõelda, et salvestustehniliselt käis toona asi nii, et 3,5 mm mono jack läks mikrofoniauku, kõik läks hard-clipping’us sisse nii, et olid ainult „tellised”. Mitte nii, et master tuleb pärast välja „tellisena”, vaid kõik träkid olid „tellised”. Ja pärast kokkumiksituna veel „megatellised”. See julgus teha asja täiesti suvaliselt on tagantjärele mõeldes päris äge.

Seal foorumis jäid mõned inimesed internetiavarustesse „Telepaatilisi jäneseid” taga otsima.

Ma hiljuti panin Facebooki üles Zip- faili kõikide lugudega, mis ma leidsin, mida inimesed saavad alla laadida.

Kas kõik need kiidusõnad panid toona sulle peale ka mingi saavutusvajaduse surve?

Mõnes mõttes küll. Mingit tähelepanu tuli. Eesti Ekspressis oli artikkel jne. Mu ema hakkas kohe algusest peale rääkima, et selle pärast ei tohi veel õhku tõusta ja et see on ainult halb, kui sa hakkad selle tuules ennast uhkena tundma. Eks selline ongi mu hoiak kogu aeg olnud.

Ja siis sa käisid Vaiko Epliku Ateljees. Kuidas teie kontakt alguse sai?

Kui ma tegin oma esimesi demosid, siis lihtsalt saatsin talle ja ta kirjutas vastu, et tule. Ma olin väga konkreetselt tema esimesest plaadist inspireeritud. Tahtsin talle oma muusikat saates öelda: „Vaata, mida sa panid mind tegema.”

Eplik lubas peagi välja anda „Veokiplika” EP, kus ta tundub teadlikult suunda muutvat. Millega ja millal sa vastad?

Mõnes mõttes oleme sarnases olukorras. Muidugi, tema on selles juba mitmendat korda. Ma ei tea, võib-olla on see lihtsalt praegune haiglane aeg, kus ainsad olulised küsimused on: mida uut? Mis on sinu järgmine suunamuutus? Mina enda arvates ainult uute asjadega tegelengi. Iga järjekordse projekti puhul.

Ilmunud Teater. Muusika. Kino oktoobrinumbris.