Arvustus. Helista mulle mobiilile, Prometheus, ehk pildikesi maailmalõpu eelt ja järelt ({{commentsTotal}})

NO99
NO99 "Revolutsioon" Autor/allikas: Tiit Ojasoo

NO34 "Revolutsioon"
Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro
Esietendus 16. septembril Teater NO99 suures saalis

Ütled "NO-teater" ja "revolutsioon", mõtled millelegi päevakajalisele, poliitilisele ja rajule. Eriti valimiste-eelsel ajal. Lollidele, laiskadele ja ebaausatele laval lõuga ja täiega! Need otsesõnu ütlemise päevad on teatri jaoks aga ammu läbi. Kusagile kaugele tahavaatepeeglisse on jäänud "Naftad", "GEPid" ja "Ühtse Eesti suurkogud". Neid on asendanud "Kõnts" ja "Klounide hävitusretk", märgid ja viited, sõnatu läbielamine ja kompromissitu kunst. Samas voos jätkab ka NO34 "Revolutsioon", EV100 programmi raames valminud lavastus sünnist ja hukust, tsivilisatsiooni tsüklilisusest ja maailmalõpuaegade kohutavast ülevusest.

NO puhul on siiski ennekõike muutunud see, kuidas räägitakse, mitte see, millest. "Revolutsioon" toetub teksti osas pea täielikult Hasso Krulli eeposele "Meeter ja Demeeter". Tuletooja Prometheus kohtub nutitelefoniga, Antiik-Kreeka mütoloogia tarbimiskultuuriga, ajatu tühjus inimese hinges 21. sajandi argihirmudega. Kuigi vaadatakse nii minevikku kui tulevikku, püsib NO kahe jalaga olevikku juuritud. "Revolutsioon" on lugu meie ajast, ühiskonna kannatamatusest, ehitamisest ja hävingust, edasirühkimisest ja vastupanust, Jevgenist ja Martinist, Kerstist ja Varrost, Hillaryst ja Donaldist, sinust ja minust.

Etenduse alguses asuvad näitlejad laval kõikeunustavalt keerlema justkui sufi dervišid, kes end nõnda iseendast kaugemale ja Jumalale lähemale viivad. Klapptoolil istudes on raske end pika-pika keerlemise ajal sama tegema sundida, kuid vaatajal tasuks sarnaselt peategelastele oma mõistus tühjaks pühkida, end vabaks ja avatuks lubada, sest "Revolutsioon" ei toetu niivõrd loole ega tekstile, vaid atmosfäärile, meeleseisundile, tunnetusele. Ja ligi pääseda pole selle kõige tuumale sugugi lihtne.

Püüd Jumala lähedal olla on muidugi üsna abitu žest, mis näitab vaid inimese väiksust ja abitust. Ehita mis sa ehitad, kõik läheb kaduva teed. Ja misiganes on seal kõrgemal, suurem ja ajatum, selle teed on kummalised ning mõistmatud nagunii. Nõnda üritatakse hirmust vabisedes ehitada lavale äraspidist Noa laeva, mis aga aina ja aina kokku variseb. Inimtsivilisatsiooni ja kultuuri kiht on näiline ja habras. Kõik võib iga hetk kokku variseda. Ja nii ongi meil üha suurem hirm kaotada. Ainult et mida täpselt?

Hasso Krulli tekst hakkab lavastust kandma alles selle teises pooles. Kes toda eepost lugenud pole, vaevalt kõike jälgida ja kaasas käia jõuab. Oma tiheduses on see paras kujundidžäss, rohkete korduste, karjutud või hüüatatud juppide, enam kui intensiivse ettelugemisega. Mõned katked lõikavad siiski ka täiesti eraldivõetuna lihasse ja luusse. Paljudes NO etendustes tundub olema lõik või paar, kus vaatajale üpris otsesõnu öeldakse, mida sellest kõigest kõige enam meeles pidada võiks. Maine ja käegakatsutav kriitikanool lendab siit üldise süvenemisvõimetuse, kabuhirmus mandumise, vaimupimeduse suunas: "tuleb arendada kultuuri, mis teadlikult vastandub valitsevale kultuurile".

Ma ei ole kindel, kas NO täna teravalt vastandub, aga provotseerib, torgib ja intrigeerib vaatajat kindlasti. Nii palju, kui õnnestus saali tunnetada, pisut ringi vaadata, publik niheles, paistis sageli kimbatuses, frustreerunud, ka aplaus oli pigem uje. Need pole kahtlemata kerged kaks tundi, ega peagi olema. NO viimased etendused ei karda vaatajat rünnata, temas ebamugavust tekitada. Tuttavast ja mugavast väljatulek ei olegi meeldiv, võõraga kohtumine ei ole meeldiv, endas laiuvasse sügavikku jõllitamine ei ole meeldiv. "Ainult see, mida üks inimene mõistab täiesti üksi, aitab meid kõiki," kõlavad etenduses Krulli sõnad.

Kunstiliselt on "Revolutsioon" kenasti komponeeritud, visuaalselt huvitav. Lõpus tuuakse lavale taskulampide abil säravad pikad torud, mis suunatakse vaatajate peade kohale. Hetkeks valgustatakse seni kõike oma turvalisest pimedusest jälginud publiku näod. Jah, see kõik on sinust ja minust. Valgustatud torud hõljuvad üle saali, kõrgel peade kohal, ja avaneb vaade justkui veeuputuse järgsest merepõhjast. See on kohutav ja see on kaunis ühtaegu. Ülev ja kurb. Revolutsioon on lõppenud. Mis alles jääb, on vaataja otsustada. "Revolutsioon" ei ole kerge ega meeldiv kogemus, aga seda, millega koju kõmpides iseendas hakkama saada, annab ta kahe peoga.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

Eestlased tormavad kingitusi ostma alles 23. detsembril.

Sada Eesti mõtet. Eesti rahvas ametist ja mõistusest

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: