Vaiko Eplik: küsimus on sageli mitte selles, mida sa teed, vaid selles, mida sa ei tee ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Plekktrummi külaline Vaiko Eplik
Plekktrummi külaline Vaiko Eplik Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

Iseseisvuspäeva eel saab presidendilt teenetemärgi 99 inimest. „Plekktrummis“ küsiti tulevaselt Valgetähe teenetemärgi kavalerilt Vaiko Eplikult, mida tähendab "igapäevane pühendumus oma tööle, oma kutsumusele ning seeläbi Eesti paremaks muutmine".

Vaiko Eplik: „Ma ei ärka hommikul üles, ei vaata peeglisse ja ei pea ennast vabadusvõitlejaks. Võib-olla ma ei oska selle staatusega veel suhestuda, sest ma pole veel ordenit rinda saanud. Rõõm on muidugi, see on suur tunnustus, katsun selle vääriline olla.

Kuid mul on olemas mehhanismid, kuidas ennast motiveerida, ja need pole otseselt seotud sellega, mida keegi minust arvab. Auhindu on mulle antud liiga palju. Need küll otseselt ei sega, aga ei muuda ka minu kujundit minust endast. See on nagu riik ja kirik, mis tuleb lahus hoida.

Samas ei saa öelda, et mu viimase 12 aasta töö on puhas vedamine. See on olnud sihikindel töö, müstikat siin taga ei ole.“

Ordeni kõrval on Eplik hetkel aktuaalne ka seoses oma osalusega NO teatri muusikali „Savisaar“ loomisel.

Vaiko Eplik: „“Savisaarest“ oli Ojasooga juttu juba kevadel. Kui ettepanek tehti, siis ma kaua ei mõelnud, sest idee oli vaimukas ja intrigeeriv. Selle töö juures on olnud ka moraalsed dilemmad, eriti laulutekstide osas. Kuid tegelikult on meil tegemist täiskasvanud avaliku elu tegelastega ja see on teater. Ei usu, et keegi saalisistujatest arvab, et see on päris, kõik saavad aru, et see on kunst.

Erakondadega liituda või samastuda mõne poliitilise jõuga ma vajalikuks ei pea. Küll aga on mul erinevalt enamikust Eesti erakondadest oma maailmavaade. Olen maainimene, esimese põlve intelligent, mis tähendab, et olen tüüpiliselt tsentrist veidi vasakul, aga ma ei pea sellepärast peast lolliks minema. Tegelikult ma ei huvitu poliitikast, see ärritab mind, aga muusikali kirjutades jälgisin küll uudiseid, tegin kodutööd. Viimati valimas ma aga näiteks ei käinud, ei viitsinud, ei tahtnud selles osaleda.

Usun, et muusikal „Savisaar“ on juba sellepärast vajalik, et meil on väga vähe popmuusikat, mis suhestub maailmaga sotsiaalsel pinnal. 1990. aastatel oli seda palju, praegu oleme nii ära vaevatud, kuna ühiskonnas pole ühtki aastat mööda läinud ilma suurte muudatusteta. Meie kodanikutasandil poliitaktiivsus on sellepärast nii madala, et oleme sellest surmani tüdinud. Oleme kogu aeg pidanud vööd koomale tõmbama, samal ajal riigireformist ei taha keegi rääkida, seal ei taha keegi midagi koomale tõmmata.

Mulle pole kunagi meeldinud poliitika kunstis, aga tundub, et see on vajalik. Teine asi, millest meil on puudus, on hea satiir. Avaliku ruumi huumor on aktuaalne teema üle maailma. Me ei suhestu piisavalt, aga meile ei saa seda pahaks panna, sest kõigil on tegemist hinge sees hoidmisega.“

„Savisaare“ muusika on kirjutatud kahasse Jakob Juhkamiga.

Vaiko Eplik: „Ma pole tegelikult varem kellegiga kunagi koos kirjutanud. Praegu huvitab mind koostöö kui selline. Olen viimasel ajal teinud koostööd Uku Kuudiga, Riho Sibulaga. Olen liiga kaua üksi stuudios lossi ehitanud. Muutus on hea asi.

Kui tulla tagasi poliitika juurde, näiteks vaadata vestlussaateid, siis sageli tundub, et inimesed tulevad kokku ja arutavad, kuidas teha nii, et midagi ei muutuks. Saan aru, et muutusega on seotud risk, aga see ei tähenda, et see on halb. Ei tahaks nagu enesest küllastuda. Koostöö Jakobiga oli hariv. Mina nooti ei loe, tema loeb. Ta on huvitava harmoonilise meetodiga. Mulle jälle on meloodiad lihtsad tulema. Täiendasime üksteist.

Eplik on ka varem muusikalides osalenud. Ta oli laval Vanemuise „Evitas“ ja "Jesus Christ Superstaris".

Vaiko Eplik: „„Evitat“ käis ka Savisaar kaks korda vaatama. Ansip käis ka, aga talle vist meeldis vähem, sest tal ei olnud neid toredaid tumedapäiseid tüdrukuid kõrval.

Kui „Evitat“ tegema hakkasime, vaatasin Vikipeediast järele, mis see on. Muusikal on vormiliselt väga range, samas lihtne žanr, mis tegeleb nelja põhiemotsiooniga: kurbus ja rõõm, viha ja armastus, tekitades neid läbi nelja meediumi: muusika, draama, tants ja laulusõnad. Lihtsad komponendid ja reeglid.“

Eplik kirjutab oma lauludele ka ise sõnad, seega peaks tal olema mingi suhe kirjanduse, eriti luulega.

Vaiko Eplik: „Kirjandushuvi on nii suur, kuivõrd otsin, mida sealt õppida. See puudutab kogu kunsti. Ma ei näe erinevusi kunstiliikide vahel, see on alati suhtlus, keeleline asi. Lemmikuid on, olen palju viisistanud Andres Ehinit.

Et olla produktiivne valitud väljal, peab õppima lahti laskma. Kui midagi lood, on see enda jaoks väga oluline, aga kui see on valmis, tuleb see endast ära tõugata. Eesti ei ole nii suur, et looja ei saaks lubada endale muutumist, distantsi. Kui teha sama asja suuremas riigis, peaksid hoolega mõtlema, mida üldse teha, kasvõi sellepärast, et sul on palgal 20 inimest. Mul on ainult mina ja minu raamatupidaja Maire. See, et me multimiljonäriks ei saa, ei takista meil tegemast midagi, mis on ilus, hea ja üldiselt kasulik.

Nooruses unistasin ka välismaa staadionitel esinemisest. Oli kaks konkreetset hetke, mil see muutus. Reaalne kokkupuude rahvusvahelise muusikaäriga on traumeeriv. Kõik, kes suurde muusikatööstusse tahavad minna, kannatavad paratamatult. Mulle meeldib mängida Eesti inimestele, minu muusika on mõeldud neile, kes saavad sellest keelest aru. Pärast ühte Inglismaa reisi sain aru, et ma ei tee rohkem mitte mingit inglise keelset muusikat.

On levinud arusaam, et luues tuleb mingi müstiline inspiratsioon, Pegasus lajatab kabjaga vastu pead – see ei ole nii. Tänapäeval on kõike nii palju, küsimus on sageli mitte selles, mida sa teed, vaid selles, mida sa ei tee. Loobumised on sageli tähtsamad kui saavutused. Minu nipp on see, et ma tean täpselt, mida ma tahan saavutada, ja teen selle kallal palju tööd. Mõni päev tuleb kergemini, mõnikord istud ja imed pastakat ja tead, et kui seda järgmise 24 tunni jooksul ei tee, siis seda ei tule. Mingit müstikat siin ei ole.

Miks ma teen muusikat eesti keeles? Mis keeles ma peaksin siis kirjutama? Inglise keeles kirjutasin ka alguses aastaid, see on turvalisem, seal on lihtsamad riimipaarid, klišeed on juba olemas. Aga kui tahad midagi ausalt väljendada, siis ei saa seda teha võõrkeeles. Ma arvasin ka, et rockmuusika keel on inglise keel, aga tänu sellele, et meil on suur töö omas keeles tegemata, on mul lihtne leida territooriume, kuhu jõuan esimesena.

Oleme post-postmodernistlikus ajastus, rääkida stiilidest ja žanritest ei päde. Muusika on muusika, ei ole vahet, kas see on techno või Beethoven. Žanrid on välja mõeldud selleks, et muusikat saaks lihtsamini turustada, et kriitikud oskaks seda kuskile paigutada, et plaadipoes sa teaks, millise riiuli juurde minna. Minu jaoks ei ole vahet, kas kuulata keelpillikvartetti või biitleid - kes oli ka keelpillikvartett, kuigi neil oli trummar. Muusika kas töötab või mitte, kõigi jaoks on kusagil muusika, mis meile meeldib.

Kui tõesti tahad midagi väljendada, mis ideaalis on kunstniku eesmärk – kunst on nagu kirjade kirjutamine pudelisse – kui see jõuab kellegini, kes oskab seda lugeda, siis on väga hea. See on inimkogemuse vahetamine ja emotsionaalsed efektid, mis tekivad selle tagajärjel.“

Toimetaja: Mari Kartau

Allikas: ETV2

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: