Arvustus. Positivuse kolmas päev pakkus mõnusalt suvist ilma ning pööraseid elamusi ({{commentsTotal}})

The Werg pärast esinemist
The Werg pärast esinemist Autor/allikas: Kertu Loide

Üheksandat korda toimuv Positivus Festival Läti väikelinnas Salacgrivas oli ka sel aastal väga menukas, tuues kohale tuhandeid ja tuhandeid inimesi kuulama artiste nii Eesti, Lätist kui ka kõikjalt maailmast. Esimesed kaks päeva möödusid (vähemalt suuremas jaos) hea ilma ning mõnusate emotsioonidega ning kolmas päeva ei olnud kohe kindlasti erinev.

Kolmas festivalipäev (arvustusi esimesest ja teisest päevast loe siit) sundis tänu suviselt soojale ilmale juba varajase päiksega telgist välja ronima ning ilus ilm andis meeletul hulgal lootust, et tulemas on päev täis mõnusaid emotsioone ja head muusikat. Tänu laiskusele jäi küll aga nägemata hommikune esimene artist, kes tegelikult huvi pakkus. Selleks oli Liis Ring - artistinimega cirkl tuntud Rootsis ülikoolis käiv Eesti muusik, kes eelmisel aastal andis plaadifirma Seksound alt välja ka enda debüütalbumi "Fables of a Faraway Land". Tema pehmed ning kosmilised kergelt unenäolised palad oleksid sobinud väga hästi hommikuseks paituseks. Loodetavasti tekib mul aga võimalus teda lähiajal kusagil laivis näha - selle asemel sättisin sammud hoopiski esmakordselt festivali jooksul I Love You Recordsi lavale.

Esimeseks artistiks osutus seega hoopiski The Werg - neljaliikmeline Saaremaa kuttidest koosnev bänd, kes küll juba üle kuue aasta koos mänginud, kuid kellel lindustatud loomingut veel suhteliselt minimaalselt (tähelepani pälvisid nad küll mõni aeg tagasi, kui Koit Raudsepp valis nende loo Raadio 2 nädala demoks). Kui tundub uskumatu, et selline bänd Positivusel esineb, siis tõepoolest - pääsu sinna said nad läbi Noortebändi konkursi, kui lõpp-üritusel kohapeal žüriis olnud üks I Love You Records plaadifirma mändežer andis neile eripreemiaks võimaluse esineda nende plaadifirma laval. See aga ka näitab, et nende bändis peab olema midagi erilist - nende lavaline karisma on võimas. Nii pikalt koos mänginud bändi puhul on näha, kuivõrd hea on nende mänguoskus ning kuidas see kõik kokku kõlab. Nende bändi annab kvaliteedi ning rütmikuse poolest võrrelda mitmete Eesti noorte instrumentalistide bändiga, toogem siis välja kas Talamaki (kes lähipäevil ilmutab enda esimese EP) või näiteks ka Jakob Juhkami. Kindlasti on neis kulda ka laene jazz-muusikast ning mitmed lood on lihtsalt suurepärased post-rock hümnid, mille ajal ka kõige vaguramatelgi publikus olnud inimestel polnud võimalik tuimalt seisma jääda - üldiselt täitsid nad üldse telgi suhteliselt kiiresti ning rahvas näis kontserti väga nautivat. Jään nende lindistatud loomingut ootama.

 

Väga rütmikalt aga kõik jätkus, kui Nordea lavale astus hullumeelne Rootsi naisartist Elliphant. Olin tema esinemises meeletult üllatunud, sest kuigi tema 2013. aastal ilmunud "A Good Idea" oli mul korduvalt taustaks mänginud ning ma olin endale loonud mingisuguse kujutluspildi, milline ta kontserdil olla võiks, kuid see oli kõik veelgi pöörasem. Kolme triibuga Adidase dressipükstes ning crop-topiga ropendav artist meenutas enda täiesti sõgedate biitide ning kiire räpiga kõige enam Eesti šokiräpparit Tommy Cashi, kelle laivesinemised esimestel kordadel samamoodi ehmatavalt mõjusid. Kuid mulle see kõik väga meeldis - mõnusalt palava päikese käes oli selline möllamine väga hea ja hoidis meeleolu üleval, eriti kui viimaste lugude ajaoks jöudis kontsert vaikselt kasvades täieliku katarsiseni, kui viimase loo ajal keerasid rütmid 90ndate Belgia tehnoreivide tasemele. Aga kurat, selliseid esinejaid on Positivusele veelgi rohkem vaja - igavate ning nutmaajavate indiemuusikute vahele väike tou energilisemate rütmidega vastu pead.

Positiivsusest ei jäänud aga ka järgmise esineja puhul puudu, sest lavale astus Lexsoul Dancemachine - ääretult rütmikas Eesti bänd, kes loob originaalmuusikat, milleks on toores funk-muusikat, mida võiks võrrelda ehk isegi enda ülikiirete rütmidega ning tohutu tantsulisusega James Browni ning tema kaaskondlaste kunagise loominguga, võtkem siis kas kõige käredamaks funk-muusikuks peetud Marva Whitney või Vicki Andersoni. See on muusika, mida ei ole Eestis kuulda olnud enam alates nõukogude ajast, kui mitmed Eesti estraadimuusikud tegelesid aktiivselt Ameerika souli-hittide eestikeelseks muutmisega (õnneks annab neid kunagisi pärle välja praegusel hetkel välja noor Eesti plaadifirma Frotee Records). Lexsoul on laivis bänd, mida vist ei ole võimalik käed taskus pahura näoga vaadata, sest kui sul on bändis ikkagi ülikarismaatiline ninamees, varasemalt Elephants from Neptune'ist tuntud Robert Linna, kes enda täiesti hämmastava soulivokaaliga võtab lihtsalt suu lahti ning näiteks ka kreisi süntsaatorimängija Joonas Mattias Sarapuu, kes võlub inimesi enda hullude soolodega ka bändis Avoid Dave, siis ei olegi midagi suuremat vaja juba teha. Ootan ka väga nende sügisel ilmuvat debüütalbumit, kuigi kardan veidi, et minu enda jaoks jääb üllatuslikust väheks - ilmselt on tegu ainsa ansambliga, keda olen enne albumi ilmumist sedavõrd palju laivis kuulnud, et tean kõiki laule peast. Kuid kellel veel nägemata, siis minge vaatama - te ei pea pettuma!

Veidi pärast seda jõudis aga esinemisjärg kätte sellel artistil, kelle pärast ma tegelikult seekord rännaku Positivusele üldse ette võtsin. See bänd on juba üle 20 aasta tegutsenud elektroonilise tantsumuusikaga inimeste südametesse pugenud Basement Jaxx, kes on minuga läbi aastate pidevalt kaasas käinud ning kellele olen südames ikka ja jälle kaasa elanud, kui nad uut muusikat on ilmutanud. Olen küll elus näinud igasugu pahvikslöövaid kontsertesinemisi ning võluvaid artiste, kuid siinkohal ma ei liialda, kui ütlen, et see plahvatuslik laiv, mida me veidi üle tunni aja jooksul Lattelecom laval nägime, oli parim, mida minu silmad on näinud. Alustagem või nende laivbändist - kaks mustanahalist korpulentset naislauljannat, kelle vokaalsed võimed varieerusid hingematvast soulist kuni ootamatute ooperipartiideni; sensuaalne mustanahaliste tantsijannade-lauljannade duo, kes laval ringi karates ning möllates-twerkides ei saanud märkatamatuks jääda; mustanahaline meeslaulja, kes tegi kaasa näiteks Jaxxi viimase albumi "Junto" põhisinglis "Now or Never"; rongakostüümis trompetist; otsekui hullumajast välja pääsenud näomaalingutega trummar ning perkussioonimängija, kes minu arust mängis kõiki võimalikke instrumente.

Mul jäi kindlasti kedagi mainimata, olgu siis nendeks lõpuks laval ringi karanud gorillakostüümides tegelased või kurat teab kes. See kõik oli aga täiesti hämmastav ning hingetuks võttev, sest kordagi ei antud publikule puhkamiseks võimalust - lood tulid järgemööda ning vahepeal mingit jutuajamist-lobisemist ei olnud. Ja asi jõudis tippu, kui plaadimängijate tagant tuli välja seal varem vaikselt nokitsenud Felix Buxton, et esitada nende läbi aegade suurimat singlit "Where's Your Head At" - ei ole varem kunagi näinud, et kogu Positivuse lava ees olnud publik (ja kogu publiku all pean ma silmas seda, et isegi inimesed, kes passivad 100 meetri kaugusel lavast) kargaksid kaasa ning karjuksid refrääni ajal. Ohjah, tahaks seda juba uuesti, veel rohkem, veel lähemalt - see oli hämmastavalt võimas!

Sellise elamuse järel on muidugi teistel artistidel minu silmis väga keeruline positsioon, sest olin endasse sisestanud, et ega ma midagi paremat sel päeva nii või naa enam ei näe. Üritasin seda endas aga alla suruda ning nautida edasist nii palju, kui võimalik. Väsinuna puu all eelmisest laivist puhates vaatasin ma Briti lauljatari Indianat, kelle selle aasta algul ilmunud album "No Romeo" tundub veidikene humoorikana, arvestades, et just enne teda esinenud Basement Jaxxi üheks põhisingliks on "Romeo". Kuigi rahvas temaga küll täiel määral ehk kaasa ei läinud, siis mina nautisin seda laivi totaalselt. Tema album on mulle totaalselt meeltmööda ning singel "Solo Dancing" küttis ka laivis väga hästi - tema puhul on tunda mingisugust eripärast olemust, sest ta teeb küll helget raadiopoppi, kuid sellesse on segatud mõnusalt mõjutused trip-hopist, andes kuhugi taustale otsekui sellist tumedamat kõla. Ja no lihtsalt, bändi lauljatar Lauren Henson enda lugude vahepealsete juttudega ning oma ülimeela häälega suutis võluda kindlasti iga meessoost kuulaja publikus - lisaks näeb ka enneolematult hea välja!

Sarnaste meeleoludega jätkas ka pealaval 2014. aasta ühe parima poppalbumi ilmutanud St. Vincent - karismaatiline Ameerika lauljanna Anne Erin Clark, kes täiesti kompromissitult seos enda muusikasse kõiksugu laene, alates kraftwerklikest kosmilistest kõladest lõpetades Vampire Weekendile omaste hullavate kitarrisaundidega. Laivesinejana on ta väga mõjus, näidates välja, et praeguseks juba neli albumit välja andnud, on tal olemas meeletu kogemustepagas. Siiski ei saanud ma sellest kontserdist päris sellist emotsiooni, nagu oleksin eeldanud, sest vaatamata kogu särale, jääb Positivuse pealava talle veidikene suureks. Kui ta oleks esinenud näiteks Palladium telgis õhtupimeduses, oleks selles saanud täiesti hämmastava esinemise. Praegu oli see tore kuulamine ning laulsin mitmeid laule valjuhäälselt kaasa, kuid lava ees ei olnud ikkagi rahvast sedavõrd palju, kui sellise artisti puhul võiks eeldada ning ega ka suuremat kaasaelamist ei olnud näha. Sellele vaatamata olen aga väga õnnelik, et õnnestus temasugune alternatiivsemas poppmuusikas üks olulisemaid tegijaid ära näha.

Päevale tõmbasid joone alla rokkbändid - esimene neist oli Rival Sons, kelle austaja olen küll juba alates teisest plaadist "Pressure and Time" olnud, kuid miskipärast ei ole neid kordagi vaatama jõudnud, kuigi nad on Eestis juba kahel korral esinemas käinud. Nad esindavad suurepäraselt seda, mida head on bluus-rokis ning teevad seda tohutu väljapeetusega. Nende laulja Jay Buchanani vokaal on kohati lihtsalt nii uskumatult võimas, justkui oleks läbi ajamasina naasenud tagasi 70ndatesse ja sealsete kultuslike rokkbändide laivile. See-eest on aga minu jaoks sellise kontserdi puhul probleemiks kohatine üheülbalisus, sest kuigi nende muusika on tohutult energiline, siis rütmid on tihti väga sarnased ning ega ei viitsinud isegi tervet kontserti lava ees ära vaadata - käisin nautisin vahepeal rannas hoopiski imekaunist päikeseloojangut, mis minu jaoks emotsionaalselt ka justkui 2015. aasta Positivusele joone alla tõmbas ning lõpupunkti pani, kinnitades, kuivõrd imelises kohas ikka see Baltimaade muusikasuve tippsündmus toimub. "Pressure and Time" jõudsin aga enne ikkagi lava ees juba kaasa karjuda, seega midagigi!

Viimaseks esitajaks aga saigi justkui naaseda 70ndatesse, kui lavale tuli Robert Plant koos enda praeguse bändiga Sensational Space Shifters. Olin seda sama kontserti veidi üle aasta aja varem ka Saku Suurhallis näinud ning seega teadsin, mida karta - kuigi Plant on üks karistmaatilisemaid vokaliste kogu rokkmuusika ajaloos, siis on temagagi juhtunud see, mis meie kõigiga lõppude-lõpuks juhtub. Härra on vanaks jäänud ning enam ei ole seda sisemist põlemist, mida kunagi näha võis - kõik Led Zeppelini lood, mida ta enda bändiga taasesitas, on keeratud otsekui mingisse veidrasse sentsimentaalsesse venivasse vormi, mis minu arust ei too kuidagigi välja seda hinge, mis neis palades tegelikult on. Ja mulle hakkas tõsiselt pinda käima see mustanahaline tegelane, kes laval mingisuguse kahlase poognaga mingit ühekeelelist pilli kääksutas - just kui mingi lugu hakkas pauerit ülesse kerima, tuli tema jälle lavale ja tõmbas kogu energia alla. Ma tean, võib-olla ma olen selle kõige vastu liiga kriitiline ja tegelikult mulle meeldib Robert Planti viimase aja loomingut arvutist klappidega väga kuulata, kuid laivis ei pole seeminu teetass. Seepärast pean seda ka suhteliselt nõrgaks festivali lõpuesinejaks - eelmise aastane The Kooks enda naiivsusega ning The XX enda ääretu emotsinaalsusega pakkusid ikkagi kordi võimsamat emotsiooni, et 362'le ootust täis päevale vastu minna.

Olgu mis oli - tegu oli minu seni kõige parema Positivuse kogemusega ning ma jään kogu südamest ootama, millega nad suudavad üllatada järgmisel aastal, kui neil on tulemas kümnes juubel. Mastaabid on iga aasta aina kasvanud ning vaevalt et nad saavad latti alla lasta - kui see aasta nägime sellist energiat, säärast positiivsust ning sedavõrd palju rõõmsaid inimesi, siis ma ei tea. Veel rohkem inimesi, veel enam esinejaid, kõike veel rohkem? Minule suutsid nad aga tõestada, et toimugu mis ülejäänud suvel toimub, aga see nädalavahetus minu järgmisest suvest kuulub kindlasti Positivusele. Ja väga määravaks faktoriks peaks olema juba see, et kui tahta näha rahvusvaheliste artistidega muusikafestivali, siis pakub Positivus selleks ilmselt kõige soodsamat võimalust - vaadates teisi Skandinaavia ning Põhjamaade muusikafestivali, siis alla 100-eurose passiga ei ole neist ükski. Seega soovitan kõigil selle riski võtta ja Positivusele minna - mingi elamuse saate sealt kindlasti, kui mitte muusikaliselt, siis naudite kindlasti seda meeletult armast festivaliala, kus on tegevust liigagi palju ka siis, kui ühtki artisti ei vaataks!



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: