Arvustus: Robert Plant on väärikam kui kunagi varem ({{commentsTotal}})

Robert Plant
Robert Plant Autor/allikas: Pressimaterjalid

Uus plaat
Robert Plant
“Carry Fire” (Nonesuch)

9/10

Ma pole kunagi eriline Tanel Padari fänn olnud, aga mulle jäi eriti eredalt meelde tema mõne aasta tagune intervjuu tollases ETV jutusaates “Kahekõne”. Tollal oli The Sun veel pea täies elujõus kollektiiv ning Priit Kuusk uuris Padarilt tema tulevikuplaanist väärikalt vananeda - 32 (Padari toonane vanus - toim.) on ju rockimehe jaoks üsna piiripealne vanus.

Parafraseerides Padarit, vastas ta saatejuhile: “Leppisime oma sõbra Ülo Kriguliga kunagi kokku, et ükskõik kumb meist peaks ronima koledate nahkpükstega lavale, peab teine võtma julguse kokku ja tulema ütlema, et aitab nüüd küll. Minu meelest ei saa midagi inetumat olla, kui eneseväärikuse kaotanud vanem härrasmees laval.”

Mina ise, teadmata veel päris täpselt, mida ma eneseväärikuse kaotamise egiidi all ise väärikas vanuses vältida tahan, olen üldiselt Padari sellise vaatega vägagi nõus. See on üks põhjuseid, miks ma kratsisin veidi kukalt, kui tuli avalikuks, et minu lapsepõlvelemmik Guns n’ Roses Eestis esineb. No Slashi soolosid vaataks muidugi endiselt meeleldi, aga viimaste aastate videod Axl Rose’ist on küll tekitanud üle keha hirmujudinad. Justnagu näeksin, et mootorratturhiired oleks nende eetrist kadumise ajal sabakeerutamise asemel ainult hot-dog'ide pugimiseloe keskendunud ning seeläbi kaotanud võime isegi jalgratast ohjata.

Ja siis on mees nimega Robert Plant, läbi aegade ühe kõige ikoonilisema bändi Led Zeppelini laulja. Kuigi endiselt on praeguseks juba soliidses eas härrsmehi ja daame, kes oleksid nõus Led Zeppelini taasühinemise nimel mõne organi ohverdama. Aga Led Zeppelini pole juba peaaegu 40 (!) aastat. Õnneks meil on Robert Plant. Õnneks ta vananeb väärikalt.

Järgmisel aastal 70ndat juubelisünnipäeva pidav mees andis napilt kuu tagasi välja enda soolokarjääri 11. albumi “Carry Fire”, mis on taas meistriteos. Kusjuures Planti puhul on põnev, et pärast mõningat mõõna - 2002. aastal välja antud “Dreamland” ei pääsenud isegi kodumaal Suurbritannias väljatuleku ajal albumitabelis 20. kohast kõrgemale - on Planti järgmised albumid läinud järjest paremaks. Kusjuures “Dreamlandi” ja “Carry Fire” vahele mahub koguni kolm kauamängivat.

“Carry Fire” on samal ajal helge ja melanhoolne; kurb ja rõõmus; kriitiline ja leppiv; rahulik ja intensiivne. Album on otsast lõpuni täiuslikult vormistatud.

Plant on end varem rahuaktivistiks nimetanud ning ka albumilt ei puudu poliitilise alatooniga lood. Näiteks “Carving Up The World Again… A Wall And Not The Fence” ja “Bones Of Saints”. Aga Plant pole läinud libedale teele: enamasti on tema sõnumid pigem peened ja abstraktsed. Kui peaks nende tugevate teoste seast valima isiklikud lemmikud, tooks eriliselt esile araabia sugemetega nimiloo “Carry Fire” ja “Bluebirds Over The Mountain”, ent tegelikult on kogu tervik õnnestunud.

Kui ma pole veel endiselt sada protsenti kindel, kas 16. juulil minna Lauluväljakule Guns n’ Rosesit vaatama, siis kuigi Robert Plant on Eestis käinud korduvalt, ootaks ma teda raudselt uuesti. Aga Guns n’ Roses pole kunagi olnud ka Led Zeppelin.

Kuula Robert Planti uut plaati! Kui sa seda mingil põhjusel veel teinud pole.

Kuula ja vaata intervjuud Plantiga:

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: