HO99O9

15. juuli kell 16:30 Nordea laval

Festivali oleks ikkagi mõnus alustada pauguga, muusikalise jalaga näkku. Festivalipohmell ei ole veel kallale roninud ning pea on värske, seega HO99O9 on täpselt õige valik. Päevasel ajal jõuab Nordea laval kuulajate ette alternatiivne müra-räpp, mis toob vägisi meelde Death Gripsi. HO99O9 ei ole ehk küll nii eksperimenteeriv ning hullumeelne, kuid külmaks ei tohiks nad jätta.

Väga meeldiv on ka näha, et Positivus hakkab kümnendaks sünnipäevaks saama välja enda indie-huinamuina mullist ning lavale astub eklektiline räpigrupp. Ei taha halba ilma paluda, aga vihmaga oleks see kontsert veel eriti pöörane.

Minor Victories

15. juuli kell 20:00 Nordea laval

Tegelikult ei ole Minor Victories kohta kuigi palju vaja öelda. Debüütalbumi välja andnud supergrupp, mille moodustavad Rachel Goswell bändist Slowdive, Justin Lockey Editors'ist, Stuart Braithwaite Mogwai'st ning James Lockey Hand Held Cine Club'ist. 2016. aasta üks põnevamaid albumeid, millel on korraga shoegaze'ilikku kulgemist, post-rock'ilikku raiumist ning üllataval kombel paistab selle tumeduse-hämaruse vahelt ka mõni päikesekiir. Või siis on need päiksekiired lihtsalt üks pettemanööver, mille järel industriaalsed sündid vaiba jalge alt ära tõmbavad? Eks ole näha.

Tõmbab pisut tuure maha, kuid hoogu ei tohigi liiga suureks ajada. Kaks päeva on veel ees, võtame rahulikult.

Hot Chip

15. juuli kell 21:00 Lattelecom laval

Pärast salakavalat kulgemist võiks äkki pisut möllata? Alati on tore, kui igavleva indie vahele jõuab ka värvilist-mitmetahulist tantsumuusikat. Hot Chip on end kuue albumiga tänaseks elavalt tõestanud ning nende kontsertesitused peaksid olema äärmiselt väljapaistvad. Laivbänd on võimas ning kuigi plaatidel tundub nende muusika tihti justkui lihtne ja primitiivne, siis laivis see nii ei ole. Instrumentatsioon muudab tiksuva house'i laivis pigem eriilmeliseks big beat'iks.

Vähegi ilusa ilma korral on nende muusika ka suurepärane kaaslane Positivusele sõitmiseks. Soovitan võtta kaasa viimase plaadi "Why Make Sense" ning romantilise "Made in the Darki".

Richard Hawley

15. juuli kell 22:15 Nordea laval

Sel aastal on üllatavalt kombel Positivusel väga palju rahulikku ning ootamatut alternatiivi. Päikseline raadiopopp on asendunud pigem nohikumuusikaga. Päikselisus ning soojus ei tulene mitte sellest, et artist karjuks laulus iga teise sõnaga "sunny", vaid meeleolu on suviselt kerge ning mõnus. Veidi aega Pulpi ridadesse kuulunud Richard Hawley astubki Positivuse esimese päeva õhtupimeduses Nordea lavale, et lasta kõlama enda pehme kammerpopp. Peaks olema hea lõpetus esimesele päevale, niiviisi vaikselt ja rahulikult.

Tema viimane plaat "Hollow Meadows" on midagi sellist, mida isegi ei kujutaks otseselt suvemuusikaks ette, kuid sealt tekib kindlasti põnev kontrast. Tasub kohale minna.

Baio

16. juuli kell 15:45 Lattelecom laval

Aastaid sai oodatud, et Positivusele jõuaks Vampire Weekend, kuid seda ei ole seni juhtunud. Sel aastal oleme me sellele aga kõige lähemal, kuna üle astub bändi bassimees Christopher Baio enda sooloprojektiga. See ei ole tõepoolest niivõrd mõjus ning kontsentreeritud. Baio muusikas ei kuula lapselikku toterdamist ega näe kõrvuni naeratust, millega on Vampire Weekendi looming üle valatud, kuid ta on sellele vaatamata äge karakter. Kammerlik ja akadeemiline, kuid sealjuures kergesti kuulatav ning maitsekas.

Kui oleks olemas žanr nimega Positivus-ballaad, siis tema sobiks täpselt sinna alla. Unesegasena hommikukohvi kõrvale kahtlemata hea kaaslane.

Liima

17. juulil kell 19:15 Palladium laval

Efterklang on sooja suvise tuulena Positivusest juba üle käinud, kuid sellest ei tasu end morjendada lasta. Värske bänd Liima ühendab endas veelgi enam nende toonast soojust, sest kampa on võetud ka Soome instrumentalist Tatu Rönkko. Nad lindistasid enda sooloplaadi "ii" materjali nelja nädala jooksul Soomes, Berliinis, Istanbulis ja Madeiral, mis annab tunda ilmselt ka kontserdil - seal on korraga pisut põhjamaist kargust, vaikset magamistoaproduktsiooni ja õhulist popphõngu.

Võib-olla ei täidaks nad ära ühtki Positivuse põhilava, kuid just seetõttu tasubki neid vaatama minna - nad astuvad üles Palladium telgis, kus andis kaks aastat tagasi täiesti hullumeelse kontserti Ameerika elektropopi duo Cherub. Usun, et Liima on vähemalt sama pöörane. Kui mitte enam...

Mercury Rev

16. juuli kell 22:30 Nordea laval

Taaskord üks klassik, kelle jõudmine Positivusele on täielik üllatus. 1989. aastal avalikkuse ette jõudnud art-rock'i suurkuju Mercury Rev on aastate jooksul korduvalt saanud uue näo - esimesel kahel albumil oli bändiga kaasas laulja David Baker, kes andis bändile omapärase noise-pop meeleolu. Tänaseks on see aga pea täielikult minetatud (neid laule nad näiteks kontsertidel enam väga ei mängi) ning meeleolu on jäänud sarnaseks sellele, mis saavutati 1998. aasta plaadiga "Deserter's Songs". Õrn ja mõtlik, kuid sealjuures suurejooneline ning detailirohke.

Nende viimased albumid ("The Light in You", "Snowflake Midnight") on olnud küll ehk pisut ambitsioonitud ja väljapaistmatud, kuid see ei vähenda ootusärevust. Sel õhtupoolikul saab näha ilmselt kontserti, mis astub sama jalga tänapäevase "ma-olen-nii-emotsionaalne" poppmuusikaga, kuid teeb seda tõsisel ilmel. Keel ei ole hammaste vahel, vaid nad rebivadki end inimeste eest lõhki. Valusalt võimas.

M83.

16. juuli kell 23:30 Lattelecom laval

Kui kolmanda päeva õhtul jõuab kuulajate ette Air, siis saab end juba päev varem Prantsuse elektroonika lainele viia. Anthony Gonzaleze juhitud mastaapne popp-orkester uputab kuulaja piirideta muusika ookeani - seal võib kuulda nii nende teiselt plaadilt "Dead Cities, Red Seas & Lost Ghosts" pärit udust shoegaze'i, eelmiselt albumilt "Hurry Up, We're Dreaming" kuuldud öist autosõidumuusikat või värske kauamängiva "Junk" pisut totrat süntpoppi. Õhtu täis ootamatusi, see on kindel.

Sarnaselt Hot Chipile tasub ka nende puhul tähelepanu pöörata just kontserdi instrumentatsioonile - see on nüansirohke ning täpne, pakkudes tihedaid helimaastikke ja sulnist kulgemist.

Kui te suurt huvi nende vastu ei tunne, siis tasub juba puhtalt "Midnight City" pärast kohale tulla. See popp-plahvatus paneb ilmselt rahva hulluma.

Charles Bradley & His Extraordinaires

17. juuli kell 16:15 Lattelecom laval

Juba aastaid on näha, et soul ning funk-muusika on Positivuse korraldajatele südamelähedased, kuid ühelgi korral ei ole sellest midagi suurt välja tulnud, Publikuhulk lava ees on kesine ning meeleolu kuigi kõrgele ei küündi. Ma olen aga kindel, et sel aastal läheb teisiti.

Charles Bradley on suurkuju, kelle kontserdi mahamagamine oleks patt - teda ei huvita, et inimeste telefonides on Pokemon GO, tal on ükskõik, kas raadios lõugab Nick Jonas või Carly Rae Jepsen. Ta elab siiani mõnekümne aasta taguses ajas ning teeb souli niiviisi, nagu teeks seda praegusel hetkel veel James Brown või Otis Redding. Ta jätkab kogu südame ning hingega seda muusikat, mis päev-päevalt enam unustusehõlma vajub.

Räägitakse, et kui ta laval eriti hoogu satub, siis tal hakkavad pisarad voolama...

Air

17. juuli kell 20:00 Lattelecom laval

Esinemine, millest ei oska midagi oodata. Tõesti, päris ausalt, ma ei tea, mis sealt tuleb. Airi debüütalbum "Moon Safari" on üks viimase paarikümne aasta tugevamaid tervikteoseid, mis paistab korraga silma nii originaalse tantsulisuse, tähelepaneliku meloodilisusega ning teerajajaliku enesekindlusega. Sealt on nad edaspidi aga langenud tihti pigem ambienti võrku - nad tegid heliriba Sofia Coppola teosele "Virgin Suicides" ning helindasid ka Georges Méliès kultusfilmi "Reis kuule". Neid kõiki ühendab airilik puudutus, kuid meeleolu ning tempo on üsna erinevad.

Sealt võib oodata seega kas prantslaslikku hull-elektroonika plahvatust või ambientset kulgemist. Ma panustaks sellele esimesele. "Kelly watch the stars" kummitab juba praegu.

Ning kui nende muusikast üldse midagi ei tea, siis tasub heita pilk värskele kogumikplaadile "Twentyears", mida Valner Valme ka arvustas.

Grimes

17. juuli kell 21:30 Nordea laval

Claire Elise Boucher ehk Grimesi esinemine Positivusel saab olema kindlasti ssekordse festivali üks tipphetki. Tema muusika ei püsi paigal, see on ülepingutatud ning -doseeritud poppmuusika, mis liigub hullumeelsest steampunk'ist kuni vaikseima magamistoapopini. Tema ülesastumist Glastobury festivalil peeti üheks ürituse tipphetkeks ning see tõotab ainult head - ta on laval koos taustatantsijatega ning muusika tuleb fonogrammilt, kuid keda huvitab.

Grimesi muusika ei ole selline, mida kuulata võrkkiigest - kargamiseks, möllamiseks ning moshpit'ideks võib vaimu kindlasti valmis panna. Sellest ei pääse.

Iggy Pop

17. juuli kell 22:30 Lattelecom laval

Festivali lõpetab sel korral täielik vanameister - sama juhtus ka eelmisel aastal, kui viimaseks esinejaks oli valitud Robert Plant, kuid tema unemuusikana toimiv vanamehe-folk ei kerkinud kuidagi esile ning lahkusin enne lõppu.

Iggy Pop on aga 69-aastane ning ma olen kindel, et kui tema astub lavale, siis publikul igav ei hakka. Ta rebib kindlasti laval seljast särgi (õnneks lubas pühapäevaks Lätti ligi 20 kraadi, seega kopsupõletikku ei tohiks ta saada) ning esitab muusikat enda mastaapset diskograafiast, mis ulatub tänaseks ligi 20 albumini.

Kui te ei ole varem Iggy Popi kuulanud, siis kõike te nii või naa enam läbi ei jõua töötada, aga kolm albumit võiks kindlasti ette võtta. The Stoogesi omanimeline debüütplaat, Iggy Popi teine sooloalbum "Lust for Life" ning sel aastal avalikkuse ette jõudnud "Post Pop Depression". Antud kolmik annab hea läbilõike sellest, mis aastatega muutunud on.