Columbia ülikoolis 2006. aastal Ezra Koenigi kokku kutsutud Vampire Weekend pidas pärast kolme edukat albumit, aastatepikkust tuuritamist, üht igati teenitud Grammyt ning nii kriitikute armastust kui kinnistavat kommertsedu neljaaastase mõttepausi, et tulla 2019. aasta kevadel, pärast pikka viimistlemist lagedale albumiga "Father Of The Bride".

See on kummaline leidliku lihtsuse, laisa rafineerituse, samas sihiteadliku tööeetika kokteil. Eklektiline tervik, kus just ideede täpne paigutus nõelub kuulaja enda külge. Vampiirid vangerdavad kuskil šiki boheemluse udusel väljal. Ometi tundub see olevat täiesti teadlik sihtgrupi tabamine. Mingist otsast oleks kuulaja nagu sattunud indipopi 90ndate kuldaega, kus meloodial oli veel lauludesse asja. Siis aga visatakse vürtsiks sekka ootamatuid tehisbiite, kasutatakse vocalizer'it, luubitakse vokaale ja muid helisid. Kuidas plaat sellest kõigest laiali ei lagune, mina ei tea. Ja alati tabatakse ära hetk, mil enam mingi pöörase võttega kaugemale ei maksa minna. Tehakse kohe kõrvale pai mõne meeldiva kitarrikäiguga ("Harmony Hall") või aafrikalikult maheda flöödiga, toeks bassiselt sügavustesse naalduv tuuba ("Flower Moon").

Räägimegi mõnest loost. Neid on plaadil murdu. 18. Mõni neist ka lühike vahepala, lihtsakoelised nagu näiteks "Big Blue", mis ülesehituselt kasutab ootamatult lihtlabast võtet – korratakse üht salmi neli korda ja asi ants. Mõnigi lugu albumil meenutab tegumoelt justkui midagi muud. Nõnda toob rõõmust pakatav "This Life" kõrvu Van Morrisoni 60ndate hoogsa hiti "Brown Eyed Girl". Teisest äärmusest, "2021" algab justkui pala, mille võiksid alla neelata ustavaimad Charlie Puthi fännid ning siis teeb lugu järsu pöörde ja võimust võtab Travelling Wilburyse maiguline laisa distordiga kitarrism. Wilburyse kitarrigurud meenuvad ka albumi tagumises pooles laulus "Stranger". Paulsimonlik "Rich Man" tõestab ansambli läbivat võtet – lugu algab petliku lihtusega ja siis visatakse patta... no näiteks kammerorkester. Digitaalse tiksuga algav "Married In A Gold Rush" on sirgjooneline popduett Danielle Haimiga, mis sunnib mõtlema Didole. Ridamisi äratundmist ei anna aga põhjust süüdistada Ezea Koenigit (kes Vampire Weekend nüüd ju sisuliselt ainuisikuliselt on) liigses laenamises. Ta otsib ikka ilmselgelt oma asja ja kombineerib julgelt ootamatuid elemente.

Perfektseks lisandiks albumil on Danielle Haim, kes panustab värvikasse kokteili eluterve tasakaalustajana. Indie-skenes ilma teinud laulja, kitarrist ja laulukirjutaja teeb duetipartnerina kaasa lausa kolmes loos. Nende seas avalaul "Hold You Now", eelmainitud "Married In A Gold Rush" ja hümnilikke mõõtmeid võttev "We Belong Together". Siin-seal võib Haimi märgata ka taustajõuna.

Kõige kurjema minekuga lugu albumil on "Sympathy". Sellele järgneb "Sunflower", mille etüüdilik kitarrikäik raamib pala ja tõestab, kuidas üks element võib teha terve loo. Tekstidega on pisut keerukam lugu. Need on hooti mõttefraasidelt nii hõredad, et sisuline pide kaob sageli käest ja samastumise efekt on raske tekkima.

Kõiki lugusid kirurginoaga siin lahkama ei hakka. Neid on, nagu öeldud, ühe albumi kohta palju. Ometi tuleb ikka ja jälle tõdeda, et selle plaadi läbivaim omadus on veider tasakaal pealtnäha võimatute mõõtmete vahel. Esmapilgul ükski asi omavahel ei sobi, aga samas kõik nagu sobib ikkagi. Vampiirid on pisut nagu arrogantsed, aga samas väljapeetud. Natuke nagu Ivy Leage, milles neid ka omal ajal süüdistati (kuigi mehed pidid hambad ristis ise ülikooli raha nimel rabama), aga samas nagu sandaalidega poisid, kes väntavad taaskasutusest ostetud rattaga iga hommik tööle. Mine võta kinni, mis ujuvloom see vampiir on. Aga toimib see segamajandus igal juhul.

Kõrvutame uut plaati lõpetuseks ka eelnevate kauamängivatega, et nende senist trajektoori tabada. Esimese, omanimelise albumi võib südamerahuga lahterdada ehedate ülikoolibändide lahtrisse, kui selline plaadipoes eksisteeriks. (Kui plaadipoodegi enam eksisteeriks.) Segunevad alternatiivrock, ska, reggae, musta mandri mõjud ja näpuotsatäis poppi. Vastilmunud plaat on aga maailmalavasid näinud ja kogenud muusiku(te) looming. "Contra" (2010) on vastilmunud albumiga võrreldes mehhaanilisem, digitaalsem. "Father Of The Bride" oskab see-eest naturaalse ja digitaalse hoida maitsekas ja põhjendatud tasakaalus. "Modern Vampires Of The City" (2013) on tervikuna grungem, raskem, tumedam. "Father Of The Bride" vastukaaluks kergem, õhulisem, toidab fantaasiat ja samas jätab sellele ruumi. Kõigi Vampire Weekendi albumite siduv joon on aga truudus pop-meloodia headele tavadele ja kiiksuga tekstidele.

Vaatamata artisti üsna pikale elueale, tegutsemisnälga on. Kui liita loominguline ind ja väljakujunenud vilumus leidlikke ideid nii viimistletult teostada kui doseerida, on tulemuseks nauditav tervik.