Vaiko Eplik: isikliku ambitsioonita tehakse liiga palju popmuusikat
Vaiko Eplik andis oktoobri alguses välja üheksanda stuudioalbumi "Kirevase", millega ta lõpetab enda sooloalbumite sarja. Rääkisime Vaiko Eplikuga värskest materjalist ning vaatasime ka veidi minevikku.
Sinu eelmine plaat "Nelgid" ilmus kaks aastat tagasi. Millal sa "Kirevase" kallal tööle hakkasid?
Plaadil on vist 2015. aasta juunist kuni selle aasta juulini salvestatud asjad. Pärast eelmise plaadi lõppu tegin enda kohta väga pika pausi salvestamises, mis algas kusagil jaanipäevast ja lõppes veebruaris.
Miks see paus tuli?
Ma olin tüdinud ja vahele tuli mitmesuguseid teatritöid, nii NO99 "Savisaar" kui ka üks töö Linnateatris. Kuna 2014. aastal sai kaks plaati tehtud, siis vahepeal tõmbasin veidi hinge, ei viitsinud.
Kas sinu jaoks on need teatritööd samal tasemel kui soolomaterjal?
Nii ja naa. Eks ma proovin kõike samasuguse tähelepanuga teha, aga nagu öeldakse, oma särk on persele ikka kõige lähemal. Ma pean tõdema, et "Savisaare" projekti tegin küll suure kirega, sest ma tegelesin ikkagi kuid igapäevaselt Savisaarega, vaatasin nii tema kui ka tema õukonna intervjuusid, elasin teemasse sisse.
Samuti õppisin ma sealt palju, kuna see oli koostöö Jakob Juhkamiga ning ma olen vähe kellegagi koos muusikat kirjutanud. See oli väga meeldiv ja elamuslik aeg.
Sinu esimesest sooloplaadist on kümme aastat möödas. Mis sellest ajast alates kõige rohkem muutunud on, nii emotsionaalselt kui tehniliselt?
Kõige rohkem olen muutunud ilmselt mina. Tehniliselt ma ei oskagi öelda, sest vahendid on enam-vähem samad, kuigi ma olen võib-olla midagi juurde ostnud, mul on ehk parem helikaart, paremad eelvõimud ja suuremad Geneleci kõlarid, aga üldiselt olen kõige suurem muutus ikkagi mina ise.
See ei ole niimoodi, et kui tahan, siis istun maha ja teen samamoodi nagu kümme aastat tagasi. Minu arvates on muutunud aga üllatavalt vähe, sest kui võrrelda viimast ja esimest plaati, siis neil on väga palju sarnast, eriti just teatud eklektika ja teemade ring.
Klassikaraadio "Deltas" sa mainisid, et üritad uue plaadiga parandada teatud mõttes neljanda ja viienda albumi vigu. Mida sa sellega silmas pidasid? Kas sulle ei meeldi need plaadid eriti?
Ei, mitte et nad mulle ei meeldiks, aga mulle tundub, et see hetk, kui "Kirevase" lõpuks valmis sai ja tekkis 3-3-3 tsükkel plaatidest, siis mulle sai selgeks, et see viimane album sobiks pärast neljandat ja viiendat.
Mulle tundub, et esimesed kolm albumit on ühe ambitsiooni täitumine, sellised katsetused popalbumiga. "Varielust" kuni "Nelkideni" on karmi vormiga plaadid, kus on tagaplaanile jäänud ka instrumentaalne suund.
Asi ei olegi selles, et neljas ja viies mulle ei meeldiks, pigem lihtsalt tundub, et see lähenemine jäi lõpetamata. Neljanda peal on hea tasakaal laulu ja instrumentaalide vahel, aga tal on vorm hästi segane ja liigagi külluslik. Viienda plaadiga on vastupidi, seal ei ole seda balanssi ning see võiks sama hästi olla ka instrumentaalne plaat.
Ma mäletan, et meil oli omal ajal õllepudelite ääres vaidlus Valner Valmega, kes üritas mulle selgeks teha, et viies plaat oleks palju parem, kui sealt kaks lugu ära võtta, et ta olekski instrumentaalalbum. Mulle ei meeldinud seda kuulda, aga ma saan aru, et tal oli õigus. Aga siis ma oleks liiga vara jõudnud kümneloolise vormini. Comme ci, comme ça.
Panin tähele, et Facebooki kommentaariumis rääkisid sa jääkalbumist "Sireleis". Mida see endast kujutab?
"Sireleis" peale jõuavad lood, mis jäid toona "Nõgeste" ja "Nelkide" pealt üle, sest ma kirjutasin nii palju lugusid. Mul jääb küll alati palju materjali üle, aga seda, et ülejäänud lood on lõpetatud laulud, juhtub harva. Seal on ka paar sellist asja, mis "Kirevasele" ei jõudnud.
Ta on selles mõttes lõpetatud album, et järjestus on olemas, aga ta ei ole veel masterdatud. "Sireleis" sai samal päeval kokku, kui "Kirevase", sest varem ma ei teadnud, mis sealt välja jääb. Ma ei näe aga põhjust, miks teda välja anda, sest ta on suhteliselt "Nelkide" ja "Nõgeste" vaimus ega lisa sellele komplektile midagi. See on tore, kui sul on mõni album käe pärast võtta, kui mõni kolmapäev tekib tuju album välja anda, siis on see võimalus.
Rääkides nendest lugudest, mis ei ole ilmunud: mis vormis sinul need lood on? Kui näiteks Prince'il oli suur hoidla, kus on riiulite-virnade viisi avaldamata muusikat, siis kuidas see sinul on? Mingi kaust kusagil arvutis? Eraldi sahtel?
Mul on kõvaketas. Minu arhiiv on kaks identset kõvaketast, kus on kaustad 1 kuni 9. Seal on kõik asjad peal, mis plaadi peal on ja kõik, mis välja jäi. Mõned plaadid on sellised, kus seda materjali, mis üle jäi, on vähem kui seda, mis plaadile läks. Sellised on ilmselt ainult esimene ja kuues plaat. Ülejäänud on ikkagi sellised, kus seda materjali, mis plaadile läks, on kõvasti vähem. Mu kõrvalhobi ongi välja jäänud lugudest midagi kokku panna.
Üks avaldamata album, mis juba 11 aastat töös, on "Pipratoosi tondid", mis võtab kokku varajased instrumentaalid. Seda on keeruline lõpetada, midagi lisada neile väga ei saa, sest ma ei saa sellesse vaibi enam sisse. Samas nad eraldi mingite teostena ei mõju.
Ideena meeldib mulle väga Kendrick Lamari "untitled unmastered" - ma ei ole küll seda albumit veel kuulnud, aga midagi sellist oleks huvitav paar-kolm albumit välja anda.
Seega ilma nimedeta tundmatud lood?
Jah, sest mul on sellist kraami väga palju. On huvitav lugu, imelikud saundid, aga ta ei ole lugu. Sellepärast on ka üheksanda plaadi instrumentaalid erandlikud, sest neil on kõigil lauluvorm, mida tegelikult ei ole vaja, sest mõned lood lähevad selle laulu vormi hoidmisega naeruväärsuseni. Võib-olla on mingil hetkel isegi tüütud.
Mulle meeldib, et mingi teos ei ole päris laul, aga vorm on laulu oma. Võib-olla olekski nüüd õige aeg, kui seeria on lõpetatud, vaadata ka sahtlipõhjad üle.
Viimase plaadi ilmselt eripäraseim lugu on "Rehelohe". Kuidas see lugu sündis? Need trummid seal taustal on tuttavad, aga see mis seal peal toimub, on midagi uut.
Tegelikult ma sämplin seal enda häält tagurpidi, kopeerin teda erinevatesse registritesse ja mängin sinna peale trumme, ega seal peal midagi muud ei toimugi (naerdes). Naljakas on selle loo juures see, et temaga oli võib-olla kõige rohkem tegemist, sest esiteks see saund on minu jaoks selline ootamatu, aga samas on see ka väga hea näide ühest veast, mida ma olen ikka ja alati teinud.
Ma olen alati tahtnud teha head house'i, aga välja kukub alati techno. See on alati mu häda olnud. Teise plaadi peal oli lugu "Liblik", kus ma mõtlesin, et teen laheda house-loo, aga ma kuulan seda praegu ja saan aru, et see on techno. Lugu "Rehelohe" on samamoodi hea näide sellest, et mil iganes ma kõige paremate kavatsustega house'i kallale asun, siis tulemuseks on ikka midagi muud. Ta on selline ebaõnnestunud eksperiment.
"Rehelohe" on samas ka seepärast tore lugu, et ma ei ole sellist lugu kunagi lõpetanud. Ma olen sellised lugusid teinud palju, aga ma pole neid lihtsalt välja andnud. "Rehelohe" on lõpetatud, mingil moel kulmineeritud, kuigi ta oli algselt palju pikem. Võib-olla ongi parem, et ta on nüüd sellise neljaminutilise vormiga, et ta ei pretendeeri tantsule.
Mulle meeldib ambivalentsus. Kui miski asi kõlab nagu tantsumuusika, siis see ei tähenda, et ta on funktsionaalne muusika. Minu jaoks suure osa tantsumuusika probleem on see, et ta on nii kvadraatne ja funktsionaalne. Võib-olla ongi hea, et mul house ei õnnestunud, sest ega ta enamasti huvitav ole. Ta lihtsalt töötab.
Kas sa ise mängiksid seda lugu peol?
Ma ei tea. Sõltub, kui ma teeksin house'i seti, siis ma võiks selle petukaubana sinna sisse lükata, aga mul on raske ette kujutada, et keegi selle peale hüppesse läheb, sest ta ei ole piisavalt kulmineeritud. Ta on natukene liiga huvitava vormiga, seal on hästi palju ebakvadraatseid vormimänge. Mu eesmärk ei olnudki teha moodsat lugu.
Kui sa vormid lugusid plaadiks, siis kui oluline on sinu jaoks perfektsus või jätad sa just palju mängulisust sisse? Kui palju sa perfektsuse nimel vaeva näed?
Ma omal ajal nägin selle nimel väga palju vaeva, aga praegusel ajal see ei ole enam oluline, sest ma olen aru saanud, et kasutegur on väga väike. Sa võid veeta 40 protsenti kauem aega oma materjali kallal, aga see ei tähenda, et see on 40 protsenti parem, võib-olla on 4 protsenti parem, aga seda ka ainult sinu jaoks, sest sa tead tema puudusi ja vigasid. Mida plaat edasi, seda rohkem ma olen jätnud vigasid sisse ja ei ole vaevunud mingeid asju korda tegema, sest ma olen aru saanud, et minu ja kuulaja jaoks on need kaks täiesti erinevat asja. Kuulajal on pigem hea meel, et ta saab vahepeal aru, et kusagil on vale bassinoot.
Pigem see perfektsionist minus tegeleb üldise mulje ja albumi vormiga. See on mulle olulisem kui see, et iga detail on paigas. Mul ei ole selleks aega ka, sest kui ma iga oma asja hakkaksin lihvima täiuslikkuseni, siis mul poleks ühtegi plaati.
Meil on Eestis ka palju selliseid inimesi, kelles on säde olemas, kellel on ideid ja on ka huvitavaid vormilisi lahendusi, aga paljud jäävadki perfektsionismi taha, eriti just elektroonilises muusikas. Mul on sõpru, kes keeravad basstrummi saundi kaks nädalat. Mul ei ole selleks aega, ma parem uhan edasi.
Sinu plaadil teeb suures osas kaasa Anelle Trepp. Kuidas sa tema leidsid?
Tema ma leidsin Rapla laulustuudiost ning meie koostöö sai alguse juba "Nõgeste" plaadil. Ta on väga hea laulja ning mulle on alati meeldinud töötada lauljatega, keda keegi veel ei tea, et leida üles just selline hääl, mis ei ole kusagilt mujalt veel tuttav. Anelle puhul ma selle hääle leidsin ja temaga töötada on lihtsalt lust, sest tal on väga hea laulukultuur ning meil oli ka sama lauluõpetaja. Anellega saab veel laulda küll ja küll.
Kui sul see ring nüüd täis hakkab saama, kas sa üldse oskad arvata, mis edasi saab? "Muusikanõukogus" rääkisid, et võtad endale pseudonüümi? Kas jääd ikka eesti keele juurde?
Ma ei tea, ma ei ole isegi kindel, kas ma üldse sõnade juurde jään. Ma võin mõelda kurat teab mida, aga parem on muneda ja siis kaagutada. Ma tunnen küll, et see seeria on edukalt lõpule viidud, kuigi ma isegi ei oska öelda, mis selle seeria mõte oli. Mulle tundub, et võib-olla see oligi lihtsalt popmuusika.
Kui on üks asi, millest need kõik plaadid on tulnud, siis armastusest popmuusika vastu ja sellest, et eestikeelset albumivormis poppi oleks rohkem. See on ka võib-olla ainukene asi, mis neid plaate ühendab, peale selle, et need on ühe inimese poolt tehtud. See ei tähenda, et ma ei tahaks enam popmuusikaga tegeleda. Võib-olla tähendab ka.
Kas sa näed ka ise seda, et sinu looming on Eesti noort popmuusikat mõjutanud? Isegi mina olen kasutanud ühes arvustuses mõistet "eplikcore".
Isegi kui ma seda tunneks, siis mul ei sobiks sellest aru saada. See on trikiga küsimus ja vastama peab ka trikiga.
Kui see nii on, siis on see väga tore. Minu muusika lähtepunkt on ikkagi see, et eesti keeles oleks teatud sorti poppi rohkem. Võib-olla see mõju tulebki sellest, et kui keegi eesti keeles tegutseb sarnases stiilis, siis tekib paratamatu võrdluspunkt. Aga öelda, et midagi on otseselt epliklik, selleni mina ise ei küündi. Ma ei ole sellest aru saanud.
Madis Aesma kirjutas hiljuti, et kui ta Ans. Anduriga tegelema hakkas, siis mõjus kriitika talle väga karmilt, aga mingil hetkel ta mõistis, et ta teeb lihtsalt head muusikat ning kriitika ei oma tähtsust. Kuidas sinu suhe kriitikasse on?
See sõltub kriitikast, aga üldiselt igas arvustuses on midagi. Mõni kriitik teab muusikast rohkem, mõni vähem. Minu ainuke probleem on see, et mina tunnen muusikat paremini ja tean sellest rohkem kui nemad. Kasvõi sama näide Valner Valmega - ta võib küll kasutada "Muusikanõukogus" väljendit "väiksed paksud saundikesed", aga viienda plaadi kohta tal oli õigus. Ma olin selle plaadi just kolm nädalat varem lõpetanud, ma tundsin seda läbi ja lõhki ning ma ei tulnud selle peale, et ma lasin mööda hea võimaluse teha instrumentaalalbum. See on hea näide, et sa ei saa üleolekuga suhtuda ka kriitikasse, mis ei tundu esialgu adekvaatne.
Esimese "Kirevase" arvustuse puhul meeldis mulle sama küsimus, et kui see popmuusika teema on lõpetatud, siis kas peaks liituma mitteontlike huvitavate muusikute kambaga. See on selles mõttes huvitav, et ma ei ole ennast ise kunagi sellel skaalal paigutanud. Kui kriitik sellele osutab, siis see on mulle samuti vajalik. Ma ei oleks ise tõesti selle peale tulnud.
Eesti kommertspopis on viimasel ajal toimunud veider paradigmaatiline nihe - üheks näiteks on "Eesti Laulu akadeemia", kus mõne tunniga luuakse masinlikult värsket muusikat. Samuti meenub Stig Rästa "Hommik Anuga" saates antud intervjuu, kus ta laitis täielikult maha inspiratsiooni kui sellise, väites, et lugude kirjutamine on lihtsalt töö. Mida sa sellest arvad?
See viga algabki võib-olla sellest, mida ma olen üritanud oma plaatidega näidata, et popmuusika on kunstivorm. Popmuusika ei ole mingisugune asi õlle kõrvale. Mind kutsuti ka sinna nii-öelda "akadeemiasse", aga kui ma lugesin, mismoodi nad seal töötavad, siis mul hakkas õudne. Mul ei ole võõra inimesega kusagil hotellitoas läpaka, MIDI-kontrolleri ja kondensaatormikrofoniga midagi teha. Ma pigem istuksin selle võõra inimesega akustilise kitarriga kamina ees, paneks koos tina või mängiks piljardit. Ma arvan, et sellest tuleb huvitavam muusika kui olukorrast, kus me teeme kolme minutilist formaati. See on vale arusaam sellest, mis popmuusika on, ning see on vale viis seda teha.
Selline muusika on kõik väga kena ja populaarne, see on see, mida nimetatakse kommertsiks ning seda mängivad kommertsjaamad. Minu muusikat ei ole kunagi mänginud kommertsjaamad. Minu muusikat mängivad rahvusringhäälingu jaamad ja kui veab, siis Kuku ja Elmar, aga siis ka lugusid, mis kedagi ei solva.
Muidugi, igasugust muusikat on vaja, ka tarbemuusikat, mida saab kusagile Kanal 2 klipi lõppu panna või mille saab ilmatüdruk sisse laulda. Kuigi ka päris häid ilmatüdrukute lugusid on, seega ei saa öelda, et need on kõik ühe vitsaga löödud - ka sinna satub lugusid, millel on ka mingi muu ambitsioon peale selle, et ta on õige pikkusega ja olemas.
Samas ei ole see ka ainult meie probleem, vaid niiviisi ilma isikliku ambitsioonita tehakse kogu maailmas liiga palju popmuusikat.
Kas isegi "Soorebased" ei jõudnud kommertskanalitesse?
Ei. Kommertskanalid mängisid viimati mind siis, kui ma tegin Lennaga plaadi, mis oli teatud mõttes ka minu salaplaan. Sa võid otsida Sky Plusi lugude nimekirja piki ja lõhki läbi, aga sa leiad sealt heal juhul "Venuse" ja paar Lenna lugu.
See on naljakas, et ma võin olla popmuusik ja established artist, aga sellel skaalal olen ma alati olnud vasakul pool.
Kui veel kaugemale minevikku kaevata, siis mis Koeraga toimub? Kas võib kunagi veel Koera näha?
Ma ei usu, sest ta oli selles hetkes väga hea ja vähemalt meie enda jaoks vajalik asi. Praegu oleks küll mõnes mõttes õige Koeraga tagasi tulla. Mul jäid "Kirevase" pealt välja ka mitmed lood, mis oleksid väga head Koera teisele plaadile. Näiteks oli lugu "Natsid koju", mis plaadile ei jõudnud.
Ma ei ole lihtsalt veel nii vihaseks läinud selle aja jooksul, sest Koera plaadi taust oli ikkagi see, et mind rünnati mitmel korral füüsiliselt lihtsalt selle pärast, et ma laulsin - mina ründasin vastu selle muusikaga. Ma näitasin suhtumist, mis oli tol ajal avalikus ruumis minu jaoks vastuvõetamatu, sest toona oligi normaalne olla igal pool täis, domineeris otsekui venekülalik peksukultus, mis teeb praegu kerget renessanssi. On mingisugused Odini jopedega tüübid, kes elavad enda rahulolematust täiesti uskumatul moel välja.
Minu jaoks on arusaamatu, et me elame riigis, kus on olemas inimesed, kes leiavad, et nad on väärtuslikumad, kuna nad on valged. Või et nad on etnilised eestlased. Minge perse. Kui Koer tagasi tuleb, siis ilmselt sellelt pinnalt, aga ma veel ei ole ikkagi piisavalt vihane.
Kas sa oled kogu enda avaldatud loominguga rahul?
Ma pean rahul olema, sest omal ajal, kui ta välja tuli, siis ma olin temaga rahul. See, mis ma temast praegu arvan, ei ole isegi oluline. Ma ise ei tunne vajadust seda järgi kuulata, aga ma tean näiteks inimesi riigiametis, kelle jaoks on väga oluline, et on olemas lugu "Te olete värdjad", kuna nad ei saa kuhugi laua peale põrutada.
Oluline ei ole see algne impulss, mis minul selle muusikaga oli, vaid see ongi ilus asi popmuusika juures, et igaüks võib sellega ümber käia nii nagu tahab. Mis toimus näiteks Üllar Jörbergi peas, kui ta filmis "Seitsme Vapra" videot loole "Kutse tantsule"? See ei ole oluline, arvestades, et see hakkab alles nüüd muutuma rahvusvaheliseks hitiks. See, kuidas lugu sündis, ei ole oluline. "Kutse tantsule" on meile kõigile rõõmuks.
Mida sa ütleksid inimestele enda uue plaadiga kaasa?
Head kuulamist (naerdes). Aitäh tähelepanu eest!
Kas sa võiksid intervjuu lõpetuseks tuua välja ühe enda viimase aja lemmikloo?
Minu viimase aja lemmiklugu on "Mr. Shadow" - tehisintellekti kirjutatud lugu, mille on arranžeerinud üks prantslane. Nad kirjutasid kaks lugu, teine oli tehtud The Beatlesi stiilis, aga see mulle väga ei meeldinud. Ma arvan, et "Mr. Shadow" on üks lahedamaid asju, mida ma sel aastal olen kuulnud, sest see näitab, et the game is on. Kui masinad kirjutavad popmuusikat, siis ongi hea hakata töötama sellele vastu. Või sellega koos.
Anarhia masinate vastu...
Jah, sest mingis mõttes meie oleme üritanud masina loogikast lähtuvalt muusikat teha päris kaua. On tore, et lõpuks masinad kirjutavad vastu ka.
See on olnud kirjavahetus, mis seni on jäänud ainult ühepoolseks. On tore, et masinad, mida meie oleme aastaid kasutanud, hakkavad meile vastu kirjutama ja üritavad kirjutada nagu meie. Kui mõni inimene võib siin minna hulluks ja näha orwellilikke musta tuleviku stsenaariume, kus Stig Rästat enam vaja ei lähe, siis ma ei näe ka selles enam midagi halba. Ma näen siin ilusa sõpruse algust.
Loe ka Madis Järvekülje arvustust Vaiko Epliku viimasele plaadile "Kirevase".