Arvustus. Jakob Juhkami soe sürrealism ({{commentsTotal}})

Jakob Juhkam
Jakob Juhkam Autor/allikas: Pressimaterjalid

Uus plaat
Jakob Juhkam
"hh" (Mortimer Snerd Records)
9/10

Meie noorema põlve muusikutest-heliloojatest on Jakob Juhkam kindlasti üks eredamaid ja kindlakäelisemaid tegijaid, kes suhteliselt varakult juba loomingulise küpsuse poole tüürimas on. Seni on ilmunud lausa kolm väljalaset: debüütalbum “T” 2012 aastast, digitaalne, minialbumi mõõtu “H” ja Soundcloudi avarustes veidi tähelepanuta jäänud “JJB”. Kui “H” katsetas elektroonikakõladega ja “JJB” kujutas endast Jakob Juhkam Bandi jõulisi improvisatsioone, siis värske album “hh” on nimetatutest kõige terviklikum ja haaravam.

Juhkami helimaailma kirjeldamiseks on korduvalt lendu visatud nimesid nagu Frank Zappa ja John Zorn, kuid mõlemad neist söödavad ette küll kaudse suuna, kuid sisuliselt ebatäpse vihje. Kõlade juured võivad tagasi viia 70ndate proge ja veel täpsemalt jazz-rock’i pulbitsevasse maailma, aga tunnetus, tõlgendamisoskus ja stiilide sidumisvõime kuuluvad kindlasti tänasesse päeva. Õpitut ja ajaloovirvendusi uues valguses esitada on raske ülesanne, mille lahendamises paljud artistid lihtsustavad ülesande kopeerimise kasuks. Juhkam lihtsamat teed ei ole läinud ja laiahaardeline ettevõtmine kannab albumiformaadi nimetust täie väärikusega.

Esmakordselt, kui mitte arvestada Vaiko Eplikuga kahasse tehtut “Savisaare” etenduse muusikat, on Juhkam mitmesse loosse kaasanud vokaliste, täpsemalt naishääle erinevaid varjundeid. Kõige eriskummalisem ja õnnestunult uuenduslikum on meie teeneka pop-jazz aldi Els Himma kaasamine painavalt eestimullasesse loosse “Õhtune karjamaa”. Vul Vulpese mahesuitsuse vokalisti Mari-Liis Rebase häälest kantud “Külm käib läbi keha” on albumi kõige popilikum pala, millest ei ole raske leida eplik-lennalikke hitijooni. Plaadi trip-hopilikult hõredas lõpuloos “Vaikus ja vägivald” annab tooni aga Mirtel Pohla robotlik mantra, mille näitlejameisterlikkus on suudetud suunata napi punktivõiduga hea maitse valdkonda. Triumfaalses “Wennio's” kaigub ka Liina Vahtriku vokaliis ja päris kindlasti on sellise häälepargi kooslus üks õnnestunumaid valikuid eesti popalbumite ajaloos.

Taustale maha ei jää ka instrumentaalpalad. Juhkami kurvilisi pöördeid kannab mõnevõrra teatraalne sürreaalsus, mille tõtakus on hillitsetud haaratavatesse piiridesse. Kontrastid ei lõika, vaid sulanduvad märkamatult ja juhatavad pahaaimamatult kui mitte päris rabavate, siis kindlasti värskeõhuliste avamaadeni. On maanteehõngulist western’i, melanhoolseid tolmuklavereid, kummituskäike ja eepilisust, mis ei hõlju liigses eufoorias ega lasku ka tuima nukrutsemisse. Plaadi nimilooks on aga võimsalt funkiv broken-beat küte. Elavust ja elevust lisab kindlasti ka mahlakas live-tugigrupp eesotsas trummar Hans Kurvitsaga.

“hh” imesid kiites tuleb eripunktid anda ka vinüülformaadile, mis paneb paljud kuulajad ehk ebamugavate ja laiendatud ostusoorituste ette. Aga Eesti pop-ajaloo üks originaalsemaid ja julgemaid albumeid on selleks vast piisavalt hea põhjus.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: