Lein varjutab Nick Cave'i viimaste aastate loomingut. 15aastase poja Arthuri traagiline surm 2015. aasta suvel tõmbas murrangujoone tema muusikasse, kirjasõnasse ja tegevusse. Intervjuudes on Cave selgitanud, et lein on protsess, mida leevendab suhtlus inimestega. "Distant Sky" tuuri kontsertidel pööras Cave turvameetmetele selja. Ta kätles esirea inimesi, sukeldus rahvamassi ning kutsus kirju seltskonna kuulajaid lavale.

Suhtluse muutis ta veel vahetumaks sarjaga "Conversations with Nick Cave", mis on nüüd läbi rännanud Euroopa suuremate linnade kontserdisaalid, väisanud Ameerikat ja jõudnud sügisel laulja kodumaale Austraaliasse. Need on erilised õhtud, kus Nick Cave lihtsalt astub publiku ette avali moel ilma ansamblita, vastab kolm tundi inimeste küsimustele ja laulab klaveri taga laule, mida saalist soovitakse. Vestluskontsertide publik on eriti pühendunud ja elevil. Olukord on usalduslik ja äraarvamatu, üks ja teine kuulaja haarab mikrofoni, küsib sisukaid või triviaalseid asju. Iga järgmine hetk võib olla hingeminevalt kaunis või pealiskaudne ja rumal. Cave on avanud omapärase foorumi Red Hand Files, kus ta vastab fännide küsimustele ning jagab mõtteid, kuidas olla ja elada. Seal on nii mängulisi lugusid ja huumorit kui tõsiseid nõuandeid, kuidas hakkama saada enda ebatäiusega või leina ja kaotusvaluga. Uus album on teema loogiline jätk.

Nick Cave And The Bad Seedsi "Ghosteen" on album sõna traditsioonilises mõttes, 1970ndate progeplaatide sarnaselt, kus muusika kannab ideaale ja sõnumit. Hiljuti rääkis helialbumi olemusest Klassikaraadio saates "Vinüül" helilooja Erkki-Sven Tüür: "Album on kunstiline tervik, mille kokkupanemiseks on muusikud pühendanud palju aega ja loovat energiat. See on tohutu energiate summa ja kogum. Arvan, et albumi kuulamisse peab suhtuma sarnase tähelepanu ja pühendumisega, võtma aega ja kuulama maksimaalse võimaliku kvaliteedi ja tähelepanuga."

"Ghosteen" on läbivalt kulgeva muusikalise ja sisulise joonega. Ta kulgeb kaanest kaaneni nagu raamat. Ehkki iga lugu on eraldi võetunagi hea, järgnevad nad tervikus üksteisele nii loogiliselt, et kahju on kuulamist katkestada. See on hüpnootiline teekond.

"Ghosteeni" muusikas annab tooni Warren Ellise elektrooniline ambient, analoogsüntesaatori pehme kõla, bordoonid, gamelani meenutavad kellad, meditatiivsed pulseerivad rütmid. Lihtne ja naivistlik chorus lisab liturgilist mõõdet. Ja muidugi Nick Cave'i hääl. Vist esmakordselt karjääri jooksul kasutab ta lauldes siin ja seal falsetti. Tema tekstid hulbivad abstraktse fantaasia ja päriselu piiril, luues kujutluse ja reaalsuse kooskõlasid.

Albumi maailmaesiettekanne Youtube'is ja muudes voogudes pakub ekraanil pilvede rändu, vihmu, valgustäppe ja laulutekste ning lõpuks kaaluta olekus tähesaju, kus tähed kerkivad alt üles. Plaadi kaanepildiks on Cave valinud Tom duBois' religioosset idülli kujutava maali "The Breath Of Life", mis osa tema fännidest on marru ajanud, sest nemad näevad selles kitši. Sõltub, millise vaatenurga keegi valib.

"Ghosteen" ilmub füüsilisel kujul kahel kettal ja Cave nimetab pressiteates neid kaheks vaatuseks. "Esimese poole laulud on lapsed, teise poole lood on nende vanemad," ütleb ta. "Ghosteen on rändav hing". Nick Cave'i laulude tekstid ei jutusta lugusid, vaid pigem annavad impulsse, narratiiv puudub. Laule laste ja vanemate perspektiivist vaadeldes kätkeb albumi esimene pool impressioone, teine pool lausungeid ja mantrad. Esimeses pooles pürgivad lapsed süüdimatult päikese poole ja lehvitavad mahajäetud vanematele ("Sun Forest"). Kappavad hobused kujutavad vabaduse sümboleid ("Bright Horses"), end ilmutavad taevatrepp ja veealune saladus. "Leviathanis" kordub armastuse mantra. Teise poole kaks kandvat lugu "Ghosteen" ja "Hollywood" suubuvad mõistmisse ja rahusse. Vahel sähvatab lootus lahkunu naasmisest. End ilmutab Ghosteen, maailma lõpus tantsiv väike valge kogu teises reaalsuses. We are here and you are where you are (Me oleme siin, ja sina oled seal, kus sa oled).

Albumi lõpuloos "Hollywood" kasutab Cave budistlikku mõistulugu lapse kaotanud Kisa Gotamist. Buddha lubab ta lapse ellu äratada, kui naine toob sinepiseemned majast, kus pole kedagi surnud. Aga sellist kodu polnud terves külas. Kõik pered olid kunagi kellegi kaotanud, lein puudutab kõiki ja moodustab elu osa. See ongi "Ghosteeni" võti.

Nick Cave käitub albumiga oma sõnade kohaselt, mida võib lugeda soovitusena kurbadele inimestele suhtlusleheküljel Red Hand Files: "Leia ilusaid asju, inspiratsiooni, ühendusi ja sõpru. Pane mõtted kirja, sest kirjapandud sõna rahustab mõnedki deemonid. Vaata maailma läbi oma julge südame, ole enda vastu hea."