Ma võtsin sellest plaadist kirjutamise ette liiga kergekäeliselt. Seda peab täna tunnistama. Aga tagasipöördumist enam olla ei saa. Lähme lõpuni.

Mina olen 90ndate keskelt pärit. Sealt sai täis tuurid sisse minu kujunemine selleks, kes ma olen praegu. Ja selle aja soundtrack oli vaieldamatult Nick Cave And The Bad Seedsi "The Boatman's Call", vähem "Murder Ballads", aga ka see. Ehkki üldiselt kukkus Cave mu tollasest muusikapildist välja (aga võib-olla nimelt selle pärast…), töötas see album siiski sajaga. Midagi nii lihtsat, puhast, ilusat kui "The Boatman's Call" polnud ma kunagi varem kuulnud. Mäletan siiamaani selle piraatplaadi ümbrist, mis meie ühikatoa laual vedeles, mingit jooki oli sellele peale läinud, vahepaber oli kummis…

Ma olen kaugel pidamast end Nick Cave'i eksperdiks, aga ”The Skeleton Tree" on minu jaoks “The Boatman’s Calli” kaksikvend.

(…)

Ma panin selle mõtte kirja enne, kui taipasin selle tähenduslikkust… Võtsin kuuldust uue plaadi ilmumisest rahulikult, ehkki loomulikult teadsin traagilisest taustast. Kui sa ei pea just uudiste-paastu, on sellist infot tänapäeva maailmas vist võimatu eirata. Aga ärme rutta teemadest ette.

Esimene singel "Jesus Alone" on eksitavalt nickcave'ilik. Kui soovite, igav. See ei ole laul, mis paneks plaati kuulama (rääkimata arvustuse kirjutamisest). Midagi on selles singlis eelmise albumi "Push The Sky Away" õhustikust, väljapeetusest, kui soovite, filmilikkusest, millega Nick Cave ju viimastel aegadel hõivatud on olnud. "Push The Sky Away" oli Nick Cave’i fänni jaoks äge, aga objektiivselt liiga igav ja täiskasvanud plaat. Samas vaos künnab ka "Jesus Alone", tekstist ma praegu ei räägi.

Aga siis tuleb lugu number kaks. ”Rings Of Saturn". Laul, mis mind seda arvustust kirjutama pani. Ootamatu. Üllatav. Selles laulus on zeitgeist'i. See on 21. sajandi teise dekaadi muusika. See on moodne saund. Kui lasin "Rings Of Saturni" oma naisele, kes on minust kümme aastat noorem (ja kel on seetõttu minust ka kümme aastat moodsam muusikaline maitse), ütles ta, et "Nick Cave räpib". Kerge irooniaga. Mulle tundus, et talle laul ei meeldinud, aga ta tunnustas üritust.

Neid palu pole siin ju üldse palju. "Anthrocene" algab huvitavalt, aga siis hakkab uuesti domineerima vana kool, millest muidugi on kahju… "Distant Sky" meenutab "The Boatman's Calli" vaiksemaid palu. Oma puhtuses, isegi sakraalsuses. Ja põhjusi (jällegi) pole vaja kaugelt otsida…

Ja siis hakkan ma mõtlema, et… Teisalt: sel plaadil pole "The Boatman’s Calliga" kuigi palju pistmist. See on terava, teadliku kunstniku (või kunstnikeduo, sest Warren Ellis on ka) teos, mis ei vaja enam abi Floodilt, Nick Launaylt või mõnelt teiselt produtsendilt. Tundub, et sama kindla käega nagu Ellis dirigeerib avavideos keelpillitriot, juhatab ta muusikalist kõlapilti ka ülejäänud plaadil.

Kui käivitan muusikalise seosemasina ja lasen sel vabalt tuuseldada, leian siit Noir Desiri ("Magneto"), Babybirdi/Stephen Jonesi ("Anthrocene”"), Bon Iverit ("Rings Of Saturn"), Arcade Firet ("I Need You"), Hope Of The Statesi ("Distant Sky"). Ja need on enamuses juba uue aja (või ajast ees) kunstnikud, kindlasti mitte vana kool.

Dokfilmi "One More Time With Feeling” treileris viitab Cave paratamatule muutumisele. Mõned sündmused lihtsalt muudavad sind. Aga mulle meeldivad muutumised. Eriti, kui need toovad kaasa üllatusi. Nick Cave laulab teistmoodi. See on üllatus. Ta laulab teistmoodi seetõttu, et ta laulab päris asjadest. Need ei ole enam macho-heidiku mütoloogiad, fantaasiad, kui soovite. Telefon, telefon, telefon heliseb ja… telefon ei helise enam. Päriselt. Ja see laul, see laul, see laul muudkui keerleb… Päriselt. Nagu Bowie "Black Stariga", millele reaalsus julmalt sisse sõitis. Iga lausekatke, iga kurjakuulutav või taevalik kõlapilt hakkas tähendama.

Ja selle plaadi puhul ei ole võimalik mööda vaadata ühest faktist. Nick Cave’i üks kaksikutest poegadest, Arthur, hukkus 2015. aasta suvel traagiliselt. Ja seda on "Skeleton Tree" igas noodis tunda. Või me tahame, et seda oleks tunda…?

Tegelikult saab Nick Cave selle teemaga palju huvitavamalt ja mitmeplaanilisemalt hakkama, kui oodata võiks. Tõelise kunstnikuna. Tõelise poeedina. Tõelise assotsiatsioonimeistrina. Ja ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et Nick Cave on irdunud lineaarsete narratiividega tekstidest ja astunud assotsiatiivsesse maailma. See on mingis mõttes isegi kaunim kui "The Boatman’s Call".

Teatrilavastuste puhul räägitakse mõnikord sellest, et neid ei osata lõpetada, et on mitu lõppu. Postmodernistlikus etenduskunstis võib see isegi olla norm. Ja mõnikord on nii isegi parem, kui lõppe on mitu. Eriti, kui need lõpud on sedavõrd mõjuvad. Mina annan selle plaadi kaks lõppu lõdvalt andeks.

Aga siiski - miks oli selle arvustuse kirjutada võtmine kergekäeline otsus? Sellepärast, et see plaat on tegelikult oodatust palju parem. See plaat on suurepärane. Kogu delikaatsuse juures. Kõlab karmilt, aga mees, kes oma varasemas loomingus on flirtinud fiktsioonidega nutvatest vanematest, uputatud naistest, pedofiiliast ja rahuolematusest jumalaga (kui nimetada vaid mõnda) - tundub -, tunneb seda kõike nüüd justkui omal nahal. Mul on seda ääretult kahju öelda, ma ei soovi seda mitte kellelegi, aga kas see ongi see: nothing is for free...?

Ometi. Kaastundepunkte siit ei tule.