Austraalia päritolu, tänapäeval peamiselt Inglismaal resideeruv alternatiivse rocki bänd on kokku pannud hämmastavad 30 stuudioalbumit, musitseerinud koos 30 aastat. Läbi aegade on suudetud vaatamata kõlapildi muutustele säilitada truu publik, kes on neid järjepidevalt kuulanud, plaate ostnud ja kontserte külastanud. Ja paistab, et rahvast tuleb pidevalt juurde, sest bändi kontserdisaalide suurus kasvab. Äsja lõppenud aasta oli neile üks edukamaid, selja taga on massiivne maailmatuur. Cave´i koosseisule on tavaliseks saanud selliste sõnade kasutamine nagu "surm", "matused", "mõrv" jms. Paradoksaalselt on nende morbiidsus olnud lohutuseks ja toeks paljudele. Bändi juured (algselt siis Birthday Party omad) punk, noise, no wave ja bluus on siinsel kontsertplaadil asendunud hapra kammerpopiga. Kuigi kõnealune koosseis on väidetavalt üks parimaid lavalisi elamusi muusikamaailmas üldse, siiski nende musitseerimine siin plaadil jääb liiga ühte rütmi tiksuma, ajaline mõõde pelgalt olevikus. "The Mercy Seat" on vast üks kõige intrigeerivamaid kontsertversioone plaadil: klaveri ja viiuliga saadetud mõtisklus kristlusest ja olemusest endast läheb sügavamale kui stuudiovariandis. Metafoorid ja julged sõnad annavad järjekordselt ruumi seisatamaks ja imetlemaks Cave´i kirjutamisoskust. 

6/10

"Higgs Boson Blues"