Esimene lugu. Minu mõte: see ei ole võimalik. Ma kujutan seda ette. Kõikevaldava bassiga kosmilise house'i küte, pinnal aga võbelevad-tiirutavad helged keel- ja puupuhkpillid nagu linnukesed eredas taevas.

See on Boriss Grebenshikov & Akvariumi kontsert, Tallinnas 2018. Peaks olema Гребенщико́в ehk Grebenshchikov või Grebenštšikov, aga plakatil on Grebenshikov ja las olla, ju on Grebenštšikov tagasihoidlik mees ega taha nii palju susisemist, või on korraldajad mööda pannud.

Rütmigrupp ja bassisaundid jäävad tasemele terve kontserdi ajaks, kuigi nad ei ole igas loos nii esil.

Eeldasin mõtlikku linnafolki, kammerpoppi, boheembluusi ja pisut meeldivalt lurjuslikku uljust - seda kõike vilksatab ka.

Muusikakriitikud üldiselt oskavad end näidata pagana targana, mina ka. Antud juhul tunnistan: ma olen täiesti võhik Akvariumi asjus. Minu suht tihe suhe selle bändiga jääb 30 aasta tagusesse aega, osalt 20 aasta tagusesse, aga side on katkenud, mälu nõrk ja riiul hõre.

Seetõttu ma ei hakka teesklema, et ahah, see lugu sealt plaadi pealt ja kontserdiversioon oli hoopis selline ja tolline. Ei hakka ka loopima lugude pealkirju. Kirjutan abstraktsel tasandil, mida kuulsin. Mida tähendab Akvarium muusikalise universaalina?

Grebenštšikov on moodne bard, jah, ta on küllaltki moodne. Tema 8 bändiliiget moodustavad koos pealikuga vennaskonna, levib lahutamatu kambavaim. Paar korda võetakse lugude vahel justkui aeg maha. Lõõbitakse, loobitakse kildu, kirutakse kidrasaundi, tehakse plõnn ühe pilliga ja plinn teisega. Jääb mulje, et see on lavastatud. Jääb mulje, et see on kui vahepala räpiplaatidel, kus visatakse pisike nali või ülbus ja kehtestatakse end. Muidugi teeb Akvarium seda väljapeetud moel, aga gäng jääb gängiks.

Psühhedeelia on see Akvarium. Aga see ei ole ennast maru tõsiselt võttev mul-nii-sõidab-(tegelt-teesklen)-tüüpi levipsühhedeelia, mida kohtab 21. sajandil iga kolmanda korraliku angloameerika kidrabändi juures (angloameerika võib asuda ka Venemaal, küsimus on 60ndate bändide asukohamaades ja sealt päritud laadis). Akvarium kehastab rõõmsat ja nukrat psühhedeeliat, kuhu on punutud ehk samad algedki 60ndate läänepoolsest hipiajast, aga kõik kihid on aastakümnetega läbi kasvanud (Akvarium on tegutsenud 46 aastat) ning omandanud oma kordumatu iseloomu. Kihtides asuvad lisaks juba mainitud stiilidele fusion, art rock, eksperimentaalrock ja vene romansid, ning see kõik toimub laiendatud salajase korterikontserdi õhkkonnas, mis olid Peterburi ja Moskva andergraund-elus 70ndatel ja 80ndatel levinud. Põrandalambid nurkades, ent võimsad prožektorid bändi kohal. Publik istub, plaksutab, plaksutab, õhkab, plaksutab.

Tekivad võrdlused. Akvarium on nagu vene The Flaming Lips, mille liider Wayne Coyne käitub samuti nagu sektijuht ning mille muusika on rõõmus, lendlev, aga mitte kuhugi kindlasse lahtrisse liigituv psühhpop viguritega.

Animal Collective. Lapsik siirus ja rikkumatus vajutavad oma pehme, aga jõulise jälje Borissi ja kompanii muusikasse, muutes selle haavatavaks. See haprus jõuab osavalt kootud harmooniatesse. Sellist kooskõla kohtab vanade ansamblite puhul sageli, ent mõnikord on see hääbunud masinlikuks tuimuseks, Akvariumil on aga kõik nii hingestatud, et liigagi.

Nick Cave And The Bad Seeds. Kui muusikaliselt võiks mõningaid hetki ehk isegi peegelduda, siis olemuslikult on Boriss Grebenshikov & Akvarium eksaustraallaste antipood. Kuratpühalik Nick Cave And The Bad Seeds ning liider kui surmtõsine diktaator. Ometi jätab ka Akvarium kogu oma õdusas sõbralikkuses mulje kui looming äravalituile.

Fleet Foxes jm indie-folk. Uute harmooniate otsingud vanas lihtsa rahvaliku laulu vaos. Akvarium võib mõne loo algul tüüdata: kas tõesti jälle kõigest see kuulajat vargsi grupi vaimu ilma viipav ballaadike kurbnaljakatest asjadest ja kübeke irooniat, ent kõik lood lähevad lõpuks käima.

State Of Bengal või Fun-Da-Mental või varane Asian Dub Foundation või muu aasia andergraund läänemaailma tantsumuusika elementidega. Jah, sedagi kohtab sel õhtul, kuid pigem ajatumas, muusikalisi ja geograafilisi piire ületavas võtmes. Budistlik ekstaatiline rock südantpaisutava bassiga. Osa inimesi juba tantsiski lava ees.

Akvarium jõuab näiliselt paljudesse kohtadesse, aga tegelikult, tundub, et seisab kogu aeg paigal, ja see on nende kestvuse saladus. Muud tähendused tulevad ise nende juurde ja aeg peatub korraks kuskil juhuslikul Peterburi tänava nurgal.

Ilus õhtu oli.