Rašid Nugmanov, Viktor Tsoi traagilisest surmast möödus suvel 29 aastat. Tsoi ja Kino albumid on aga endiselt populaarsed ja neid antakse uuesti välja. Milles on Tsoi fenomen, et ta kõnetab ka põlvkondi, kes on sündinud alles 1990.aastatel?

Siin on muidugi palju seletamatut, ühte põhjust on raske välja tuua. Viktoris olid koos suurepärane muusik, poeet ja inimene, kes ei satu vastuollu oma põhimõtetega. Noortele on see väga tähtis, kui nad kehtestavad end isiksusena, kaitsevad õigust oma vaadetele, Viktor oli neile omamoodi kumiir, iidol ja ka läbilöögi sümbol – kui Viktor suudab endaks jääda, suudan ka mina. Kui ma mõistan ta muusikat, suudan seda laulda, see pole ju keeruline, neid laule pole keeruline ette kanda, tähendab, meid seob midagi.

Muidugi mängis oma osa tema lahkumine sedavõrd varases eas, ta jääb igavesti nooreks kõigi põlvkondade jaoks, ka nende jaoks, kes sündisid pärast tema surma ja pole teda kunagi näinud, kuid tänu filmidele on teda võimalik näha ka ekraanil. Näitlejana oli ta suurepärane, orgaaniline natuur, mul kui režissööril ja sõbral oli temaga väga kerge töötada. Kusjuures, ta polnud ju näitlejaks õppinud, kuid ta kuulutati 1989.aastal Nõukogude Liidu parimaks näitlejaks. See oli toona paras šokk.

Kino ja Viktor Tsoi loomingu juures on tähtis ka see, et nad väljendasid noorusele omast rahulolematust. See tuleb välja teie filmidest, kus noored kondavad ringi mahajäetud majades ja trööstitus linnakeskkonnas justkui küsides, kas see ongi kõik.

Siin on üks oluline moment – me kõik oleme millegagi rahulolematud, mässame millegi vastu, aga seejuures on tähtis midagi teha. Hea küll, oled rahulolematu, aga edasi? Viktor tegi palju, ta pakkus välja alternatiivi – tema muusika, tema tekstid, filmid, milles ta mängis, lõppude lõpuks kogu elu. Selleks pole aga kõik võimelised.

Aga Tsoi fenomenist rääkides tuleb arvestada ka sellega, et ta on ilmselt seni ainus Euraasia kangelane, kelle populaarsuse ulatuvust pole keegi ületanud. Euraasia kangelase all mõtlen Tsoid kui aasiapäraste näojoontega vene keeles laulvat artisti, kelle eeskuju on lääne rockmuusikas. Ta on nagu rahvusteväline, teda võetakse hästi vastu siin Balti riikides, Venemaal, Kaukaasias, Kesk-Aasias, kus ta on nagu oma inimene. Ka see on osa tema fenomenist, mida võib lugeda seni kordumatuks.

Tallinnas näeme teie kolme filmi: "Igla" (1988), "Yahha" (1986) ja "Igla- REMIX" (2010). "Yahha" oli neist esimene, juba selles tegi Tsoi kaasa. Kuidas te tutvus algas?

Esimest korda kuulsin ta muusikat 1982. aastal, see oli üks halva kvaliteediga korterilindistus, ta polnud siis veel ühtegi albumit avaldanud. Levisid salvestused, kus Tsoi esines koos Ljoša Rõbaga, saatsid end akustilistel kitarridel. Ma sain kohe pihta sellelesamale vaimsusele, mis oli mulle lähedane. Ma ise kasvasin varasest lapsepõlvest üles rock'n'roll'i helide saatel tänu oma vanemale vennale. Ja ausalt öelda suhtusin väga skeptiliselt sellesse, et rockmuusika võiks olemas olla ka vene keeles. Meil oli ka endal 1970. aastate keskel üks protopunk-punt, aga see polnud midagi tõsist. Ühtäkki puhkes 1980.algusest see uus laine – Tsoi, Zoopark, Akvarium.

Sellal oli mul käsil romaan stiljagidest-huligaanidest (1950.-60.aastate vastukultuur nõukogude Venemaal) ja Tsoi muusika sobitus sellega hästi. Kui otsustasin astuda VGIKi (Venemaa Kinoinstituut), olin otsustanud minna Tsoi juurde ja paluda tal kirjutada muusika mu tulevasele filmile. Temaga kohtudes nägin, et ta on pealegi ka orgaaniline, kinogeneetiline näitleja, mis võimaldaks filmi tuua mitte ainult tema muusika, vaid ka isiksuse. Me saime temaga selles osas ruttu jutule ja sõbrunesime. Siis tegingi juba "Yahha", seejärel "Igla" ja oli palju teisigi koostööplaane.

TK: "Yahha" jäi lühifilmiks, aga materjali oli rohkem. Kas on kunagi võimalik, et otsite selle üles ja teete täispikaks filmiks?

Jah, materjali oli tõesti täispika filmi jagu. Mul õnnestus sellest monteerida kokku vaid 40 minutit, sest meil olid koolis piiratud vahendid. Üks vahetus kestis kümme minutit ja meil tuli selle ajaga töötada neli korda kiiremini, et tööga valmis saada. Kui aga kogu materjal kokku panna, saaks üle tunni pika filmi, mis annaks välja täispika mängufilmi mõõdu. Kas need materjalid on säilinud, on omaette küsimus. See materjal on väga põnev, seal oli korterisalvestusi, kaasa tegi ka Andrei Zvjagintsev, see oli ka talle esimesi töid võtteplatsil, seal oli stseene Boris Grebentšikoviga ja muud. Ma pole sada protsenti kindel, et nad on olemas, võib arvata, et nad siiski on säilinud, kui neid VGIKis pole ära hävitatud. Kord ma käisin seal laos ja nägin seal hulga karpe filmidega, mis olid tehtud juba enne mind ja vastuse saakski siis, kui sinna uuesti minna ja need karbid üles otsida.

Ma arvan, et me kaalume seda, räägin läbi VGIKi praeguse juhiga ja võtan kaasa nii vähemalt kolm inimest, et materjal üle vaadata. See oleks unikaalne materjal.

Kui nüüd rääkida filmist "Igla", siis polnudki see esialgu ju teie projekt?

Jah, me tegelesime hoopis teise projektiga "Retro", mis rääkis 1960. aastatest ja stiljagidest. "Igla" oli Kasahhfilmis tegemisel, kui lõpetasin VGIKis 3. kursuse ja tulin suvevaheajaks Alma-Atasse. Siis helistati mulle Kasahhfilmist ja öeldi, et otsitakse filmile režissööri, oli tekkinud konflikt ka stsenaristiga. Kuna olin festivalidel juba auhindu saanud lootustandev noor režissöör, tehti mulle ettepanek see film lõpuni teha, nõustusin. Valisime kõik uued näitlejad, panin osadesse oma sõpru – Viktori, Petja Mamonovi, kellele see oli kinodebüüt, Saša Baširovi, kellega tegime koostööd juba "Yahhas", ehkki see materjal filmi ei läinud. Nõustusin ja hakkasime allesjäänud aja ja vahenditega tööle.

Stsenaariumi tegime täiesti ümber, lisades stseene, mida seal algul polnud. Kõik sidusime olemasolevate, uute näitlejatega. Nad olid amatüürid ja täita oma osa pikkade dialoogide päheõppimisega olnuks võimatu, sellest oleks tulnud ainult jama. Me läksime teist teed – mitte Stanislavski, vaid pigem mu lemmikrežissööri Dziga Vertovi järgi, kelle dokfilmi põhimõtted ma kandsin üle mängufilmi. Ja tuli välja ning Viktorist sai Nõukogude liidu parim näitleja.

Ja teie filmis "Metsik Ida" (Dikiy Vostok, 1993), ka seal pidanuks mängima Viktor?

Jah, meil oli plaanis kohtumine Mosfilmi stuudios Krug, võtted pidid algama 21. augustil 1990. Viktor sõitis 15. augustil veel kalale, pärast seda pidi käima Peterburis, viima poja sinna ja siis tulema Moskvasse. Sügisel, enne talve, pidime alustama võtetega, et saada varatalviseid maastikke. Aga kahjuks läks teisiti. Ma panin projekti seisma, rahastus oli sellel juba olemas. Leinasin aasta aega ja tegelikult ei tahtnudki selle juurde enam naasta, sest see oli kirjutatud just talle ja Kino bändi liikmetele, kel kõigil oli seal oma roll. Mõne aja pärast mind siiski veendi ümber, mingid vahendid olid juba kulutatud, nõustusin, valisin uued näitlejad. Kutsusin Peterburist uue grupi, nimega Našmesek, kaasasin baikereid, rockereid, viisin nad kõik Kõrgõstani võtetele ja seal sai see film tehtud.

Siin, Tallinnas, Tsoi filmipäevadel, näeme ka Kiril Srebrennikovi filmi "Suvi" (Leto, 2018). Selle filmi ümber on Venemaal, Tsoi kaasaegsete hulgas olnud palju kära, et kuivõrd ta moonutab tegelikkust. Kui tõsiselt tuleks seda võtta?

Muidugi on see fantaasia, paralleelmaailm. Serebrennikovi ettekujutus maailmast ja inimestest, keda ta tegelikult ei näinud. Tal on ainult selline üldine armastus selle teema vastu, mis on filmist ka näha, see on ka väga hea, et ekraanil annab ta edasi oma väga sooja suhtumist selle aja ja nende inimeste vastu. Baudrillard nimetaks seda simulaakrumiks, muidugi ei vastaks selle filmi tegelased reaalsetele inimestele – Tsoi pole Tsoi ja Maik pole Maik, kuid mulle näib, et neil on see film õnnestunud.

Kui film Venemaal välja tuli, siis tõepoolest kutsus see teatud isikutel, keda seal kujutati, esile protestihüüdeid – Boris Grebenštšikov ja Andrei Tropillo astusid üles väga järsu kriitikaga. Mõtlesin, et kas on siis seal midagi skandlaaset, kas see film naerab me nooruse üle, meie üleelamiste ja maailma üle, mida jagasime. See oli ju üpris suletud maailm, see, mida Kino sümboliseeris, oli ametlikult mittetunnustatud, maha vaikitud subkultuur ja lihtne on sellest anda moonutatud kujutis, sest tohutult fakte on laiemale üldsusele teadmata.

Aga jumal tänatud, nii ei läinud ja film tuli kerge, romantilise alatooniga. Muidugi võib tagantjärele öelda, et see polnud nii, et Maiki korter oli pool meetrit kitsam, ja üks aken kahe asemel, aga mis vahe sel on. Režissööril on tegelikult mitte ainult õigus reaalsust omatahtsi kujutada, vaid tal on ka kohustus luua oma maailm filmis. Kui ta seda ei tee, on sada korda hullem. Ta peab looma elulise maailma, isegi kui see on olemas mingis paralleelreaalsuses, pole tähtis.

Te ise jätkate filmitegemist?

Jah, naasen filmikunsti juurde, töös on mitmeid projekte, loodan need kõik ära teha. Küll te kuulete, mulle üldse ei meeldi oma loomingulistest plaanidest ette rääkida, sest kui mõni projekt mingil põhjusel ära kukub, on aasimist, et näe, lubas ja ei teinud. Aga annan teada.