ADF on alati tegutsenud põhjusega - muusika on peegeldanud alati mõnda teravat probleemi ühiskonnas. Nüüd oleks neid probleeme isegi nagu rohkem kui varem?

Vist küll jah aga kas need probleemid on nüüd laiemad kui kunagi varem, selles ma kahtlen. Ma arvan, et paljudel on praegu lihtsalt kujunenud selline mulje, et kuidagi on kõik korraga justkui plahvatanud ja ühel päeval lendab kõik uppi, kuid tegelikult on see kõik pikajaliste arengute tulemus.

Seda küll, kuid populism võidutseb pea kõigis demokraatlikes riikides, lisaks kliimaprobleem...

Ma arvan, et see on nooremate inimeste põlvkond, kes on üles kasvanud hoopis suurema hulga teadmistega, kui seda oli minu põlvkonnal. Nad on hirmul ja mures, nad ei tee enam kompromisse, nad nõuavad, et midagi võetaks kohe ette. Minu arvates on see väga hea lähenemine.

Samas on siin väga palju praktilisi külgi, mida tuleb veel läbi arutada. Kogu see roheline küsimus on samuti ka väga komplitseeritud, kuidas maailma majanduse kontekstis vähendada planeedi hävitamist. Sellega on seotud mitmesugused sotsiaalsed klassiprobleemid, mida tuleb samuti arutada. See on keeruline probleemide rägastik, mis vajab arutelusid valitsuste tasemel.

Mulle väga meeldib Extinction Rebellion liikumine ja nende energia, kuid nad peavad leidma seose ka maailma vaesemate elanikkonna kihtidega, töölistega, sest paljudel ühiskonna kihtidel pole endiselt oma häält. See on suur komistuskoht selles liikumises. 

See on ka põhjus, miks teie seda peegeldate?

ADF on alati olnud bänd, kes kirjutab oma muusikat sellest, millest soovib. Meie taust on sotsiaaltöö, õpetajad, kelle käe all üles kasvasime. Oleme alati ausalt kirjutanud neist kogemustest ühise, jagatud energiaga ja algusaastatel ka vihaga, mis oli ajendatud me kasvuaastatest toonases Suurbritannias.

Me peegeldame oma kogemusi, endi ausaid arvamusi ja tundeid neist kogemustest, mida saime. Samuti ka muusikalisi mõjutusi, seda muusikalist galaktikat me ümber.

Kas olete pidanud vajalikuks avaldada oma arvamust ka Brexiti kohta?

Jah, oleme ühe loo sellest kirjutanud, te kuulete seda ka Narvas.

Töötate ka uue albumi kallal, peaks ilmuma oktoobris?

Oleme selle juba lõpetanud ja väga rahul.

Kas kuuleme selle materjali siis ka Narva kontserdil?

Jah, kindlasti.

Kuidas on te muusika muutunud aegade jooksul? Hiljuti tulite uuesti tagasi oma läbilöögialbumi "Rafi's Revenge" juurde.

Alati on mingeid arenguid, nii suuri kui ka väikeseid. Nii nagu öeldi The Falli kohta – alati erinev ja alati sama. Mulle see fraas meeldib ja ma loodan, et see käib ka ADF kohta.

Alates sellest, kui 2009. aastal liitus ADF-ga Nathan Flutebox Lee, on meil ka flöödimängija. Parim flöödimängija, teda võib võrrelda Jimi Hendrixiga flöödil. Meil on suurepärane trummar Rocky Singh, bassil Dr Das, kes on olnud bändiga juba algusaegadest saadik. Seega, meie muusikas on praegu nii uusi kui ka vanu elemente.

Heliliselt oleme taas lähemal live-bändile, kui võtta nii, et enne olime omamoodi hübriid bändi ja helisüsteemi vahel. Võib olla muutub midagi järgmisel albumil, kuid sellel kõlame siiski live-bändina.

20 aastaga on muusikas palju muutunud, nii näiteks on räpp saanud uue laine.

See meid otseselt ei puuduta, räpp kasutab samasugust rütmilist laulmisviisi. Kui kuulad näiteks "Rafi's Revenge" albumit, siis sealsete lugude esitusviis on intensiivne, kiire, väga britilikust kõneviisist kantud ja see on saanud nüüd normiks. Kui me kõigepealt lasime välja "R.A.F.I." ja nüüd, kui lasime uuesti välja albumi "Raf'is Revenge", siis need, kel oli indie-taust, ütlesid, et laulame sõnu väga kiiresti. Samas kui neil, kes kuulasid rohkem reggae't, jungle'it ja drum'n'bass'i, polnud sellega mingit probleemi. Kui aga nüüd kuulata "Rafi's Revenge" albumi sõnu ja esituslaadi, siis on see praeguse aja norm kiiruse ja tonaalsuse poolest.

Veidi veel laupäevasest esinemisest - Narva kontsert on teile esimene ülesastumine selles Euroopa osas, on mul õigus?

Jah, ootan põnevusega. Olen muuseas õppinud Venemaa ja Nõukogude Liidu ajalugu, seega on väga huvitav tulla sellisesse piirilinna. Teismelisest saadik on see mulle huvi pakkunud neid paiku ka külastada. Ja muide, see puudutab ka mu perekonda – mu isa tuli Suurbritanniasse kommunistliku režiimi tagakiusamise pärast ja seetõttu ma hakkasin seda tausta ka uurima.

Ning see, et mängime endises laevatehases, on minu jaoks üsna uskumatu. Meil on ka üks instrumentaalpala Kurski allveelaevast, me oleme seda esitanud vaid mõned korrad. Nüüd esitame selle spetsiaalse 20-minutilise set'ina ja veel endises nõukogude laevatehases - see on lausa uskumatu.