Reportaaž. Minu jahe ja eriti märg lõunamaa puhkus Porto Primavera Soundil ({{commentsTotal}})

Super (Bocki) mees.
Super (Bocki) mees. Autor/allikas: Merit Maarits

Portos on mitu päeva sadanud ja ilmajaam näitab kohalikuks temperatuuriks 14 kraadi. Inimesed Lissabonis kahtlustavad, et nende linn on nende teadmata asukohta vahetanud. Oslos on samal ajal 32 kraadi ja kohalikud paluvad, et Lõuna-Euroopa oma ilma tagasi võtaks. Saksamaale puhkusele sõitnud portugallased kardavad, et nad ei pääse sealsest kuumusest eluga. Olgugi et aeg Portugali teiseks suurimas linnas Portos on oma koerailmaga teinud teravalt nähtavaks maailma kliimaprobleemi, ei saa elu elamata jääda – Barcelonas toimuva Primavera Soundi Portugali sõsarfestival NOS Primavera Sound ootab.

Tähtede seis – ütelus, mida pärast Mangi-skandaali kasutaks ettevaatusega – vist soosib meid, sest festivalil esimesele päevale pääseme kuiva jalaga. Metroopeatusest rahvamassiga festivali toimumispaiga, Porto linnapargi poole sammudes märkan, et ühel tüdrukul minu ees on jalas minuga samad hallid Nike'd. Panen sõbrannale ette hoogu maha võtta, et temast maha jääksime. Ainult selleks, et avastada, et nüüd on mulle järele jõudnud tüdruk, kes on vihma pelguses ostnud omale kohalikust Zarast samasuguse vihmamantli. Kui sissepääsuväravate juures tuleb mulle taas vastu üks inimene samasuguste tossudega, seekord mehesugu, annan põgenemisel lõplikult alla.

Waxahatchee on juba alustanud, seda on kaugelt kuulda. Meie aga teeme alles siksakke mööda näivalt lõputuna kulgevaid järjekorrapiirdeid, mis suunavad meid piletite käepaelade vastu lunastamise leti juurde. Kui arvestatav hulk aega on juba kõnnitud, ei ole me ikka veel kohale jõudnud. Kui korra juba tuldud teele tagasi vaadata, siis mõjub vaatepilt kõigi teiste samamoodi siksakitamisest parajalt nõdrameelsena.

Waxahatchee annab festivali algusele hea, leebe tõuke; kuigi ma pole viimasel ajal väga mõistnud indi laulja-laulukirjutajaid kuulata, sobib varaõhtune aeg taolisele sulnile, kuid varjatult jõulisele kitarrimuusikale ootamatult hästi. Elavas esituses mõjub solist Katie Crutchfield ka väga veetlevalt, eriti tema tume ja hooletu juuksepahmakas ja pikad tätoveeritud käed, mille sõrmed kindlalt mööda beebisinise-valge kerega Fender Stratocasteri keeli tõmbavad.

Astume NOS-i ehk festivali pealava juurde, kus on vahepeal alustanud Šoti kollektiiv The Twilight Sad. Sarnaselt Waxahatcheele on see bänd jõudnud minu musateadvusesse harva, aga sellel live'l teevad teevad nad end meeldejäävaks. Õues on veel valge, aga bändi tume üle platsi kaikuv bassisaund ja kaeblevad kidrakäigud tõmbavad ümbritseva tuntavalt hämaramaks. Siilipeaga solist James Graham on mitmel korral peaaegu nutma puhkemas ja tammub laval rahutult ringi ning kisub oma taltumatu kurbusega peaaegu ka mul endal pisara välja. Ometi on kogu see lavalt kiirguv nukrus nii magus asi, mida rahvamassist olenemata enda sees vaikselt läbi elada.

NOS Primavera Soundi sissekäiku kaunistanud üles-alla liikuvate tähtedega installatsioon. Autor: Merit Maarits

Hingematvate emotsioonidega jätkame, sest tee viib tagasi pealava ja Rhye juurde. Kaks aastat tagasi tuli Lissabonis toimunud festivalil Rhye live'lt kõige magusama loo ajal Iggy Popile lahkuda. Seekord õnnestub jääda natuke pikemaks. Võiks arvata, et festivalikontekstis hajuvad taolised sulnilt suitsused meloodiad lava ümbritsevatesse pargipuudesse ära, aga ei. Tugevad bassile üles ehitatud põhjad ja Mike Moshi neojazzilik vokaal kehtestavad end laval ootamatult veenvalt. Just siis, kui peale läheb minu isiklik lemmik uuelt albumilt, "Phoenix", tuleb aga lahkuda Father John Mistyle.

Father John Misty laseb end hea 20 minutit oodata ja saabub pärast seda lavale nagu staar. Naised lava ees kisavad, aga ühtegi paari pitspesu lavale veel ei lenda. Samas jätab Father John Misty, kodanikunimega Josh Tillman suured žestid laval tegemata – punavad päikeseprillid, arvestatavas pikkuses habe ja lohakas must pintsak teevad juba iseenesest üsna sundimatu avalduse selle kohta, kui hästi ta enda kohta arvab. Isegi kui tuleb tunnistada, et tema muusika jalgratast uuesti ei leiuta, on neis meloodiates, mõistlikult maskuliinses tämbris ja kavalates laulusõnades miskit ürgselt toimivat.

Mõnusasse olemisse Father John Misty live'l toob aga katkestuse pissihäda. Festivalidel on teatavasti loomupärane tarbida märkamatult palju õlut, antud juhul palju Super Bocki. Ühes pissihädaga meenub, et ma pole tegelikult seni näinud ühtegi viidet tualettidele. Sellest saab ilmselt probleem, sest olen soovi tõttu live'lt mitte lahkuda kannatanud häda viimase piirini, vahepeal võtt selle peale isegi uue õlle. Hakkan tõtlikult ühes loogilises suunas minema. Esimeste kiiremate sammudega saab siiski selgeks, et seiklusrikast avastusretke sellest käigust teha ei saa. Segan vahele ühele vestlevale paarile, peites oma tärkavat meeleheidet ja uurin, kas nad teavad, kus vetsud asuvad. Ei tea. Jeesus, kas nemad siis ei pissigi. Asi muutub kiirelt ajakriitiliseks, mistõttu tuleb pöörduda juba turvatöötajate poole. Seletavad oma kesises inglise keeles, et mingu ma otse edasi ja näitavad rea toiduautode ja -putkade poole. Viskan neile semikahtlustava pilgu, aga jätkan seejärel tempokalt, kuid ettevaatlikult teed näidatud suunas. Selgub, et toiduputkade vahel mitmes kohas on käigud, mille kaudu keeratagi otse välikäimlate juurde.

Too välikäimlate süsteem on nähtus omaette. Ma olin juba mõttes leppinud siniste Toi Toi kuivkäima-boksidega, aga selle asemel viivad väikesed trepid seal pikale terasplatvormile, kus on rida valgeid bokse, mille kohal põlevad vastavalt kas rohelised või punased LED-ribad. Olenevalt sellest, kas boks on vaba või kinni. Mõned ribad on võtnud omale ka vahepealsed toonid – kollase või oranži – mis viitavad katkisele lukustusmehhanismile ja toovad ka oma esimese ohvri, sest üks neiu on just avanud ühe sellise boksi ukse ja leidnud sealt eest urineeriva noormehe. Peaaegu et luksuslikult mõjub ka see, et boksist ei avane vaade kuivkäimlale, vaid lennukitest tuttavale vaakumpõhimõttel töötavale potile.

Esimese päeva esimene live – Waxahatchee. Autor: Merit Maarits

Õhtu jätkub Lordega, kellest ma ei oska midagi arvata. Sõbranna jällegi ootab väga. Etteaste edenedes tuleb välja, et teadmata suuremat osa lugudest – täpsemalt, teades ainult kolme – on seal kohapeal ikkagi nauditav olla. Hästi töötavad popmeloodiad võtavad igas järgmises loos üsna kiiresti konksu otsa ja ufolikult helkivasse kuldsesse pükskostüümi riietatud Lorde enda vahetu kontakt kogu teda jälgiva massiga vähemalt loob mulje sellest, et siin on toimumas midagi erilist. "Oh my goodness me," nendib Lorde juba mitmendat korda järjest, rõhutades sellega taas seda, kuivõrd eriline see kõik on. Iga korraga muutub muidugi veidi vähem veenvamaks.

Esimese õhtu kava lõpetab – meie jaoks vähemalt – Tyler, the Creator. Selleks ajaks on jalad aga nii läbi, et seista enam ei jaksa. Istun lavast veidi eemale, selle vastu püstitatud astmelisele murukünkale. Tyler, väike nohik, tuleb lavale kollases helkurvestis ja suuremat sissejuhatust ei tee, sõnad saavad kohe keele pealt lahti lastud. Seda varem märkamata, saab pikema ja põhjalikuma jälgimise peale selgeks, et Tyleri muusika on tegelikult isegi et ahastamapanevalt kurb – üksindus, seksuaalsusega seotud ebakindlus ja kahtlused on teemad, mis punuvad end punase niidina läbi igast järgmisest loost kuni live lõppuotsa välja.

***

Ka festivali teine päev on päevasest sajust olenemata kuiv. Õhtu – tõsi, mitte küll päeva – esimene Super Bock näpus, astume NOS-i laval juba toimetavat The Breedersit vaatama, mis pea sama pika ajalooga nagu solisti Kim Deali esimene bänd Pixies. Olgugi et bändi muusika meid suurt ei puuduta, on oskuslikku kitarriga naist, nagu ka Waxahatcheed samal laval eelmisel päeval, alati kuidagi uhke vaadata. Deali märkused oma õe, Kelley Deali suurepärase mänguoskuse kohta ja aasimine oma kaasaegse ja hiljem samal festivalil üles astuva Shellaci ninamehe Steve Albiniga toovad muidu pigem ühetaolisesse kitarrikäristamisse vajalikku särtsu. Ootame bändi põhihiti "Cannonball" ära ja liigume edasi Grizzly Bearile.

Grizzly Beariga pole paraku pärast nende 2009. aastal ilmunud albumit "Veckatimest" uut ühisosa tekkinud. Jääme neid kuulama täpselt nii kauaks kui võtab aega õlleputka järjekorras seismine ja sealt lahkumine.

Super Bocki õlle ootel neidude jalad. Autor: Merit Maarits

Shellac, keda nüüd vaatama oleme jõudnud, on tegelikult Primavera Soundi maskottbänd. Nimelt on nad olnud kohal kõigil Primavera Soundi festivalidel, nii Barcelonas, Hispaanias kui ka siin, Portos. Juba on nad välja kuulutatud ka järgmise aasta festivalideks mõlemas riigis. Chicagost, Illinoisist pärit bändis mängivate viiekümne ümber meeste kehad on pärast pea kolmekümmet aastat kestnud metsikut bändielu ka vähemalt esteetilises mõttes järele andma hakanud – pundunud kehad, hõrenev juuksekasv. Siiski, juba plaadistatud vormis oma tooruses hästi toiminud "Dude Incredible" mõjub elavas esituses ja stuudio kütketest vabanenuna ka eriti vabastavalt.

Nagu muusikagi, ei ole bändi solist Steve Albini kaotanud oma ägedameelsusest ja sülitab live lõpupoole lugude vahele ka kangemaid mõtteteri. Kui loo "I Came In You" juhatab ta sisse soovitusega mitte lasta kellelgi enda sisse panna midagi, mida nad ei taha, et nende sisse pannakse, siis pärast seda muundub seksuaalsele sõltumatusele innustav toon äkitsi passiiv-agressiivseks ning jutt lennukitest liigub kiiresti sinna, kus Albini märgib, et "te kõik olete tolm ja ma tahaks teid lennukist tulirelvaga lasta". Võib näha, et bändi vaatama tulnud publik näeb oma peas vaeva, et Albini öeldut kuidagi seedida, mõista ja õigustada, aga seda kahe vahel olekut reeta ei taha, sest lavale saadetakse sellegipoolest üksikud huilged.

Lava peal läheb olemine ka füüsiliselt agressiivsemaks. Higi voolab ja meeste t-särkide kaenlaalustesse on tekkinud suured sõõrid. Mingil hetkel läheb väga kalkuleeritud tehniline mäng laval üle kaootiliseks kitarrivägistamiseks, kus keelte tõmbamiseks kasutatakse ka kõikvõimalikke muid kehaosi peale sõrmede. Live'lt lahkume teadmisega, et Albiniga kunagi ühes ruumis küll olla ei juleks.

Päeva esimene räpidoos tuleb Vince Staples'ilt. Demineerijale sarnases rõivis Vince on festivalipäeva esimese osa rokilaksule hea vaheldus. Kasvult üsna väike, aga selle võrra kergema karglejana täidab Vince hoobilt kogu lava ja paneb publiku oma biitide saatel lainetama. Lavalise karakteriga ta selles mõttes eraldi ei köidagi ja mingisugust püüet end kuidagi suuremaks teha ma ka ei näe. Samas muusika võtab hoobilt oma rüppe ja siin muu väga ei loegi.

Super (Bocki) mees. Autor: Merit Maarits

Jalad on seks ajaks, kui kell hakkab juba keskööle lähenema, muidugi tammumisest jälle väga ära väsinud ja enam ei jaksa enda vintskust kuidagi teeselda. Thundercati eel pikas õllejärjekorras seismine on ülim piin ja mõlemat kätt kõrvaljärjekordades suitsu pahvivatest inimestest ei ole ses osas sugugi abi. Äkitsi muutuvadki kõik inimesed vastikuks ja ümbritsev melu ängistavaks. Pitchforki lava, kus roosajuukseline Thundercat on juba alustanud, jääb meie poole küljega, aga selle esine on juba nii tihedalt rahvaga täitunud, et ka küljelt ei anna end ilma rahvamassi penetreerimata leida vähegi sobivat kohta selle kõige jälgimiseks.

Vihkan festivale ja inimesi, on ainus mõte, mis täidab pea selle otsast ääreni. Kõige vaiksem koht, kuhu lava juurest põgeneda ja maha istuda, ongi tegelikult õlleputka ja lava külje vahel olev plankaia-äärne väike murulapp, kus tuleb end ka väikeseks kokku voltida, sest õllejärjekord on nii pikk ja tihe, et jalgade alla jäämine on ainult aja küsimus.

Eluisu tagasi saanud ja samm kergem, võtame ette tee Fever Ray'le. Teel sinna saame eelmaitse ka Four Tetist. Seks ajaks on teistegi jalad väsinud, sest kogu küngas ja osa väiksest orulaadsest nõost Super Bocki lava ees on täitunud maha istunud inimestega, kes hurjutavad nende ette sattuvaid seisvaid kaaskülastajaid maha istuma. Sakutatakse korra ka mind mu valge vihmamantli sabast.

Kaugel all lavalt võib aimata küll Kieran Hebdeni puldi taga seisvat kogu, aga üldiselt saab selgeks, et taolistes oludes pole Four Tet kuulamiseks kõige sobilikum.

Rääkides kogudest, siis Karin Dreijer ehk Fever Ray on ses osas tõeline vaatepilt. Venna Olof Dreijeriga loodud rootsi duost The Knife oma sooloprojektiga välja kasvanud Fever Ray on selga tõmmanud miski, mida oskan kirjeldada ainult kui kulturistivormidega paksukostüümi. Temaga ühes taidlevad laval veel kaks naist, kes on maskeerinud end samuti mingisugusteks jälkideks olevusteks. Saame aru – feminism, girl power, seksuaalne vabadus jne. Show ise ammendab end üsna kiiresti ja pärast pala "To the Moon and Back" lemmikridade Your lips, warm and fuzzy / I want to run my fingers up your pussy äraootamist ei ole ka seal pikka olemist.

Anonüümne festivalirahvas. Autor: Merit Maarits

Unknown Mortal Orchestrale me ei jõua, sest A$AP Rocky köidab meid ja hunnikut teisi kordi püsivamalt pealava ette. Sarnaselt Father John Mistyle laseb ta end üksjagu aega oodata, ja saabub siis lavale nagu meie aja suurim rokkstaar, mis minu jaoks ainult kinnistab juba ammu tehtud tähelepanekut, et räpp on uus rokk. A$AP Rocky lavastiil ka mõneti tõendab nende kahe žanri vahelise ühisala olemasolu – esialgu hüpleb mees laval Def Leppardi särgis. Kuigi võrreldes teiste praeguse aja hiphopi ja räpi suurnimedega – Frank Ocean, ka festivalil nähtud Tyler, the Creator – võrreldes on A$AP-i muusika lihtsakoelisem.

Samas kompenseerib selle lihtsuse asjaolu, et A$AP Rocky on laval nii pagana hurmav ja karismaatiline, et päevatööst loobumine ning elukutseliseks groupie'iks hakkamine tundub isegi mõte, mida kaaluda. Eriti hetkel, kus kutt paljastab laia naeratusega oma grillsid. Õige pea pärast seda lendavad lavale ka vähemalt kahed rinnahoidjad. Ühtede omanikul on ka arvestatav korvisuurus, nagu ei jäta märkimata ka A$AP ise.

***

Festivali kolmandal päeval langeb alla kõik see vihm, mis on end kahel eelmisel taevas kinni hoidnud. Eks ikka selleks, et selle võrra vägevamalt tulla. Kuivõrd ilmajaama veebilehti on nendel päevadel keritud hoolikamalt kui Instagrami, oleme selleks ka üsna hästi ette valmistunud. Ka festivalikorraldajad on vihmaga arvestanud, eile veel lageda taeva all olnud söögiplatsidele on muretsetud katused ja infoletist jagatakse külastajatele vihmavarjusid nagu Kalashnikove sõjaolukorras.

Esimese huvipakkuva live'ni on veel aega ja olen nõus festivali viimase päeva puhul proovima vahelduseks ka vegantoitu – miskit soja, hummuse ja rukolaga. Seisame oma toitu täis laotud papptaldikutega sama leti juurde, kus käib jätkuvalt endises tempos vihmavarjude jagamine. Pärast söömist tekib mõte isegi sappa võtta, sest ennist väga suvalisest poest muretsetud varjud on saanud päeva jooksul korralikult räsida. Õieti ei püsi minu oma enam väga kooski. Paraku jõuan mõttest loobuda juba enne, kui olen leidnud üle järjekorra lõpu, sest see vonksleb ikka väga pikalt ja veel silmapiiri tahagi. Eks te seiske, mõtlen.

Raugematu vihm. Autor: Merit Maarits

Wolf Parade. Hakkab juba hämarduma ja olgugi, et tossud on täiesti läbi vettinud ja vihmavari kipub kavalate tuulehoogude peale end tagurpidi keerama, on tuju isegi ülevoolavat hea. Sarnaselt Lordele toimib Wolf Parade sellest olenemata, et ma ühtegi lugu ei tea. Mingil põhjusel annab see üsna standardsete näitajatega indirokk vihmase hilisõhtu ja öö üle elamiseks vajalikku entusiasmi.

Õhtu ja ühtlasi kogu festivali tõmbenumber on igatahes Nick Cave and the Bad Seeds. Seda reedab esiti asjaolu, et mass, millest enam kedagi riivamata läbi ei kõnni, tuleb vastu oodatust varem. Vihm on hetkeks järele jäänud, õhk on üllatuslikult suvesoe, mis võib osaliselt olla seda seepärast, et inimesed on kõik nii tihedalt kokku võtnud. Cave esitab bändiga peamiselt oma viimase, leinaalbumi "Skeleton Tree" materjali, mida ma pole mallanud enne festivali üle kuulata. Aga teadmisest, et need lood on kantud Cave'i poja traagilisest surmast, piisab, et need uuristaks end kuhugi sügavale südamesse. 2013. aastal Nick Cave'i live'l Poolas, Gdynias hakkasin ma nutma kohe esimese loo alguses. "Skeleton Tree" materjal peegeldab aga juba nutujärgseid meeleolusid, mille järel on hinge jäänud üks täitmatu tühi koht ja võetud aeg selles tühjuses lihtsalt istuda.

Vahepeal hakkab jälle vihma sadama, mis tundub Nick Cave'ile ainult sobivat. Räbaldunud vihmavari peab veel vaevu vastu; rohkem kui korra avastan, et oleksin iseendal just praegu varju küljest rippuva lahtise metallvardaga silma peast torganud. Mingil hetkel tajun, et Nick Cave'i ajal on tekkinud ümbritsevas keskkonnas mingisugune omareeglitega aegruum, mille tumedus vajunud suure raske kivina rinnale. Nick Cave'is on küll seda ürgset lahedust, mis laval köidab, aga see umbekurbus muutub ikkagi ühel hetkel hingematvaks ja ma ei taha enam, et ta oma jätkuvat leina enda hinge kergendamiseks minuga jagaks. Mina ei taha seda sügavat nukrust kogeda.

Me peame rääkima ka Super Bockist – heledast laagrist, mis on enam-vähem ka ainus õlu, mida portugallased sangria ja portveini kõrval joovad ja mille bokse on festivaliala tihedalt täis. Ükskõik, kus oled, alati on mõni käepärast. Seda oleme ka festivali jooksul joonud tõesti nagu vett. Kestva õllejanu täitmine on festivalikorraldajate igatahes südameasi, sest lisaks boksidele liiguvad publiku seas, vaat seljas ja lipuke küljes, ringi ka punased Super Bocki poisid, kes vaadiga ühendatud voolikutest live'i jälgivate festivalikülastajate tühje topse täidavad. Kuigi ma nägin neid esimest korda juba kaks aastat tagasi festivalil Lissabonis, on nad jätkuvalt pentsik vaatepilt. Kolmandaks päevaks tundub ka, et need tüübid on jõudnud oma Super Bocki vaatidega üheks kasvada, kuigi asjaolu, et üks mu koputusele tema vaadi vastu ikkagi ei reageeri, seda ei kinnita.

Viimane pilk festivaliväravatele. Autor: Merit Maarits

Enne Mogwaid jõuame ära näha War On Drugsi, mille nägemisega kinnistub ka üks tõdemus kogu festivali kohta – indierokkarid hilisõhtuses-öises vööndis mingil põhjusel enam ei tööta. Kõigil õhtutel on ikkagi kõige oodatuma ja haaravama esituse teinud artistid räpi- ja hiphopiskeenest. Köitvaimaks detailiks bändi etteastest saab paraku asjaolu, et nende klahvpillimängija meenutab nii õudselt noort Giorgio Moroderi.

Mogwai ajal muutub sadu eriti tihedaks ja ei anna asu ka varju all. Aga praeguseks pole enam vahet, kust ja kui märg oled. Mogwaid nägin alles detsembris nende kodulinnas Glasgows Šotimaal, kus nende valjus ähvardas kõrva trummikiled plaksti katki rebida ja südame rütmist välja viia. Praegu tuleb välifestivali keskkond kasuks, sest vähemalt osa bändi tekitatud mürast neeldub lava ümbritsevate puude vahele.

Pärast Mogwaid kohtame ühe õlleboksi juures kahte Briti kutti, kel on hinge all keskmiselt rohkem õlut ja olemine ka selle võrra kuraasikam. Tõsi, kontaktivõimeks jätkub kopsumahtu küll ainult ühel, sest teise, kapuutsi varjunud mehikese suust peale maigutamise mingisugust häält küll ei kostu, kuigi ta ei lõpeta kogu vestluse aja üritamist. Jääme teise, kanaga mütsi kandva britiga pikemalt rääkima. Mingil hetkel tundub too oma kanamütsist olenemata isegi päris asjalik, jõuab ära imestada, et Blur mu lemmikute hulka kuulub ja räägib innustunult viimasest Arcade Fire'i kontserdist. Sealt alates läheb aga jutt lappama ja tüübi kinnisideeks saab korrutamine, kuidas ta teab muusikast rohkem kui meie. Lahkume pärast seda, kui ta küsib, kas me teame, kes on Billy Ocean.

Kolmas päev, mis on olnud füüsiliselt kõige kurnavam ja ka muusikaliselt valikult kõige tumedam, toob vajatud helguse ning elurõõmu pool kolm öösel Pitchforki laval, kui järele on jäänud viimased vaprad. Lava kõrval paikneva Super Bocki putka järjekorrad on kahanenud õige lühikeseks ning ka lavaesisele on end sättinud käputäis päeval nähtud massidest. "Teie olete tõelised," ütleb Arca oma lava ees kriiskavatele austajatele, "sest te olete seni vastu pidanud." Arca oma lugusid ei mängi, pigem on tegemist DJ-setiga, kus mees rõõmustab publikut oma lemmikute geihümnidega. Madonna "Hollywood" ja Kylie Minogue'i "Love at First Sight" nende seas. Arca ise ei hoia end seejuures kuidagi tagasi ja võtab laval kõiksuguseid sugestiivseid poose, kohandades aeg-ajalt oma varrukateta särki ja üritades teisel hetkel sellest välja ronida.

Jah, on olnud pikk ja piinarikas päev. Selline nagu festivalielu tavaliselt on, olgem ausad. Aga Arca vaatamine lunastab kõik kolme päeva kannatused ja muudab praegugi vaeva tegevad märjad ja väsinud jalad ning pissihäda triviaalseteks muredeks, nagu nad lõppeks ka pigem on. Jääme plaanitust sinna kauemaks ja väljume väravatest ka pisukese nukrustundega südames, aga nagu ilmselt ka selle reportaažiga, on tore, et see lõpuks läbi sai.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: