Olen endagi üllatuseks veetnud viimasel ajal ootamatult palju aega seenioride seltskonnas. Muusikaliselt.

Aga mida teha, kui mitmed sellised, kellel poleks konservatiivsemast vaatest enam paslik mingi tingeltangli ja ringikargamisega tegeleda, annavad üksteise järel plaate välja. Ja mitte lihtsalt plaate, vaid väga korralikke albumeid, mis jäävad ikka sinna karjääriedetabeli paremasse poolde.

Veenduge ise: viimastel kuudel on uute (ja heade) plaatidega välja tulnud näiteks The Rolling Stones (Jagger ja Richards on 82), Deep Purple (Ian Gillan ja Roger Glover 80), Kim Gordon (73), Paul McCartney (84), Ringo Starr (86, okei, seda pole veel kuulanud, aga mida vanust).

Nende kõrval on The Exploitedi ninamees Wattie Buchan oma 68 aastaga veel paras poisike, selline Madonna eakaaslane, kes 67-aastaselt tänavu ka end uuesti parimasse vormi pressis. Eks Wattie on minevikus ka tublisti igasugust dopingut tarbinud, et kõrgliigas püsida, aga nüüd tuleb selle eest pigem intresse maksta. Wattiel on enda sõnul olnud viis infarkti ja neli südameoppi. 2014. aastal sai ta infarkti otse laval ja algselt veebruaris toimuma pidanud kontsert jäi ära, kuna Wattie kukkus Saksamaal laval kokku vedelikupuuduse ja gripi järelnähtude koosmõjul.

Üks uus tuttav argumenteerib kõrvalt kontserdi ajal, et juba selle pärast tuleb tänapäeval tulla The Exploitedi kontserdile, et äkki just nüüd lahkub ta otse lavalaudadelt teise ilma. Võtan selle mõttelõnga kuidagi ebalevalt vastu, ega ma siia seda ei tulnud vaatama. Aga nagu eelneva loetelu põhjal võib järeldada, enam pole sellist asja olemas nagu "õige aeg lõpetada". Tasub vaid meenutada surnud, aga surematu Lemmy sõnu: "If you think you're too old to rock 'n' roll, you are". ("Kui sa hakkad mõtlema, et oled rokkimiseks liiga vana, siis oledki.")

Paratamatult aga oli teatud hirm, et mida võib oodata. Ma pole kunagi nii hoolas, et bändide hiljutisi kontsertesinemisi soojenduseks netist vaadata või plaate alla kuulata, pigem eelistan pimedamat tegutsemist, sest nii on üllatusmoment suurem. Pettumus muidugi samamoodi. The Exploitedi needuseks on ka see, et nii agressiivne ja kiire kraam nõuab korralikku stamina't, ja eks ole neidki bände nähtud, kes enam oma vanu lugusid ei suuda ära mängida.

Õnneks on Wattie'l vaja vaid vokaalidega maadelda ja tal pole kohustust mõnd pilli kätte võtta, seda teevad juba nooremad asendusmehed. Bassil ja kitarril on rastapatsidega keelpilli-duo. Huvitav, et kitarril on üks endine ja mitte praegune ametlik koosseisuline liige Robbie "Steed" Davidson, kes muuseas tuntud ka filmirežissöörina. Või noh okei, mitte veel nii tuntud, aga täitsa tegev, ja kes tema loominguga tuttavaks tahab saada, siis otsigu välja film nimega "Dick Dynamite: 1944".

Ja bassil on kiidulaul maailmakülale, šoti bändis mängiv kanada tüüp nimega Irish Rob. Tema tegemisi on tulevikus võimalik jälgida uues bändis nimega Luddite, mida ta kirjeldab nii: "If you're a fan of Naan breads or widdly-widdly bits in songs, check us out! " ("Kui teile meeldivad naani-leivad või sihvivad-sähvivad lood, siis otsige meid üles") Võta siis kinni. Igatahes humoorikas, et bändi nimega "ludiit" tutvustatakse mulle moodsast nutitelefonist. Ja boonuspunktid muidugi musta trummari eest. Gman on varem Cro-Magsis mõned etapid kaasa teinud, ja nüüd viimased paar aastat ka Exploitedi trummar.

F*ck em all

Aga tagasi kontserdi juurde. Lühidalt öeldes, kohe läks mölluks. Energiatase oli stardipakult minema küttes selline, et tekkis küsimus, kaua vastu peetakse. Spoiler: lõpuni, koos lisalugudega. Tuuri nimi on "Punk's Not Dead 45 Years", tähistamaks juba 45 aasta möödumist nende sellenimelisest debüütalbumist, mis on juba iseenesest päris uskumatu lugu. Kava ei koosne küll vaid tolle plaadi lugudest vaid mängitakse tuntumaid lugusid üle kogu spektri. Küll aga on poliitiline ajakajalisus kohe esimesest hetkest kohal, materjali vanusest hoolimata.

Seoses Inglismaa ja Argentiina vana vastuseisu lahvatamisega jalgpalli MM-il on taas mõlemalt poolt ellu äratatud ka rõvedalt natsionalistlikud, arhailised meeleolud seoses Falklandi sõjaga, kus need kaks riiki Falklandi saarte pärast 1982. aastal kaks kuud sõjalises vastasseisus olid. Ja just sellest räägib ju ka Exploitedi avalugu, konflikti laines kirjutatud "Let's Start a War (Said Maggie One Day)". Ohud on sama reaalsed kui 45 aastat tagasi, ja Exploitedi vastused neile sama teravad. Lavalt saavad oma koosa kätte Donald Trump ja Ameerika, kui neile pühendatakse lisalugu "(Fuck the) USA", Iisraeli aga peetakse meeles looga "The Massacre" ("Fuck Israel!").

Jõuan juba küsida, kuhu siis jääb laste sõber Putin. Kuigi too lavalt äramärkimist ei saa, siis leian putain'i näo kirjaga "FCK PTN" The Exploitedi särgilt, kus nende maskott, harjaga luukere, tuustib üht üsna Trumpi sarnast tegelast ja all on kiri "Fuck em all". Särgi muidugi ostan ära, mine tea, millisel pereüritusel sellist võib vaja minna. Tundub, et vihaga pole nad just kitsid mehed.

Ja seda viha jagub ka lavale, kui oma isikupärase tulipunase harjaga Wattie hüppab nagu üks kuri konn, ja sajatab maailma selle ebaõigluse eest lugudega nagu "Cop Cars", "Sex & Violence", "Troops of Tomorrow", kui nimetada vaid mõnd. Rahvas laamendab tasapindselt seni kuni keegi avastab võimaluse hüpata lava kõrval oleva kõlaritorni otsast otse kobrutavasse rahvamassi. Irish Robi imetleva pilgu all järgnevad talle veel mõned pikeerivad kamikaze'd, neist vähemalt üks nii selgelt ebakaine, et soorituses on ehk õnne samapalju kui kavatsust.

Hõõrduvad jõud

Kui ma olen siin-seal varem kurtnud, et nn isatapu motiiv on muusikast ära kadunud, ehk et põlvkonnad ei vaheldu enam eelmisele vastandumisega ja kõik on üks ja sama pada, milles keerleb muusika oma päritolukümnendist hoolimata ja sellesama paja juures on kulbiga nii isad-pojad, kui vaata et vanaisadki, siis Eesti pungis tundub see vastandus "uue" ja "vana" vahel olevat üsnagi terav ja intrigeeriv.

Pungi kuldaja suurkujude isikukultusele vastukaaluks on tulnud lood nagu Childbeateri "Rokkar" või tundmatu autori tehisarutoodang, Angela Kaak ja "Eesti pungi perestroika". Anonüümne AI, mitte Anonüümne AK. Ma pole end kunagi punkariks pidanud, sest mulle pigem meeldib kord kui kaos ja mind on ka alati häirinud see räpasuse kultus, aga mõistan, et see on seisukohavõtt ühiskonna vastu, n-ö välja astumine läbi iseenese heidikuks kuulutamise. F*ck the system, eks, nagu ütleb ka The Exploited.

Süsteem on ka täna ikka sama ja protest selle vastu aktuaalne, aga kui varem kaasnes selle välise räpakusega mingisugune kohustus olla ka isiklikus plaanis ligipääsmatu, "keerulise iseloomuga" või lühidalt öeldes lihtsalt jobu, siis nüüd on nõukogude tühermaa asemel (kus kõik pidigi olema kole, räpane ja katki) heaoluühiskonnas üles kasvanud pungipõlvkond avatuma maailmakäsitlusega. Uus pungipõlvkond heidab vanale ette teatud šovinistlikke ja seksistlikke tõekspidamisi, on avatum soolisele voolavusele ja seksuaalsele orientatsioonile. Meenub lause noorema põlvkonna esindaja (Villu, Spekter) lause Ivar Murdi dokfilmist "Kõik teevad kõike valesti": "Ma pole tegelikult kohanud vana punkarit, kes oleks hästi tore". Vana pungi võitlus kuulub teise maailma ja on tänaseks pigem nostalgia pealt toimiv. Aeg ja elu on muutunud.

The Exploited on näinud pungi kõrgeid ja madalaid hetki, staari- ja paariastaatust. Nad on inspireerinud ühe looga kogu pungi allžanri, andes sellele nime (UK 82), ja teisega sisuliselt andnud lööklause kogu punkliikumisele (Punk's not dead), mis on vastavalt ajale tähendanud kas sõjahüüdu või meeleheitlikku eneseveenmise katset.

Lause "Punk pole surnud" on tõestanud oma igihaljast elujõulisust, pidades vastu igasugusele väänamisele ja painutamisele. Vääname seda siis ka ise: "Punk pole surnud, vaid muteerunud". Uut koolkonda esindab õhtu viimaseks esinejaks jäetud Skoone, kelle muusikas vaheldub üliagressiivne hardcore rahulike, kohati progelike vahekohtadega. Asjast jääb küll selge mulje, et kuulatava materjali baas on väga lai, ja seda kõike ei kardeta soovi korral ka oma muusikas sünteesida. Skoonet kiita oleks siinkohal vist natuke eilne päev – nende album "Inimeste inimene" oli ikkagi Areeni aasta parim plaat 2025 –, aga siin on nii otsekohesust kui vabadust.

Kui The Exploitedile midagi kiituseks veel öelda, siis seda, et nendel tundub õnnestuvat vaenupooled ajutiselt ühendada. Vanemad on pigem rohkem jokkis kui nooremad (veel üks ideoloogiline erinevus, kuna noorte arvamusliidrite hulgas on levinud karsklus), aga rokivad kõik ühtemoodi. Siin on oma koht nostalgial, austusavaldusel, energial, protestil, ajaülestel riffidel.

Vana ja uue Eesti pungi hõõrdumine ilmutas mulle end hoopis ootamatult vestlustes, katsetes panna mind selgelt poolt võtma. Kas üks või teine. Uus või vana. Skoone või The Exploited. Aga ma ei taha nii. Ma tahan valida vana kaardiväge nende teenete eest ja uut avangardi värske nägemuse pärast. Üks ei välista teist, isegi kui nad ise kohati nii arvavad. Erinevus rikastab ja hõõrdumisest tekib elekter, mis edasi viib.