Brigitta Davidjants. Madonna ja marginaalsed hääled ({{commentsTotal}})

Madonna 2015. aastal Londonis
Madonna 2015. aastal Londonis Autor/allikas: PA Wire/PA Images/Scanpix

Madonna sai möödunud nädalal 60. Otsime sel puhul vastust igipõlisele küsimusel – on's tegemist feministliku artistiga või mitte?

Ma ei mäleta aega, millal ma ei teadnud, kes on Madonna. Tõsi, muutunud on see, kes või mis on ta minu arust. Lapsena arvasin, et Madonna on erakordselt vulgaarne naine. Ilmselt tekitas tema eksplitsiitne seksuaalsus segadust nii minus kui ka paljudes teistes postsoveti lastes. Nüüd täiskasvanuna pean teda üliandekaks artistiks, kes on osanud end ümbritseda tugeva tiimiga ja kelle laulud kuuluvad mu tavapleilisti.

Madonnat annab "lugeda" vägagi feministlikult. Eriti viljakas on teda vaadelda intersektsionaalselt, põimituna erinevate vähemuskategooriatega, nagu on omane kolmanda laine feminismile. Langeb ju selle sünniaegki enamvähem kokku Madonna staariks saamise ajaga.

Erinev häbitus

Aga räägime alul loomingust. Madonna on osanud end edukalt üha uuesti luua. Meenutagem kaheksakümnendate häbitult rõõmsameelseid tantsulaule, esitatud natuke lapseliku, isegi infantiilse häälega. Häbitus jätkus ka üheksakümnendatel, aga pigem siivutu seksuaalsusena, millele järgnes ootamatu pööre esoteerikasse. Tõepoolest, Madonna on end aastakümneid lõputult ümber kirjutanud.

Kuidas on siis lood Madonna ja feminismiga? Ennetavalt – Madonnat saab feminismi rakursist edukalt kritiseerida, mida on ka tehtud. Sama palju annab Madonnat feministlikust aspektist tunnustada. 

Kunstiteadlane Camilla Paglia, kes on hiljem Madonnat korduvalt kritiseerinud, viitas juba 30 aasta eest sellele, et feministid ei salli Madonnat. Nimelt pidasid nad tema videosid naistele alandavaks, tema laule peeti suisa pornograafilisteks. Ometi leidis Paglia, et Madonna vaidlustab tollase angloameerika feminismi puritaanset olemust.

Ilmselt pidasidki paljud feministid maha tulihingelised vaidlused, kas Madonna loob end vastavalt mehe pilgule või õpetab noortele naistele, kuidas olla seksuaalne naine, minetamata kontrolli oma elu üle. Signaalid olid ju vastuolulised, meenutagem kas või "Like a Virgini" (1984) kaanepilti, kus Madonna poseerib pulmakleidis ja kannab Boy Toy sildiga vööd. Ometi mõjuvad Madonna laulud nüüd, mitukümmend aastat hiljem võrdlemisi viisakalt ja äärmiselt esteetilistena. Kahjuks kaob diskussioonides ära ka tõik, et Madonna on vokaalselt väga võimekas ja mitmekülgne.

Tagantjärele tundub, et Madonna oli oma jõulise seksuaalse eneseväljendusega ideaalne subjekt, keda vaadelda tollaste feministide seksisõdade raamistikus, pornovastased versus sekspositiivsed. Küllap andis löögijõudu juurde see, et Madonna ise on katoliikliku taustaga ning käis oma lauludes religioossete sümbolitega ümber kaunikesti vabalt, põimides neid ka miinusmärgilise rahvuslikkusega. Hea näide on "Like a Prayer" (1989), kus näeb nutvat Jeesust, gospelkoori, nahavärvipiire ületavat armastust ja kukluksklanlikke põlevaid riste.

Kummardused subkultuuridele

Nii ehk naa on Madonna oma loomingu abil kõnetanud teemasid, mida peetakse tabuks. Loomulikult on olulisel kohal naiste seksuaalsus, millele viitab ka eesolev diskussioon. Aga mitte ainult. Madonna mitmed laulud sisaldavad allusioone LGBT+ inimestele ja nende eludele, muu hulgas aidsikriisile. Näiteks on laul "In this Life" (1992) kirjutatud ajal, mil viirus tegi õudseimat laastamistööd, ning on pühendatud aidsi tõttu surnud sõpradele. Omal ajal MTVs keelatud "Justify my love" (1990) on aga poeetiline kummardus BDSMile, genderbendimisele ja üldse erinevatele seksuaalsustele, mida muusikaliselt rõhutavad monotoonne bassikäik ja spoken poetry stiilis tekst.

Mida see kõik laiemas plaanis tähendas? Sisuliselt seda, et Madonna tõi oma lauludega äärealad keskele, andis hääle allasurututele. Või kui mitte neile endile, siis vähemasti nende kultuurile. Meenutagem näiteks laulu "Vogue" (1990), kus Madonna kasutab New Yorgi drag-ballidel levinud tantsustiili. Kui esialgsed vogueijad kuulusid valdavalt värvilise töölisklassi subkultuuri, siis Madonna viis vogueimise massideni. Mis tekitas loomulikult ka küsimuse, kas tegemist oli tingimata hääle andmisega või lihtsalt vogueimise kaubastamisega.

Kuidas olla naine?

Mida räägib Madonna aga ise feminismist, seksimist ja laiemalt naiseks olemisest? Omamoodi vastab ta sellele Charlotte Gainsbourgi häälega laulus "What it feels like for a girl" (2000), kus tsiteerib ka eesti keelde tõlgitud kirjanikku Ian McEwanit:

Girls can wear jeans and cut their hair short and wear shirts and boots because it's okay to be a boy; for girls it's like promotion. But for a boy to look like a girl is degrading, according to you, because secretly you believe that being a girl is degrading.

Omal häälel vastas Madonna  sellele küsimusele 2016. aastal, Billboard's Women in Music aasta naise tiitlit vastu võttes. Oma kõnes kirjeldas ta, kuidas alustas seitsmekümnendate lõpus New Yorgis oma karjääri ja sai kiirelt selgeks, et naistele on ühed ja meestele teised reeglid. Et naisena tohid sa olla ilus, nunnu ja seksikas. See-eest ei tohi sul olla oma arvamust. Naisena tohid sa lasta meestel end objektistada, riietudes nagu libu, ent oma libusust sa omada ei tohi. Ja viimaks kuldsed sõnad, mida kehtivad ka aastal 2018:

Women have been so oppressed for so long they believe what men have to say about them. They believe they have to back a man to get the job done. And there are some very good men worth backing, but not because they're men — because they're worthy. As women, we have to start appreciating our own worth and each other's worth. Seek out strong women to befriend, to align yourself with, to learn from, to collaborate with, to be inspired by, to support, and enlightened by.

Madonnast ja feminismist võikski heietama jääda, sest sisuliselt annaks iga tema lugu antud perspektiivist analüüsida. Pealegi pole ta ainult muusik, vaid andnud välja ka mitu raamatut – loomulikult provokatiivset –, mänginud mitmes filmis ja juhtinud oma karjääri üldse väga kindla käega. Aga tõmbaks siin nüüd õige joone alla ja küsiks hoopis klišeelikult, mis saab edasi? Pole õrna aimugi! Aga Madonnat teades pole põhjust kahelda, et üllatusi jätkub veel aastateks.

Artikkel ilmus Feministeeriumis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Feministeerium



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: