Kahe Austraalia muusiku-helilooja – Nick Cave’i ning Warren Ellise – koostöö sai alguse kahekümne aasta eest Nick Cave and The Bad Seedsi järjekordset albumit salvestades. Kui "Murder Ballads’il" osales Ellis külalismuusikuna, siis järgmisel plaadil, "The Boatman’s Call" oli ta juba kollektiivi põhimuusikute hulgas.

Kuigi Cave’i bändi raames algas kahe helilooja ühislooming tagasihoidlikult, siis kaks viimast albumit – "Dig, Lazarus, dig!!!" (2008) ning "Push the Sky Away" (2013) – on juba praktiliselt kahasse kirjutatud. Kõige selgemalt ja tulemuslikumalt sai kahe helilooja koostöö rakenduse aga teatri- ja filmimuusikas. Alates 2005. aastast on mehed kirjutanud muusika kokku kaheteistkümnele filmile ja teatrilavastusele.

Nii nagu Cave’i ja Ellise varasemaidki filmimuusikaid, iseloomustab ka "Loin des hommes´i" ühelt poolt minimalistlik lähenemine, teisalt aga äärmine peensus ja läbikomponeeritus. Muusika saavutab oma emotsionaalse mõjususe eeskätt teatavast vahenditusest (põhimõtteliselt kasutatakse vaid viiuleid ja küllalt väikest valikut klahvpille) ning kindlasti ka loomingu aluseks oleva filmi temaatika sügavuti läbitunnetamisest.

Cave ja Ellis suudavad oma muusikas veenvalt ja sisendusjõuliselt edasi anda kogu Camus’ maailma sünguse ja lootusetuse ("Loin des hommes" põhineb Camus´ novellil "Külaline" – toim). Ent ometi ei jääda väljapääsmatust rõhutades masohhistlikult painajalikku ringi tiirutama. Nagu filmis endas, nii kumab ka filmi muusikas igipõline pääsemisvõimalus ja ühes sellega ka omamoodi äraspidine helgus. Selles tähenduses haakub muusika filmi temaatika ja tundetoonidega suurepäraselt. Ta toetab ega tungi liialt esile, kuid samas on nauditav ka iseseisva heliloominguna.

Siin see on: