The Orb on 90ndate elektroonika suurkujudest üks visamaid, aga samas vähem tunnustatuid. Ambient-house'i klassikud "The Orb's Adventures Beyond The Ultraworld" (1991) ja "U.F.Orb" (1992), samuti "Orbilivion" (1997) on muidugi keeruliselt ületatavad saavutused, aga tegelikult pole The Orb (ehk peamiselt Alex Paterson; 21. sajandil koos Thomas Fehlmanniga) järgneva 26 aastaga kordagi lubanud endale maitsevääratusi. Orb on kestnud väärikalt: ajades oma rida, aga muutudes ajas. Lisandunud on siin-seal digitaalset lihvi, rohkem dub'i, sürrealismist või avakosmosest on aeg-ajalt astutud maisemate helide manu, ent sel juhul maandutud Lähis-Ida, Jamaica või Jaapani helisfääresse. "Cydonia" (2001) või "Baghdad Batteries (Orbsessions Volume III)" (2009) või "COW / Chill Out, World!" (2016) on erinevad jutud sama käekirjaga.

Mõni Orbi album on viimasel paarikümnel olnud lihtsalt igavam, aga Paterson ja ko pole laskunud liigsesse populismi.

Kuni praeguseni.

"No Sounds Are Out Of Bounds", The Orbi 15. album (kuulake alt), on Orbi kõige sirgjoonelisem, kõige popim, kõige tavalisem. Tavaline mitte Orbi mõistes, vaid arvestades saunde, mis võiksid kõlada Glastonbury 2018 tantsutelgis või mõne EDM-festivali mahemuusika laval või ülla Intsikurmu pärnade all.

Kuuleme dub'i sildi all sumeda vajutusega reggae-pop'i, kuuleme selgete haaravate vokaalidega (Mary Pearce, Emma Gillespie jt) tujuküllast, ainult pisut videvikulist või malbes tähesäras elektroonilist poppi. Mitte midagi liiga sügavat ega müstilist, millega hiilgas Orb 90ndate alul, aga ka ei miskit eksperimentaalset ega üllatavat, mida on The Orb pakkunud näiteks plaatidel "Okie Dokie It's The Orb On Kompakt (2005; techno-dub Chain Reactioni vaimus) või kaks nõiduslikku (pigem halvas mõttes) veidrust koos Lee Scratch Perryga (2012-2013).

"No Soundsil" on kambas vanu sõpru nagu Youth ja Jah Wobble, ning igast sekundist on tunda positiivset vaibi, nagu on näha ka allolevast videost. See on nagu vesiaeroobika vaimule. Või proffide kontrollitud jämm mõne eakama popkunstniku näituseavamisele. Aga Orb on teinud põnevamaid reise ja päris päevaraadio- või pealavapopi jaoks pole siin piisavalt hitipotentsiaali, välja arvatud "Rush Hill Road".

Plaat pole paha. Kui mingi noor pop-elektroonika artist tuleks sellise debüütalbumiga lagedale, siis hüüaksid kogenud kriitikud ja alternatiivsed muusikakanalid kooris: "millised enneolematud vetruvad saundid" või "The Orb on lõpuks ületatud".

Orbi enda kontekstis jäävad sellelt plaadilt minu jaoks pinnale tagasihoidlikumad chill-out-tükid nagu "Easy On The Onions" või "Isle Of Horns".

Üldiselt aga: ühtlast sulnist sumenätakat suvepikenduseks. Järgmiselt Orbi albumilt ootaks kas täitsa popiks minekut või keerlemist veidrustesse jällegi.