San Hani albumit alustav nimilugu ei jäta kahtlust - "Solaris" tähistab selles maailmas Tallinna elustiilikeskusest rohkem Andrei Tarkovski klassikalist ulmefilmi või viimasele aluseks olnud Stanislaw Lemi romaani. Tallinnal ja selle geograafial on järgnevas ometi oluline koht ("Pühapäev").

EKA taustaga Henrik Rakitini lähenemine meenutab pigem maalikunstniku kui klassikalise räppartisti käekirja. Kuid selline voogav, žanri konventsioonesse seninägematu vabadusega suhtuv suund on tänapäeva muusikamaailma üks põnevamaid alasid. Young Thug, Travis Scott ja lugematud teised USAs, Yung Lean Stockholmis -- vaatamata kergelt ebaühtlasele helikvaliteedile (enamiku biite on Rakitin ise loonud), kõlab San Hani otseühenduses tolle zeigeist'i puudutava dekadentlik-ambientliku vooluga, mis Drake'i ja The Weekndi näol on leidnud koha ka mainstreami südames.

Kuid antud juhul pole mainstream õige sõna. Tänapäeval, mil edetabeleid pantvangis hoidva EDM-saundiga flirdivad needki, kes seda anonüümseks kippuvat audio-katteloori päriselt ei vaja, mõjub värskendavalt "Solarist" läbiv pealtnäha hooletu elegants. Kui peaks San Hani oopusele leidma paralleeli kodusest muusikaloost, tuleks see esmapilgul täiesti teisest žanrist -- Rosta Aknad -- 80ndate lõpu proge-avangard-obskuursus, muusikaline väljendus Peeter Volkonski kordumatule isikule.

Ja muidugi ei saa mainimata jätta mitmes loos figureerivat San Pan'i (stiiinäide: "Ära pane pahaks / aga mul on head mahlad").