Post Malone'i karjäär on seni möödunud hitilainel. Singel "White Iverson", millega ta esile kerkis, sai selle epiteedi vääriliseks vahetult peale ilmumist, album "Stoney" esines ses vallas samuti korralikult. Kui vahepealne teekond võimalikult väheste verstapostideni taandada, võib öelda, et koostööst 21 Savage'iga sündis tabelitipuhitt "Rockstar", mis viis teise kauamängivani "Beerbongs & Bentleys".

Siin me siis oleme – mis on uut?

Tõtt öeldes eriti midagi. Seniste muljete põhjal tundub Malone tegevat harjumuspärast, aktseptaablit muusikat. Rahulikuma trap'i rütmisektsioon, sündid, kitarripudemed siin-seal, popilikult tuttav või tuttavlikult popp taust. Oma kümnendisse mahtuv voolujooneline muusika, milles on selle ajastu tunnusmärgid ja mis ise mingi eripäraga välja ei paista. Nagu häguste kontuuridega komposiitpilt mis tahes rahva "keskmisest näost".

Eripära asemel leiab trafaretseid lahendusi ka sõnadest, millest on kahju, kuna pealkiri "Beerbongs & Bentleys" on sellele vastanduvalt ilmekas ja loob pildi, kus ühel pool joont on lihtsa elu rõõmud ja teisel pool räpimaailma glamuur. Võiks jutuks tulla, kes on Post Malone ja kust ta tuleb, aga säherdust hetke kuulajale osaks ei lange.

Samas pole "Beerbongs" paha. Album on läbivalt meloodiline, toimivate refräänide ja püsiva toonusega. "Rockstar" on suurepärane singel, mis jääb distantseks, aga telekineetilisel moel haarab ikka. Avalugu "Paranoid" alustab ärevalt ja hoiab pinget refräänini mõnusalt ülal. "Takin' Shots" voolab mõnusalt ja näitab, kui palju võib kas või mõni karismaatiliselt lendu lastud ad lib loole juurde anda.

Kokkuvõttes on "Beerbongs & Bentleys" pädev album, mis vastu ei hakka ja mida on taustale jättes päris hõlbus kuulata, kuid 18-loolise plaadi kohta on siin üllatavalt vähe, millest kinni hakata. Ümar hedonismižargoon midagi värsket ei paku ja nii jääb lõppmulje meenutama muinasjuttu anumast, mis putru keetma hakates seda tegema jäigi. Tore küll, aga liiga palju ühte asja on liiga palju.