Kust tuleb nimi Mick Moon? Ma vaatasin, et mõnes kohas oled sa veel ka Yung Mick Moon.

Ma olen Yung Moon produtsendinime järgi, need on kaks eri artisti. Kui ma produtseerin, siis seal võib kellegi teise hääl üldse peal olla.

Mick Moon tuleb sellest, et mulle hullult meeldis multifilm "Mickey Mouse", ma tundsin täiega kaasa peategelasele Mikile, sest ta kannatas suht palju. Ta proovis Minnit sebida ja lihtsalt olla, aga sai kogu aeg vastu pead. Ta oli kõige süütum vend.

Moon tuleb sellest, et ma olen vähk, mu juhtplaneet on kuu, mu perekonnanimi oli De Luna, mis tähendab hispaania keeles kuud. Kunagi kuulsin sellest ka, et kui nime valida endale artistina, siis võiks olla kaheksa tähte ja kindla rütmiga, selline lihtne asi, mis jääb meelde.

Seega see on ikka läbi mõeldud ja välja arvestatud nimi?

Jaa-jaa, kaua isegi ei mõelnud, aga kaks asja lihtsalt viisid üksteiseni.

Sa teedki igapäevaselt muusikat? Muud tööd ei tee?

Ma teen muusikat ja näitlen ka, käin reklaamides näitlemas ja esinemiste pealt saab ka juba ära söödud. Ma olen hästi vähenõudlik, ma ei pirtsuta väga asjadega.

Söön tatart, riisi, kõike normaalset toitu, vahel teen kodus ka, aga otsin ikka odavamat taimetoitu. Ma ei söö liha ega joo piima näiteks.

Räpparina on Eestis seega täiesti võimalik ära elada?

Muidugi. Ma ei tea, kuidas teistel see võimalik on, aga minul see toimib. Kui keegi tahab seda teha, siis proovigu, saab teise vaatevinkli selle koha pealt.

Kuidas sinu argipäev välja näeb? Ärkad ülesse ja hakkad muusikat tegema?

Ma ärkan üles, teen mingi smuuti, mediteerin. Täiesti vabal valikult tegelikult, vahel ka putru, aga üldiselt tegelen hommikul oma tervisega, enne kui midagi muud tegema hakkan.

Vahel võib pilt suhteliselt hägune olla, kui kella kuueni hommikul oled harjunud üleval olema. Esinemised on öösiti ja jõuadki hilja magama.

Kumb positsioon sulle endale rohkem meeldib - räppar või produtsent?

Ma eelistaks niimoodi, et produtsent on minu jaoks nagu presidendi parem käsi, kellest keegi väga ei räägi, aga ta tegi enamus tööst ära. Produtsent ongi see, kes teeb enamiku tööst ära, aga ei saa tunnustust. Mul on kahju nendest, kes ise produtseerivad, aga ei hakka nendele asjadele peale laulma, sest see on hästi unikaalne, sa oled ennast täielikult sisse pannud.

Sind liigitatakse ka Soundcloudi-räpparite punti. Kuidas sulle see mõiste üldse meeldib?

Mul on ükskõik, sest ei ole halba turundust olemas. Mõnda inimest ei nimetatagi kuidagi, nendest ei räägitagi ja nende poole ei vaadata. Asi pole selles, kas minust räägitakse, vaid selles, kas ma suudan endale ära tõestada selle, mida ma olen soovinud, kas see on võimalik.

Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Kuidas sulle praegu olukord Eesti hip-hopis tundub? Paari aastaga on suur plahvatus toimunud.

See läheb järjest paremaks. Mõned asjad jõuavad juba vajalike standarditeni. Kvaliteet on see, mis mind selles osas huvitab. Kui ma kuulen nüüd midagi uut, siis ma proovin seda mõista, aga Eestis on raske seda vahel teha, sest jääb sisutühjaks.

Ma usun, et kui Eesti räpparid hakkaksid laulma, siis meil oleks varsti eestikeelne sujuv RnB. See võib ühel hetkel päris huvitav olla.

Ma olen täiesti nõus, paljud kohalikud tegijad üritavad sellist estobiiti teha, eesti keeles ja eesti meeles, väga kodukootud. Sind ei tundu selline asi üldse huvitavat?

Ma olen selles osas veidi mustlane, ma võin karavanis ka vabalt elada ja kuskil ringi sõita. See tagab mulle selle, et ma olen vaba päris paljudest piirangutest.

Sinu viimane album "Imantai" koos Flammaga oli eestikeelne. Kuidas sul inglise ja eesti keele vahekord on? Kas sul on üldse vahet, mis keeles sa muusikat teed?

Mul see skaala kipub olema nii, et kui pean valima, siis pigem kaldub inglise keele poole. Aga mitte nii palju, kui arvata võiks, vahel ikka katsetan teist poolt ka.

Kui ma laulan eesti keeles, siis ma ei saa seda väga tõsiselt võtta, sest pole näinud viimasel ajal erilisi keeleuuendusi. Inglise keeles lisandub nii palju uusi trende ja asju, mida kasutada, eesti keeles kasutavad kõik samu sõnu teises järjestuses. Keegi võiks uut slängi hakata mõtlema, keelt ei arendata väga ja siis mõeldakse, et miks see ära kaob.

Võiks ju midagigi alles hoida, sest tegelikult see keel on ilus.

Kas praegu Eesti hip-hop skenes on midagi, mis võiks teisiti olla?

Rohkem kõrgkvaliteetseid videosid võiks teha. Samuti võiks keegi oma jalad perse alt võtta ning pakkuda noortele kohta, kus nad saaksid muusikat teha. Me vaatame uudistest, kuidas 15-aastased käivad peksmas, aga kui neil oleks selline suur kuur, nagu siin Sveta baari juures on, siis nad saaksid arvutite taga ükskõik mida teha.

Huvikeskused näevad praegu nii kurvad välja, et keegi ei taha sinna minna. Mõtle, kui Viru keskuses oleks huvikeskus, nad oleksid kogu aeg seal ja siis ei oleks enam parkidega mingit probleemi.

Sa arvad seega, et praegune probleem noortega tuleneb sellest, et neil pole mitte midagi teha?

Neil ei ole tegevust. Ma proovisin Tallinnas silmad kinni kõndida, sest ma olin nii palju siin käinud, ma lihtsalt kõndisin mööda tänavat, mõtlesin, kas kõnnin vastu posti, aga ei, see on sama koht, kõnnid veel kümme meetrit, mõtled kas kõnnid vastu posti, aga jälle pääsed. See on nii tuttav.

Kui ma olen 21-aastane ja mul on sellest juba nii villand, nad on kõigest kuus aastat minust nooremad. Ma saan nendest aru, puberteet ka, hormoonid möllavad, mingit väljundit ei ole. Kui ma olin 15-aastane, siis ma mängisin palju mänguasjade ja videomängudega, sporti oli ka lahe teha, korvpalli ja jalgpalli.

Kas sa mäletad mingit konkreetset hetke oma muusikuteel, kui said aru, et oh, nüüd on asi käima läinud? Sip€lga 14 räägib kogu aeg seda, kuidas Genka viis nende ühe loo "Muusikanõukogu" saatesse ja sellest hetkest läks kõik käima.

Kui ma tegin ühe oma esimese muusikavideo selle aasta alguses, siis keegi saatis mulle klipi, et sõidab autos ja minu lugu mängib raadios. Siis ma sain aru, et sellest võib väga hea pidu tulla. Ma olin sellest täiesti ekstaasis.

Varsti sa olid juba "Terevisioonis", seal mängiti sinu videot ja sa lugesid seal lehti.

Sinna me sattusime ka puhtjuhuslikult. Ma ei usu juhustesse, ma tean, et need asjad oleksid pidanud juhtuma, aga see on ikkagi meeldiv üllatus.

Mõni aeg tagasi oli Eestis konflikt, kui vanakooli räpparid võtsid sõna sel teemal, et see uuekooli trap ei kõlba kuskile. Mis sa sellest teemast arvad?

See olukord juhtus USA-s juba tükk aega tagasi, me jõudsime lihtsalt veidi hiljem järele. Ma ei tea, minu idee on selles, et adapteeru või sure maha, sa kas kohandad ennast turu järgi veidike, kutsud turu enda hoovi, tantsid nendega, küsid veidi raha ja saad ka süüa. See ongi sinu elukutse.

Kui sa teed mingit vana asja, mis ei lähe enam inimestele peale, siis sa ei saa kurta, see on sinu asi, sa ise otsustad, mida teed. Nad võiksid oma vanade asjade asemel pigem noored stuudiosse kutsuda, et nende pealt õppida, kuidas seda uut asja teha. Kui noored kuulsaks ja rikkaks saavad, siis neil on hea tuttav ja sõber olemas.

Need kõik superstaarisaate võitjad ja muud sarnased muusikud on hästi isekad inimesed, nad ei mõtle üldse asju läbi. See on välja arvestatud progressioon, üks inimene laulab viieks aastaks neid lugusid, siis ei pea temaga rohkem tegelema.

Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

See on läinud juba selle äärmuseni välja, et superstaarisaate võitjale tehakse laul ette. Tee on ette asfalteeritud, ainult kõnni mööda seda.

Jah, see ei ole enam muusika, see on korporatiivne muusika. Korporatiivne tähendab minu jaoks seda, et seal on grupeering, kolm produtsenti, kaheksa kirjanikku, kaks lauljat ja siis tuleb superstaar, kes vaatab, et ahah, need sõnad, ja lindistab oma vokaali sinna peale. See on lahe, et sa laulad hästi, aga anna teistele ka võimalus.

Kas kriitika läheb sulle üldse korda?

Ma ei tunne inimesi nii hästi, ma ei tea, mida nad mõtlevad. See tuleb hästi välja naistega suhtlemisel. Sa ütled telefon, ta ütleb mobiil. Sa ütled lillepott, ta ütleb vaas. Sa ütled aed, ta ütleb mängumaa. Iga asi on mingi teine sõna ja see on näidanud, et inimestel on suhtlusbarjäär lihtsalt sellest, et me kasutame erinevaid sõnu. Me oleme nendes sõnades nii kinni, me tahame kuulda õigeid sõnu.

Sellest ma olen järeldanud, et kõik saavad omamoodi asjadest aru ja tõlgendavad teistmoodi, sellepärast ongi täiesti ükskõik, mida keegi ütleb. Kuna ma ei tunne teda, siis ma ei tea, mida ta mõtles.

Kui su esimene plaat "Palm Trees on the Moon" välja tuli, siis sellest ikka siin-seal räägiti, aga teine album "The Most" ilmus täiesti ootamatult. Kas see oligi nii plaanis?

Jah, see oligi idee, sest keegi tee seda enam. Ma tegin midagi sellist, mida keegi ei tee, äkki tuleb trendina tagasi. Ma saan musttuhat laulu veel teha juurde, Uku Arop ütleb, et kvaliteet üle kvantiteedi, aga mul on see asi nii harjumuses, ma ei saa laulu pooleli jätta, ma pean selle lõpetama. Ma olen alustanud biite niimoodi, et ei jätagi järgi enne, kui see on minu arust piisavalt valmis.

Osad inimesed ütlevad, et sa ei tohi mingit sitta välja panna, aga kui ma seda ei tee, siis kuidas ma üldse kunagi häid asju teha saan? Kui ma pannkookide tegemist ei harjuta läbi selle, et ma neid teen, siis ma ei saagi pannkooke.

Kui kriitiline sa oled oma materjali suhtes? Kui palju muusikat sul tegelikult sahtlisse jääb?

Mul on praegu mingi 200 biiti varuks, nendest 40-50 on juba lauludena kasutatud. Ma teen neid igapäevaselt juurde, aga asi on selles, et ma pean puhkama ka vahepeal.

"The Most" on minu arust Eesti hip-hopi kontekstis unikaalne, sest ma ei tea ühtki plaati, mis kõlab nii heas mõttes läänelikult. Kuidas sa selleni jõudsid?

Selle eest vastutas suures osas produtsent Lone Betro, kes oli vastutav ka "Kiki Miki" produtseerimise eest. Ta teab, mis ta teeb, on hästi rahulik ega suhtle mitte kellegagi. Tema biite on plaadil kolm-neli, lisaks seitse minu enda tausta ja mõni Onyxi oma ka sekka. Kõik olid pigem USA tüüpi rütmikaga.

Oled sa üldse albumi usku? Kui ma vaatan Eesti noori räppareid, siis väga albumeid välja anta ja pannakse lihtsalt lugusid üles.

Jah, ma kuulan muusikat ka albumite kaupa. See on sama, et kui sul on lemmik kossumeeskond, siis ära vaheta seda ära, isegi kui see on paar aastat kehv, ole nendega ja vea asjadest läbi. Minul on artistidega ka nii, et kui sa kuulad kedagi, siis kuula ikka kogu album ära, mis tal on öelda, mitte ära ole mõnes laulus kinni. Sõnum jääb ebaselgeks, kui albumit ära ei kuula.

Mis sa arvad, kas moodne hip-hop on päriselt ka massidesse ka jõudnud? Kas võib öelda, et see on 2018. aasta popmuusika?

Kui minna natukene lõuna poole, siis näeb, et kõik mängivad seda trap'i juba ammu-ammu, eestlased lihtsalt punnivad vastu. Millal tuleb üks päev, kui nad hakkavad valima, millist trap'i nad mängida, mitte ei liigita kõike ühe alla? Millal tuleb üks päev, kui nad ei liigita kõiki kottis pükstega noori räppariteks või gängsteriteks?

Mu üks sõber ütles, et keegi võiks Tallinnas reaalselt kuuli saada, sest siinses ööelus on kõigil nina püsti, kuigi neil pole midagi näidata. Nad pidutsevad kogu aeg, aga nad ei tea, mida tähistavad. Ma isegi ei tea, mida ma ise seal teen, ma käin seal tantsimas, aga kui ma ei tea, mida seal teen, siis lähen lihtsalt koju.

Miks inimesed nii palju joovad, suitsetavad ja retsivad ennast? Minu arust on see imelik, aga ilmselt kõik ei ole sellise mõtlemisega, et olla tagasihoidlikum.

Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Tundub, et Eestis on inimesed jäänud kinni sellesse post-soviet reaalsusesse. Me vaatame lääne asemel ikka vist rohkem ida poole.

No see ei ole mingi ida ka isegi, Aasia muusikat võiks ka rohkem olla, midagigi uut. Selleks ei ole mingit geeniust vaja, lugesin uudist, kuidas 15-aastane poiss tegi ühte laulu järgi...

Sa mõtled seda "Paela"?

Jaa-jaa, see on nii geniaalne. Ükski eestlane ei lenda niiviisi peale, et enne takti algust ütleb ühe sõna ja siis ütleb takti alguses teise sõna. Lihtsalt kukub muusikasse sisse, sellist asja ma kuulen esimest korda.

Tegelikult oled sa luulet ka kirjutanud. Kas kirjutad siiamaani?

Jah, aeg-ajalt, siis kui ma olen hästi emotsionaalne. See on emotsionaalsete inimeste tegevus.

Välja ei ole plaaninud seda anda?

Võib-olla saab seda kunagi köita, aga ainult siis, kui sellest on mingit kasu, ainult siis, kui ma näen selles mingit praktikat. Kui ma näen reaalset kedagi, kes võiks sellest olla lohutatud, mida mul on öelda, siis ma annan välja.

Viimasel ajal ma näen, et inimesed ajavad pigem oma rida ja väga palju ei kuula, mis teistel on öelda. Võib-olla see muutub varsti.

Sa oled öelnud, et lugudes peab olema tugev refrään. Kuidas sa ise oma lugusid üles ehitad, kas sa hakkad ka refräänist pihta? Teed refrääni kõigepealt?

See on mul kõige olulisem eesmärk. Kui mu mõistus liigub ringi selle laulu käigus, siis ma mõtlen, mida kirjutada, otsin lahedaid sõnu ja fraase, alustan väikesest asjast ja üritan seda suuremaks ajada. Kõik algabki ühest sõnast või hääldusest.

Näiteks ütlen "eeee", siis läheb edasi "eeee", "sleeee", "veeee", "deeee", "deeee", "deeee", hääldan nagu laps, aga lõpuks tuleb sealt asi, mis käib edasi-tagasi, mida võib lõputult kuulata, selle ma jätangi refrääniks. Sealt ma vaatan edasi, mis see refrään tähendab, sest ma ei pane tähele, mida ma mõtlen, kuna ma otsin pigem oma häälest mingit vibratsiooni, sõnad tulevad hiljem.

Räägi loost "Pack", mille sügavikust pulbitsev bass on üks lahedamaid asju viimase aja Eesti muusikas. Kuidas see sündis?

Ma tegin selle loo koos produtsent Myspace'iga ja see sündis tema juures maal, me olime seal paksu lumega ning terve saunamaja oli meie päralt, võtsime kogu tehnika sinna kaasa. Kaasas oli ka sõber Greg, kes on beatbox'ija.

Ma olen selline inimene, et kui ma produtseerin, siis ma muutun vampiiriks, mitte kurjaks vampiiriks, aga ma võtan selle, mida inimesed kehaga teevad, ja panen selle muusikasse sisse, proovin neile esindustele mingi heli leida. Kui nad lähevad mööda ja panevad tassi maha, siis ma kuulen seda ja pean täpselt sama heli saama.

Greg tegi enda beatbox'i ja ma ütleksin, et välja tuli selline eufooriline, tume kommimulin, hästi mõnus asi. Siis Myspace'iga kordamööda korrigeerisime seda ja lõpuks oli valmis.

Kes sulle praegusel ajal muusikaliselt eeskujudeks on? Keda sa kuulad ja kes sulle korda lähevad?

Üks on Corbyn, kellel on hästi melanhoolne vibe. Lisaks 6lack, Prince of Falls, SZA, Gorillaz, Red Hot Chilli Peppers, Three 6 Mafia, Nas, Helena Hauff, ma kuulan üldse palju techno't. Ambient dub'i mix'id, Kendrick Lamari "Untitled Unmastered", kui ma lähen üksikule saarele, siis ma võtaksin selle plaadi ja tema kaasa, sest siis ma leiaks viisi, kuidas temaga koos mingi album veel teha. Elvis Presley, sest kui ma olin 4-5aastane, siis mu vanemad olid täiesti kindlad, et ma olen tema fänn. Muidugi Jimi Hendrix, Drake "Scorpion", mis on selle aasta üks parimaid plaate, Tory Lanez, Tyler the Creator.

Sa esined ja teed muusikat koos oma õega. Kuidas on õega koos muusikat teha?

See on ülilihtne, sest ta on mu hingesugulane. Ta sündis ja ma pidin teda ringi tassima, mul oli vaja teda hoida. Kui me vanemaks saime, siis ma olin teismeline nagu ikka ja läksime suuremasse rolli: poiss ja tüdruk. Samas me mängisime ikka ja 16 aastat elasime ühes toas, see on hämmastav, mis side sul tekib inimesega. Põhimõtteliselt nagu oleksid haiglapalatit või vangikongi jaganud. Temaga käib kõik väga kiiresti, lood sünnivad kiiresti.

Möödunud suvel sa esinesid palju festivalidel ja andsid kontserte. Kuidas Eesti publik laividel on?

Siin Sveta juures on kõik täiesti pöörased, see on esimene koht, kus ma näen, et on sooneutraalsus, kõik on koos, inimesed tahavad lihtsalt tantsida. Aga kontsertrahvas, need samad, kes teatrisse lähevad, 35-aastased ja vanemad, võiksid minna jõusaalist pigem tantsutrenni, et mugavdada ennast mingite rütmidega. Rahuneda ja tantsida, siis ei ole vaja ka nii palju juua ja unustada, sest tantsides higistad ka pahasid mõtteid välja. Minul on alati pärast tantsimist veidike parem olla.

Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Sa oled Eesti kontekstis eriline artist, kuna sinu juured tulevadki mustast kultuurist. Kas sul on lapsepõlves ka sellega probleeme olnud? Kas eestlased on rassistlikud?

Lapsepõlves ikka kiusati, kuid vahel läks koolis käies meelest ära, et ma olen üldse kuidagi erinev. See on üllatav, kui vastuvõtlikud on Eesti noored. Hirm oli neil ainult tundmatu ees, pärast tuttavaks saamist sain isegi rassistidega sõbraks ning lahkarvamused jäid selja taha.

Praeguseks hetkeks võiks vanem generatsioon ka ajaga kaasas käia ja jätta pinnapealselt erinevate inimeste vihkamise masu-aega.

Kas muusikuna on sulle üldse oluline n-ö staaripositsioon? Või sa tahad teha lihtsalt oma asja ja jagada seda inimestega?

Staaripositsioon ei tähenda minu jaoks midagi, kui selle pealt raha sisse ei tule, muidu on see lihtsalt suvaline kargamine ja eputamine. Tööd peab tegema ja selle tegi mulle selgeks vanaema. Staar pole minu silmis mitte keegi, humanitaarsed omadused tulevad enne seda.

Ütlesid juba varem ühes intervjuus, et plaanid sügisel minna maailma avastama. Mis su plaanid on, kuhu sa lõpuks tahad välja jõuda?

Mõte on rännata ja jagada oma muusikat ka teistes riikides. On täiesti võimatu öelda, kuhu ma täpselt välja jõuan, sest kokkupandud plaan ei ole mitte 1-2 aasta raames, vaid 6-8 aasta raames, mis sisaldab Grammysid, Hollywoodiga tutvumist, suurte maailmalavade vallutamist, Cannes'i filmifestivali, Berliini underground'i, Amsterdami ööelu ja nii edasi.

Praegu on trap kogu maailma muusikas suur asi, aga kuhu sa arvad, et muusika edasi liigub? Kas trap võtab kogu muusikamaailma veel rohkem üle?

Arvan, et trap läheb järjest kiiremaks ja elektroonilisemaks, kuid samas on tekkimas tugev RnB ja trap'i laine, milles mina koos õe YASMYN'iga suure entusiasmiga osaleme.

Aastaks 2020 ennustan ma, et trap on Eesti raadiotes põhilise tähelepanu all, korraldatakse üha rohkem trap-pidusid ja laine läheb ainult suuremaks. Ma ennustan, et trap muutub popmuusikaks.

Legendaarne raadio-DJ Gilles Peterson ütles Siim Nestorile antud intervjuus, et tema arvates mängitakse pidudel varsti ambient'i ja muud rütmideta muusikat. Mis sa sellest mõttest arvad? On see reaalne?

See on täiesti naeruväärne ja ma leian, et inimesed naudivad muusikat just rütmide ja vaheldumiste pärast. Kui rütmid ära võtta, siis peab olema tugev muusikaliselt arenenud rahvas, kes ambient'iga samastuks. Tähelepanuspekter, kus inimene suudab keskenduda, on tänapäeval nii lühike, et ambient'ile tavapäraste pikkade vaheldumiste vahel jäävad inimesed igavlema.

Ükskõik, mida ambient'iga segada, on minu meelest väga mõnus, seega ma usun, et järgmiste sammude hulka muusikalises arengus jääb kindlasti suur segu erinevaid komponente, mis on professionaalselt omavahel kokku klopsitud ja sobivad. Aga kaotades rütmika, kaotad rahva huvi.

Millist nõu sa annaksid noortele, kes tahaksid ka hakata muusikat tegema, aga pole veel julgust olnud? Tasub proovida?

Igale noorele, kes üldse kuskil hapniku tarbib: palun võta see raske asi kätte ja proovi, võita on vähe, aga kaotada pole midagi. Muusika tegemine on alguses raske, kuid lõpuks võib see toita su pere, seda ka Eestis. See võib muuta sind meditatiivsemaks ja tähelepanelikumaks inimeseks ning anda projekte igaks päevaks kuni elu lõpuni.

Leping on lihtne: leia see, mis sulle meeldib ja lase sellel ennast ära tappa. Nagunii sihivad koolid, tehased, laod, hotellid, restoranid, korteriomanikud ja igasugused vana ühiskonna tegelased sind oma eksistentsiaalse karakteri mõrvarelvaga, seega arvan, et kaotada pole midagi.

Mick Mooni poole võib pöörduda iga värskete ideedega noor tüdruk või poiss, sest kui aus olla, siis suhtlen pigem teiega kui näiteks Ülo Kallase ja eakaaslastega.