Kaua sa muusikat teinud oled juba, umbes 15 aastat?

Esimesed katsetused olid vist kuskil 13-14 aastaselt, praegu päike paistab, arvutamisega tegeleda ei viitsi, aga jah, ilmselt ta sinna 15+ aasta kanti jääb. Enamus sellest ajast võib aga ilmselt sellise passiivse tegelemise alla kanda.

Sellele vaatamata väga paljud sind veel ei tea. Miks nii on läinud, et pärast 15 aastat tegutsemist oled sa ikka üsna tundmatu?

Ei tea, raske öelda. Laiem tuntus kui selline pole tegelikult kunagi mingiks eraldi eesmärgiks ka olnud ja ei ole seda nüüdki. Aga võimalik, et selle tundmatuse taga on näiteks mingisugune kombinatsioon ebasihipärasest ja kaootilisest tegutsemisest ning võib-olla ka oskamatusest või teataval määral ka soovi puudumisest enda muusikat kuskile üleliia palju peale pressida. Ja ega tegelikult pole see muusika ise ka teab mis laiatarbekaup. Pigem ikkagi selline nišikas. Seega, nagu välismaal öeldakse, it is what it is.

Kas sa arvad tõesti, et sul on vaid mõnikümmend kuulajat, nagu sa "Muusikanõukogus" ütlesid?

See oli pigem võrdluseks toodud näide. See, et see number ilmselt natukene suurem on, sellega olen enam-vähem kursis. Aga üldiselt ma sellise laikide ja klikkide lugemise ning populaarsuse võistlusega kaasa minna ei soovi. Mulle meedib, et on inimesi, kellele mu muusika korda läheb, ja alati on tore, kui see info kuidagimoodi ka minuni jõuab. Aga see, kui suur see number on, kas see on 10, 100 või 1000, see minu elus hetkel midagi oluliselt ei muuda.

Albumi "Viive sünnipäev" ajal olid sa pseudonüümi Rasmus the Rassakas taga, nüüd on su artistinimeks James Wolfgang Rassakas. Kas need kaks projekti on täiesti erinevad asjad ja sa hoiadki neid teadlikult lahus?

Seda nime asja küsitakse päris palju ja ma ei oska kunagi midagi väga vastata, ajan iga kord lihtsalt mingit häma. Peaks vist mingi standard vastuse mõtlema.

Aga jaa, sellega on umbes nii, et aja jooksul on lihtsalt need eesliited mingitel teadmata põhjustel muutunud ja tundub, et mitte just alati paremuse poole. Mingi uitmõte oli korra ka täiesti teise nime alt see uus materjal teha, aga samas ei olnud vist too hetk ka mingit paremat nime siis kuskilt võtta, seega nii ta läks. Suht läbimõtlemata, nagu ikka. Hetkeemotsioon või mitte midagi.

Praegu vaatan, et Rasmus the Rassakas, ja mõtlen, et what the fuck, mis asi see veel on, või mis albumikujundus see selline on, mingid India tüübid kuskil on tossu sees. Noh, jah, ei tea, pöörased 2010ndate algusaastad ilmselt. Ja sama palju küsitavusi on endal ka vanema materjali muusika ja sõnalise osa kohta. Üle poole sellest on praegu enda jaoks ikka suhteliselt piinlik kuulamine. Aga mingi teatava käekirja tunneb ikkagi ära ja mingeid nüansse siit-sealt olen nüüd ka uue plaadi laividesse kaasa võtnud.

"Viive sünnipäevaga" seoses tuli meelde, et tahtsin tegelikult selle albumi nimeks panna "Anu Sääritsa uued dressid", aga siis mingid konservatiivsemad jõud kuskil väljaspool jäid ikkagi peale ja läks teisiti.

Autor: Siim Lõvi/ERR

Kas sa üritad muusikat enda isikust lahus hoida? Sinu muusikupersona on midagi muud kui päris sina ise?

Ilmselt küll, aga ei saaks väga öelda, et ma sellega aktiivselt tegeleks. Muusika on see, mille järgi mind üldjuhul teatakse, kasvõi enda tutvusringkonnas. Aga sellesmõttes küll, et kõik, mis ma nendel kolmel albumil öelnud olen, ei ole kindlasti minu seisukohast. Seega mingi persona on ilmselt olemas, aga pigem on neid mitu ja suhteliselt keeruline oleks rääkida mingist läbivast joonest, kui esimese ja viimase plaadi vahe on olnud üle 12 aasta. Paratamatult on muutunud nii ajad, elu kui ka mina ise ja need personad sellega seoses.

Sinu eelmisest plaadist "Viive sünnipäev" on möödas kaheksa aastat, vahepeal sa eriti muusikat avaldanud ei ole, kui mõned üksikud lood kogumikel välja arvata. Kas "Lõuna-Rakvere Underground, Vol. 1" oli terve selle aja töös?

Pigem mitte. Aktiivne töö kestis ilmselt umbes aasta. Kuskil eelmise aasta varakevadel hakkasin mingeid taustu sellise pilguga vaatama, et midagi kõrvale panna, sest midagi ikkagi nagu koguneb vaatamata sellele, et aktiivselt asjaga ei tegele. Ja suvel sai ka päris palju muusikat tehtud. Aga sügisel jäid nad kuidagi seisma, kuni talvel tekkis jälle mingi energia ja aeg. Aga siis oli pigem küsimus too hetk, kas nad instrumentaalidena välja anda või proovida teha neile ka mingid sõnad.

Ja noh, siis ma proovisingi. Midagi sai.

Kas sa vahepeal jätsid muusika täiesti selja taha ja ei tegelenud sellega üldse?

Mingi periood vist oli jah, aga täpselt ei mäleta. Erinevatel hetkedel on saanud siin ja seal erinevate muude asjadega tegeletud ja alati ei pruugi seda aega muusikaga tegelmiseks nii palju üle jääda. Eriti, kui pole enda jaoks päris selgeks mõeldud, et kellele või miks seda muusikat siis ikkagi teha või mis muusikat ja nii edasi. Tundub, et aja jooksul loksus kõik ise paika, sest mingi teatav sisemine tiksumine sinna muusika tegemise suunas on ikkagi endiselt sees ja kui ta ise aeg-ajalt tuleb, siis ei ole hakanud ka kätt vägisi ette panema.

Samamoodi pole ka kunagi üleliia seda pressinud, et peaks tingimata uusi lugusid tegema ja välja andma, et keegi justkui ootaks midagi või ma tunneks mingit kohustust kogu aeg uut muusikat teha.

Rääkimata sellest, et sentigi see sulle sisse niikuinii ei too.

Tõsi, aga pole ka kunagi eesmärk olnud. Hobidele reeglina makstaksegi ise peale.

Üldiselt tundub, et ei tasu asjadega tegelemisel nende üle liiga palju mõtlema või analüüsima jääda. Kui ma võtaksin kas elus või muusikas süvitsi ette küsimused, miks ma seda teen, kellele, kus ja mida, siis ma suure tõenäosusega millegi tegemiseni välja ei jõuakski. Ainuke variant minu puhul tundub olevat vältida ülemõtlemist ja teha asju puhtalt hetkeemotsiooni ja tunnetuse pealt ja kui lõpuks tundub, et võiks ka teistele näha või kuulata anda, siis nii olgu.

Mulle kuulajana tundub, et sinus võistlevad kaks poolt, ühelt poolt oled sa räppar, teiselt poolt oled aga produtsent. Tänu sellele sa oled vist üks väheseid räppareid Eestis, kes teab, et võiks rohkem vait olla ja ei pea kogu aeg nii palju mögisema. Kas sulle meeldib, kui sind räppariks peetakse?

Kuna see, kelleks keegi teine mind peab, väljub mu kontrolli alt, siis pole mul siin ka midagi väga sekka öelda. See räppari kuvand on kindlasti olemas ja ega ta väga vale ilmselt ka pole, aga ise pean ennast tänapäeval identiteedikriisis olude sunnil pigem ilmselt produtsendiks, kui need kaks varianti niimoodi lauale asetati.

Kui ma hakkaks sama nimega nüüd ainult instrumentaalmuusikat tegema, siis ikkagi leiduks publikus keegi, kes karjuks: "pritsi riimi". Või et tee mingit 15 aastat vana lugu. Ei tee.

See on minu arust suurim räpparite häda, et peab kogu aeg nii palju rääkima, ei jõua kuulajana seda tekstimassiivi läbi töötada.

Disainis on selle asja nimi white space ehk selleks, et midagi saaks üldse esile tulla, on vaja mingid nüansid tahaplaanile või hoopis tühjaks jätta.

Muusikas on seda vähe, eriti hip-hopis.

Nõus, aga oleneb paljuski esitajast ja kontekstist. Osade asjade puhul on mul nii, et piisab ainult sellest, et keegi teeb suu lahti ja saan kohe aru, et ei viitsi edasi kuulata. Näiteks kui mingi pseudo-kõvatamise suhtumisega tatikas, kes võtab ennast ja oma muusikat jube tõsiselt, hakkab targutama, kuidas elu käib, ja kuna ta kade ei ole, siis nii muuseas õpetab lahkelt ka teisi elama.

Samas kui midagi on ägedalt tehtud, siis see ei häiri mind ja suudan vajadusel ka lobast välja lülitada, kuulata mingit üldist vaibi ja tausta.

Minu jaoks on see olukord, kui vokaalist saab instrument.

Jah, täpselt, nagu see selle mõminalaine puhul vahel on. Siis sa lülitad end välja, ta lihtsalt on seal ja ta tekitab mingi meeleolu. Ingliskeelses räpis on kuidagi lihtsam välja lülitada, kui keegi lauslollust räägib, eesti keeles hakkab kuidagi rohkem harja ja kõrva.

Kuidas sa üldse oma praeguse käekirjani jõudsid? Sellist uduhouse'i ja minimastliku räpi kombot ei leia minu arust Eestist ega isegi maailmast. Või on sul ikkagi mingid eeskujud?

Otseselt vist ei ole, muusikaliselt on kindlasti mingeid mõjutusi nendest elektroonilistest asjadest, mis mulle endale meeldivad, aga kui ma muusikat teen, siis ma ei mõtle, et nüüd hakkan näiteks house'i tegema. Mu käekiri produtsendina on ilmselt kuidagi orgaaniliselt katse-eksituse meetodil kujunenud ja sellepärast ei ole see ka võib-olla päris stiilipuhas house, pigem mingi sellelaadne ollus.

Sõnalise poolega on ilmselt ka midagi taolist. Tundub, et selle üle 15 aastaga on tekkinud teatav keeleline tunnetus ja eks ma selle pealt siis toimetan.

Kas sulle võrdlus Reketiga meeldis? Oli meelitav?

Ma ei tea, pigem vist üllatav. Aga ma olen seda võrdlust ka mujalt kuulnud paar korda. Ise näppu peale ei oska panna, aga eks me mõlemad sellised pikad, modellivälimusega mehed ja noh, eks räpp on räpp. Seega arusaadav.

Mis mulje sulle praegu Eesti räpimaastik üldse jätab? Mulle tundub, et need suured n-ö plaadifirmaräpparid on tahaplaanile jäänud ja põnevad asjad toimuvad just Soundcloudis?

Üldiselt nõus, aga väga ei vastandaks. Mulle meeldib, et nii palju erinevat kraami on ja see Soundcloudi laine on väga äge mu meelest - palju värsket lähenemist ja uusi tegijaid. Samas ei tea, kas neil uutel tegijatel on üldse sellist ambitsiooni, et sinna jõuda, kuhu need n-ö räpi suured nimed teenitult jõudnud on.

Hetkeseis on äge ja tegelikult jääb sinna vahele, kõrvale ja äärealadele ka veel mingi hulk teisi tegijaid, kes nendesse kategooriatesse ei mahu. Seega tundub, et nii palju eriilmelist räppi polegi varem vist Eestis kunagi tehtud ja see, et räpp on Eestis kõige populaarsem muusika hetkel, on ka okei. Pigem see kui, nojah, las ta jääb.

Kust sa ise kõige rohkem uue muusikani jõuad?

Youtube ja Soundcloud ongi vist põhilised, enamik asjad on kuskil brauseri bookmark-listis. Tegelikult ma üliaktiivselt uut muusikat ei otsi, mingid asjad jõuavad sõprade-tuttavate kaudu.

Seega sa väga palju plaate ei kuula?

Jah, niimoodi ei otsi küll. Aasta alguses ma olen vaadanud osad kokkuvõtvad aastatabelid üle, mingid asjad kuulan läbi, nii palju kui jõud üle käib. Ja tavaliselt midagi olen sealt ikka ka leidnud, aga see tähelepanu defitsiit ja keskendumisvõime kahanemine pärsib seda päris tugevalt.

USA-s andis Migos välja topeltplaadi, Rae Sremmurd kolmikplaadi. Huvitav, kuidas inimesed viitsivad selliseid plaate läbi kuulata.

Huvitav jah. Mulle endale tundub ka, et albumi formaadi aeg on pigem vist läbi, pigem peaks võib-olla singlitele ja EP-dele keskenduma. Neli lugu, suurem amps eeldab juba kalendris aja broneerimist. Endal vähemalt küll.

Eelmisel aastal ilmunud King Krule'i albumiga "The OOZ" oli umbes midagi taolist. Ootus plaadi suhtes oli suur, aga nähes 19-loolist tracklist'i tekkis teatav võbelus ja pidin mitu nädalat hoogu võtma, et asi korralikult süvenetult läbi kuulata.

Sellesmõttes jah, ajad ei soosi väga süvenemist. Infomüra on nii suur ja väsitav ning kõiksugu peenelt disainitud tähelepanulõksusid on liiga palju sisse söönud end ellu. Peaks vist restardi tegema.

Kui sa juba King Krule'i välja tõid, siis sa võid veel nimesid välja tuua, kes sulle läbi aegade meeldinud on.

Eestis näiteks eelmisel aastal meeldis mulle väga Neuronphase'i album "212", super õhtune tiksumine, täiega minu teema. Üldse on Eesti underground elektroonilises muusikas palju meelepärast: Nikolajev, Kask, Kadajane, Rando Arand, Köster jne.

Muust maailmas läks paar aastat tagasi peale näiteks Rihanna "ANTI". Veits nagu, et kõige isikupärasem muusika võib tegelikult olla samal ajal ka kõige popim popmuusika. Et ei osanud too hetk isegi underground'ist midagi sellist vastu panna.

Üldiselt otsin muusikast vist teatavat eskapismi, mingit sellist suhtumist või vaibi, mida hall argipäev ei paku. Samast liinist võib ehk välja tuua ka Lana Del Rey "Ultraviolence" ja "Honeymoon". Kuigi jah, pole ilmselt väga esinduslik näide.

Rocki ka kuulad?

Pigem vähe, aga "Muusikanõukogus" Zahiri uus lugu toimis väga hästi. King Krule meeldib ka. Pigem on lihtsalt see, et ei ole ise süvitsi läinud selles teemas, aga mingit tõrget ees ei ole.

Sa ei ütle, et rock on surnud?

Ma ei tea, võib-olla on. Pole piisavalt kursis, et saaks kaasa rääkida (naerab).

Kuigi me rääkisime, et albumiformaat ei ole nii relevantne, siis "Lõuna-Rakvere Underground, Vol. 1" kuulates tundub küll, et tegemist on üsna kontseptuaalse plaadiga, kus meeleolud voolavad ühtlaselt. Kas sul oli kohe plaanis sellise meeleoluga plaat teha?

Paratamatult sa pead mingi selektsiooni tegema, lugusid ja taustu oli rohkem, aga mingid asjad jäävad sõelale. Ta on kompotina ilmselt ühtlane, sõnades on depressiivse talve mõjutusi ja taustade mõttes on see ka pigem öömuusika. Kui praegu hakata teist plaati tegema, siis ilmselt see meeleolu oleks teine. Samas, kurat seda teab.

Sinu lugude pealkirjades on ka annus huumorit. Kui palju sa üldse üritad muusikas nalja teha?

Pole vist kunagi sellist otsest eesmärki muusikaga nalja teha olnud, aga teatav huumor on alati sellega vist kaasas käinud, jah. See, kui ei võeta ennast ega ka loodavat muusikat liiga tõsiselt, on näiteks ka üks asi, mis mulle selle uuema aja Soundcloudi räpi juures meeldib. Kui keegi ütleb, et neile ei meeldi ta muusika, siis nad kehitavad pigem õlgu ja ütlevad "ok", samal ajal kui mingid tõsipead vanakooli mehed oleks valmis taolises olukorras asjadele füüsilise käigu andma. Justkui muusika ja nende enda vahel peaks tingimata alati võrdusmärk olema. Aga pigem vist ei pea.

Autor: Siim Lõvi/ERR

Kas sa oled ka hella hingega? Arvustused lähevad väga korda?

Pigem ei ole, aga arvustused lähevad ma arvan korda küll. Ka teie portaalis ilmunud arvustust oli tore lugeda. Mõnus, keegi mõistab, saab aru, läheb korda. Aga samas on täitsa okei ka, kui kellelegi ei meeldi, ei peagi. Loogiline.

On keegi väga halvasti ka öelnud?

Ei ole väga kuulda olnud. Välja arvatud esimesel päeval, kui plaat ilmus, siis Hooligan Hamlet pani uudise üles Facebooki ja siis seal all kohe esimene kommentaar oli mingilt tüübilt, kelle nimi oli vist Urmas Wu, et "Mis kuradi saast see veel on, miks sellist jama toodetakse?". Siis korra mõtlesin küll, et kurat, Urmasele Wu-Tang Clan'ist ei meeldi, peaks vist plaadi maha võtma. Aga hiljem läks paremaks, jäi ikkagi üles.

Enne rääkisime huumorist, aga sinu lugudes on ka ühiskonnakriitikat. Kas sa arvad, et hip-hop võiks ühiskonnal kätt pulsil hoida, kas see on vajalik? Kui me loeme Lääne muusikakriitikat, siis seal keskendutaksegi viimasel ajal ainult sellele, kes julgeb ikka rohkem Trumpi-kriitikat teha.

Võib-olla, aga mingi piirini, sest formaadi ja samas ka kuulajaskonna tõttu ei saa väga süvitsi minna. Tuleb paratamatult lihtsustada, sest kui sa tahad väga poliitilist ja ühiskonnakriitilist asja teha, siis selleks on muusikas üsna limiteeritud võimalused. Lihtne on öelda, et poliitikud on lollid ja sina oled see tark, kes vaatas Youtube'is paar dokumentaali ja nüüd laseb selle pealt enda arvates retsi ühiskonnakriitikat. Reaalsus on see, et enamik sotsiaalseid probleeme on nii keerulised, mitmetahulised ja nüansirikkad, et ükski räpilugu seda väga välja ei kanna ja ega keskmine kuulaja seda ka hooma.

Kui midagi tõsiselt ühiskonnas häiriks ja ma tunneks, et see on minu asi sellega tegeleda ja sellele oma elu pühendada, siis muusika pigem vist ei oleks see formaat.

Räägiks vahepeal Rakverest ka, kust sa pärit oled. Regionaalpoliitiliselt vaadates on Rakvere kõige müstilisem muusikaline kants, kus on aastakümneid tehtud muusikat, mis ei sobitu muu Eesti muusikaeluga väga kokku. Mis teil seal toimub?

Hetkel vist ei toimu väga midagi. Tundub, et see skene, mis meil veel rohkem kui kümme aastat tagasi oli väga elujõuline, on nüüd suhteliselt hääbumas. Rakvere alternatiivse muusika skene kõrghetk jääb ilmselt sinna 13-15 aasta taha, kusagil 2000. aastate alguse kanti. Need inimesed, kes asju too hetk vedasid, neil on elus uued prioriteetid ja tegemised, ning neid noori, kes asja üle võtaks ja uuele tasemele viiks, ei ole ka kahjuks peale tulnud. Nii palju, kui seal praegu midagi toimub, siis vist eelkõige selle arvelt, kui keegi vanemast generatsioonist viitsib vahel nostalgiast midagi korraldada.

Aga sellist regulaarsust ja neid inimesi, seda nii muusika, tegijate kui ka peo külastajate osas, enam sellisel kujul ei ole. Selles mõttes oli äge sellel ajal üles kasvada. Praegu mõtlen, et kui oleks noor abiturient ja alternatiivsema muusikamaitsega, siis üleliia palju variante see ööelu vist hetkel ei paku...

Samas plaadifirma Lejal Genes ikka veel tegutseb?

Jah, aga samamoodi õhinapõhiselt ja pigem vist inertsist, et kui kellelgi saab mingi materjal valmis, siis antakse välja.

Avaldasid plaadi CD'l ja digis, aga vinüüli ei mõelnud välja anda?

Välja anda on lihtne, ma võin kassetina ta ka välja anda, aga mis neist edasi saab, see on juba keerulisem. Tõenäoliselt jäävad kätte. CD'd saab vähemalt seinaplaatidena kasutada või loopida, disc golfi mängida (naerab).

Siin Sveta Baaris olid ka leti peal plaadid olemas.

Jah, ma vaatasin, et keegi ostnud polnud (naerab).

Andsid Spotify's oma värske albumi ka instrumentaalidena välja. Kas sulle tundub, et see töötab ilma riimideta sama hästi?

Ma arvan küll. Minu isiklik arvamus on, et kõigi hip-hop plaatide standard võiks see olla, et saad kuulata ka ainult biite. Sõnadega muusika suunab sind kuulajana liigselt ühte kohta, võib-olla mulle meeldib see biit, mõtlen sama ajal mingeid muid asju, aga kui see möla tuleb, siis on seda raske ignoreerida. Tähelepanu läheb natukene ikka sinna suunda või käsitletavale teemale, mis alati ei pruugi mu enda soovidega ühtida.

Plaadi nimi on "Lõuna-Rakvere Underground, Vol. 1", mis justkui tähendab, et varsti peaks tulema ka vol. 2. On see mõte juba peas?

Iseenesest vist võiks, sest nii muusika kui ka sõnade mõttes on teatav tunnetus olemas ja võib-olla ka mingi loomingulise kõrghetke laadne olukord käes. Nüüd ongi küsimus, kas see raisku lasta või proovida midagi edasi teha. Energia sellega tegelemiseks käib paraku aga lainetena, lisaks on muidugi küsimus, et mida nüüd muusikaliselt teha.

Kui midagi teha, siis minu jaoks peab see olema eelmisega võrreldes mingil määral ikkagi next level, mingit n-ö "vana head" väga ei viitsi. Aga ilmselt kui hakkaks kohe uut tegema, siis tuleks see praeguse plaadiga küllaltki sarnane, sest lihtsalt enda maitse on hetkel selline. Midagi kardinaalselt teistsugust teha lihtsalt selle pärast, et ta teistsugune oleks, pole ka väga mõtet. Seega peaks vist pigem laskma settida.

Praegu on üldse lahtised ajad, seega ei tea, mis saama hakkab. Vaatab jooksvalt. Ideaalmaailmas ainult muusikat tegelekski, aga...

Kui 200 kuulajat on, siis on see vist üsna raske.

Hetkel ma ei näe jah, kuidas see võimalik saaks olla. Meil seal Lõuna-Rakveres seda kodanikupalka ka ei ole. Seega, tuleb ilmselt teiste asjadega tegeleda.

Sa andsid nüüd uue plaadi ilmudes ka mõned laivid, mida sa polnud samuti aastaid teinud. Oli hirmus ka uuesti pärast nii pikka pausi rahva ette astuda?

Ei olnud väga, kuigi esimene Tallinn Music Weeki esinemine oli üsna rabe. Sõnad olid peas ja valmis ainult poolenisti, aga see on nüüd ajaga paremaks läinud. Viimane kontsert oli juba üsna okei, sellega võis juba ise rahule jääda. Tegin kava natukene ümber ja tõin tiba vanemaid lugusid ka uues võtmes sisse.

Selle uue materjaliga on huvitav see, kuidas täita ära need kohad lugudes, kus sõnu ei ole. Osades lugudes võib see auk olla ligi 5 minutit, kui kõik vaatavad ja ootavad, et pritsi riimi.

Mis sa teed siis?

Passin niisama. Tallinn Music Weeki esinemisel tuli mul meelde, et mul on kotis üks efektividin, mille taha ühendasin ja see toimis suht hästi. Paljudele ilmselt tundus, et see oligi nii mõeldud, aga tegelt suht igavuse pealt improviseeritud lahendus, okei, järgmise sõnadega kohani on 5 minutit aega, ühendasin selle vidina külge ja hakkasin mingeid efekte kruvima. Veidi oli nagu stand-up, kus tüüp ei oska laval kuidagi olla, aga mingi hetk hakkab see kohmetus võib-olla hoopis asja kasuks töötama. Või siis mitte.

Sa mängid biite ise laivis?

Jah, ma olen DJ-puldi taga, muudmoodi väga ei kujutaks vist hetkel ette, et olen laval ja seisan kuskil ees. DJ paneb loo ja siis ma lihtsalt ootan, kõik vaatavad lavale ja ootavad. Ma ei tea, millega ma seda auku täidaks. Kui sa oled seal DJ-puldi taga, siis seal on piisavalt neid erinevaid nuppe, mida igavusest näppida, isegi kui need midagi ei tee. Ikka hea.

Ma tean, et sa ei vasta sellele küsimusele, aga mis teil seal Rakveres selle Grossi poe juures on?

Tuleb vaatama minna.

Kuula James Wolfgang Rassaka albumit "Lõuna-Rakvere Underground, Vol. 1":