Arvustus. Gorillaz ei proovi elu eest moodne olla ({{commentsTotal}})

Gorillaz
Gorillaz Autor/allikas: Denholm Hewlett

Uus plaat
Gorillaz
"The Now Now" (Parlophone)
8/10

 

Kõlab triviaalselt, aga noorus on üks ilusamaid aegu inimese elus. Minu jaoks rullus see lahti 1990. aastate teises pooles koos toonase popkultuuri ja -muusikaga: mulle meeldis selle perioodi briti kitarrimuusika niivõrd, et ma jäljendasin oma inglise keele hääldusega Jarvis Cockeri Sheffieldi-aktsenti. Klassivennad ümberringi rääkisid Chandleri, Rossi ja Fox Mulderi aktsendiga, mina püüdsin nii, nagu minu arvates maailma kõige stiilsem mees (siiamaani, kusjuures): ansambli Pulp ninamees.

Kusagil kaugemal hõljusid kindlasti David Bowie, Ian Curtis, Morrissey, Paul Weller, Ian Brown, aga nad olid eemal ja fragmentaarsed. Kellest me põhiliselt selles kontekstis räägime, on: Jarvis Cocker, vennad Gallagherid, Thom Yorke, vennad Greenwoodid, Brett Anderson (kas mitte ei olnud nii, et keegi tollane noorkirjanik kirjutas isegi Suede'ist inspireeritud romaani? Hiram "Mõru maik"?), Richard Ashcroft ja kindlasti Damon Albarn (teised Bluri tüübid ka, aga põhiliselt siiski tema).

Ühe ajastu kõiki nähtusi samasse patta panna on arusaadavalt meelevaldne tegevus, aga midagi nende ülbusest, pubiproletaarsusest, intellektuaalsusest, jalgpallilembusest, imperialismist, hedonismist, kõnnakust, riietusstiilist ja sajast cool'ist pisidetailist ladestus minusse alatiseks. Ja kindlasti oli kõige üle ja läbi nende muusika. Mõnda, mida sai mürgituseni kuulatud ja mille juurde on keeruline tagasi pöörduda (võib-olla alatiseks...). Niisama ka mõnda, mille tõelist väärtust olen hakanud alles aja möödudes tajuma.

Aga kes siis minu jaoks 90ndate britpop'i staaridest alles on jäänud? Mulle meeldib siiani Cockeri lai haare tema kollaboratiivsuses, aga muusikalises mõttes on ta siiski loik oma endisest hiilgusest. 90ndatel ei julgenud ma tegelikult Oasise geniaalsust päriselt tunnistada. Tegelikult nad muidugi olid geeniused (üks laulukirjutajana, teine kuvandiloojana), aga pärast Oasist pole Gallagherid päriselt künnist ületanud. Sama Suede'iga, ehkki väidetavalt on kõik nende viimased albumid olnud kriitikute lemmikud - ei tea, pole kuulanud, pole huvi tundnud. Ashcroft on pensionär, kes esineb koos Coldplayga ja see ütleb juba nii mõndagi. Radiohead on uuel sajandil olnud tähelepanuväärne, aga kohati liiga elitaarne.

Kes jääb üle? Kes on suutnud keerata uue lehekülje, flirtinud värskete stiilide ja huvitavate artistidega, saavutanud kommertsedu ja kriitikute kiitust, mõistnud seejuures ka väärikalt vananeda? Minu arvates ainult Damon Albarn.

Tegelikult suutis seda juba Blur. Need pöörded olid kindlasti huvitavad ("13" > "Think Tank"), aga pidid viima paratamatu lõpuni. Me elasime üheskoos läbi tema valulist lahkuminekut elu armastusest, tema eemaldumist britpop'ist, tema muusikalise diapasooni avardumist. Võib-olla oli isegi vaja, et kõik see voolaks lõpuks sellisesse (minu jaoks tänasel päeval mitte kõige erutavamasse) formaati nagu graphic novel ("laske muusikat, ma ei taha teie koomikseid"). Need mängud võisid ja võivad ju olla, tähtis on aga hoopis midagi muud.

Mul ei ole palju anekdoote, mis alati meeles püsivad. Üks siiski leidub (Margus Grosnõi, väga hea anekdoodivestja, vist rääkis...). Osaliselt on ta alles ehk seetõttu, et seda peab rääkima poolenisti vene keeles. Teisalt seetõttu, et sellel on seos popmuusika ajalooga, lisaks on seal sees nonsense, millest saab aru alles lõpus.

Ühesõnaga: suure oktoobrirevolutsiooni aegsed kuumad päevad. Lenin on veoauto kastis ja peab töölistele kõnet: "Дорогие товарищи...". Töölised katkestavad teda karjumise ja käteplaginaga: "Lennon! Lennon!" - "Товарищи, простите, я не Леннон, я Ленин..." Töölised: "Lennon! Lennon!" - "Товарищи, это не смешно - Я не Леннон, я Ленин..." - "Lennon! Lennon!" Lenin peab pausi, haarab mikrofoni ja laseb tulla: "Yesterday, all my troubles seemed so far away..."

Sama on ka Albarniga. Tegelikult oleme me õnnelikud, et Bluri laulja teeb Bluri häält (isegi kui ta varjub nime ja joone 2D taha). Et kõikide nende mängude ja libakarakterite keskel on üks konstant, mida me tunneme, teame ja armastame. Albarni hääl, eksimatult eristatav, oma võimekuse raamides moduleeriv (ta ei reforminud oma häält nagu näiteks Yorke). Ja meil tuleb tunnistada, et me oleme selle üle õnnelikud kuulates ka Gorillaze uut plaati.

Albarn on kindlasti kunstnik, kes ei ela minevikus, aga pean tunnistama, et eelmine Gorillaze album "Humanz" oli minu jaoks liiga palju. Mäletan, et kuulasin seda ja mõtlesin, et kõiges on liiga tugev poos ja ambitsioon. Käesoleval plaadil ei püüa Albarn elu eest moodne olla, näidata, et kõik tahavad temaga koostööd teha ja et talle meeldib uus muusika (paljudele üle 40stele meeldib, peabki meeldima, see on meie mentaalne ellujäämisvõimalus). Isegi kaasteelised on ta seekord vanemad valinud, neid on vähem ja need on klassikud: Snoop Dogg, George Benson, Jimmie Principle, millega Albarn kahtlemata kirjeldab oma muusikalist silmaringi ja kindlasti mitte juhuslikult.

Kui nad ei karga otse näkku (selles kontekstis siis otse kõrva), siis on mul sõnade eristamisega pigem probleem. Loomulikult tabame siit kriitikat moodsa maailma suhtes ("Hollywood", singlilugu "Humity"), aga nad ei domineeri muusika üle.

Minu muusikalised seosed, meelevaldsed nagu tavaliselt:

"Sorcererz" laseb end kanda sel samal Jimmie Principle'i 80ndate flow'l. Otsapidi on seal ka Daft Punki. "Kansas" mahutub samasse ritta Tame Impala mõjudega, "Souk Eye'st" jääb kummitama lõpu kurb, aga armas cha-cha-rütm.

"Idaho'd" kuulates kerkis esile veel üks 90ndate mõjutus. See mõjus sama värskelt nagu Bluri prantsusekeelsete sõnadega "To The End" albumilt "Parklife". Ootamatult on plaadi kõige meloodilisem ja kaasalauldav pala (lunaarne, võib-olla isegi psühhotroopne) "Magic City" hoopis teises kolmandikus.

Plaadi ballastlaulud. Kahtlemata neid on, isegi kui autor neid algselt ballastiks pole pidanud. "Tranz" (natuke hilist New Orderit), "One Percent". "Lake Zurich" kindlasti ka, aga veab oma ladusa 80ndate rütmiga (taas Principle) kenasti ja pikalt välja.

Lisaks kõigele on "The Now Now" suvine ja tantsitav plaat. Ma ei tea, kuidas teistega on, aga minul on küll suvelaulud ja -plaadid. Eriti, kui on autoga sõitmist. Muusika, mis jääb konkreetset suve meenutama. Mõni pala Gorillaze "The Now Now'lt" võiks seda 2018. aasta suve puhul teha.

PS! Kolm aastat tagasi ei suutnud ma uskuda Heigo jagatud videosalvestust Roskildest, kus purupurjus Albarn laulda ei suutnud, turvamehi kiusas ja joovastunud fännidega manipuleeris. Äge! Normaalne tüüp! That's our bloke! Täna mõjuvad need videod üle vaadates natuke piinlikult. Mingi äratundmiskurbus oli selles kõiges. Millegipärast arvan ma, et selle esinemise pärast polnud hommikul õnnelik ka Damon ise…  Ehkki tõendeid selle kohta ei leia, on sümpaatne temast nii mõelda. Teisalt - äkki on tegemist lihtsalt noorepõlve lemmiku heroiseerimisega?

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: