Kendrick Lamar "Black Panther OST" (Top Dawg)

Selliseid albumeid ei ilmu just palju, mida kuulad korra, kaks, kolm, viis, ja ei leia ikka ühtki asja, mida sellele ette heita. Tahaks ehk juba öelda, et kaua Kendrick Lamar ikka oma kuningatroonil istub, kas ei hakka juba rooste minema, ennast kordama, igavaks muutuma? No ei hakka, kohe üldse ei hakka.

Lamari muusika värskele Marveli koomiksifilmile "Black Panther" on mitmekülgne ja rütmikas, piisavalt kerge, et lihtsalt taustal loksuda, aga küllalt intelligentne, et korduval kuulamisel vaikselt avaneda. Seda avanemisväärtust on Kendrick Lamari muusika alati kandnud - esmakuulamistel puutud vaid õrna pealispinda, aga tema meloodiates on piisavalt kavalusi ja peidetud pöördeid, mis alles ajapikku pinnale kerkivad.

Praegusel juhul ei trügi Kendrick Lamar muidugi ise ülemäära esile. Ta on lihtsalt kuraator või dirigent (kuigi tuleb enamikes lugudes mõneks fraasiks mikrofoni taha), kes seda 2018. aasta musta popmuusika supergruppi juhib. Jorja Smith, Vince Stapes, Anderson. Paak, Tracis Scott, Khalid, Jay Rock, seda võiks veel pikalt jätkata. Kõigil on võimalus oma parimal kujul paugutada, ning seda ilma mingite žanriliste piirideta. Pehme ja ilus RnB pöörab järgmisel hetkel paksude bassidega räpilammutamiseks, see eripalgelisus pole aga kuidagi kohatu, vaid väga täpne ja teadlik.

Umbes samalaadset musta muusika tulevärki proovis teha Gorillaz möödunud aastal plaadiga "Humanz", kuid see oli sihitu ja juhuslik. Kendrick Lamar paneb aga kümnesse. Seni aasta parim plaat.

Ludwig Goransson "Black Panther Original Score" (Marvel Music)

Tõesti, "Black Panther" on ainulaadne film, millele on tehtud kaks heliriba, mis mõlemad vajutavad õigeid nuppe. Helilooja Ludwig Goransson loob enda väljendusjõulise muusikaga suure osa filmi kuvandist, tema korduvad motiivid ja futu-afro rütmid saavad üheks oluliseks märksõnaks, mis pärast kinosaalist lahkumist meelde tulevad. Seejuures toimib muusika ka täiesti eraldiseisvalt.

Ikka ja jälle räägitakse, kuidas paljud 20. sajandi keskpaigas kirjutatud düstoopiad saavad tänaseks tõeks või jõuavad reaalsuse aina lähemale, sama ideed näeb pööratud tähenduses Goranssoni puhul. Ta loob ürgsetest Aafrika hõimumotiividest midagi täiesti ulmelist, mis sobib hästi "Musta pantri" kolmanda maailma tehnitsistlikku absurdi, samas on ta selle põiminud meie argireaalsusega, muusika kujul siis moodsa tantsumuusika ja RnB'ga.

Sellest saab Goranssoni muusika pärisosa, seda on võimatu tema futuristlikust tervikust lahutada, seega mõnes mõttes räägib ta oma muusikaga rohkem meie praegusest ajast ja kohast kui arvata oskaksime. Ja see on kuratlikult kaval võte - ta on peitnud meie kaasaja enda muusika samamoodi nagu Wakanda oli filmis varjatuna keset džunglit.

Ainus etteheide on see, et Ameerika suurfilmile kohaselt kuuleb kohati John Williamsile omast pompoosset orkestripaugutamist. Muidugi, filmis on tore vaadata, kui kosmoselaev kihutab ja muusika oma suursugususega elab sellele kaasa, kuid kodus kuulates mõjub kohatult. Õnneks neid hetki on vähe.

Everything Is Recorded "Everything Is Recorded by Richard Russell" (XL Recordings)

Mida teeb üks plaadifirma juht, kelle all on sellised artistid nagu Sampha, Ibeyi, Kamasi Washington, Syd ja Giggs? Aga loomulikult, alustab uue projektiga Everything Is Recorded, milles ühendab nende eripäraste muusikute iseloomulikud jooned tipptasemel popmuusikaks, mis ideaalses maailmas kõlaks kommertsraadiotes ja mida saadaks edu kõikvõimalikes tabelites. Kahjuks me ei ela sellises maailmas, aga see ei vähenda kuidagi XL plaadifirma juhi Richard Russelli katsetuse väärtust.

"Everything Is Recorded by Richard Russell" ei ürita olla intellektuaalne ega kuulajast targem, sealne muusika annab end kergesti kätte, jääb pähe kummitama ja kutsub üle kuulama. Russell üritab justkui luua ideaalset popalbumit, kus on nakkavaid meloodiaid, varieeruvust ja eri nägusid, kurbust ja rõõmu, natukene mõtlikust ja lihtsalt universaalselt head muusikat. Ja ta saab sellega hakkama - maailmamuusika, jazz, RnB ja hip-hop saavad kokku ning töötavad ühise eesmärgi nimel, keegi ei ürita oma suunas jooksu pista.

Ilmselt on ka omalaadne ajastu märk, et üha enam jõuab meieni nn supergruppe. Tundmatu nimega uue artisti muusikat on raskem kuulajate teadvusesse viia, seega tuleb iga loo taha panna mõni end juba tõestanud muusik - tihti on see lihtsalt ahnitsemine ja ülepakkumine, Richard Russell teab aga Everything Is Recordedi puhul täpselt, mida ta saada tahab. Seetõttu mõjub ta kui selle kamba dirigent, andes igaühele täpselt parajalt sõnaõigust ja võimalust särada.

Läbitoimetatud ja ideaalselt viimistletud taies, millele on raske midagi ette heita. Popmuusika 2018. aasta moodi, nii nagu see olla võiks ja olema peaks.

Warsnare "Warchestra" (Infinite Machine)

Kurjakuulutava nimega Warsnare ja eelnevalt soovitatud Everything Is Recorded tüürivad üpris sarnase eesmärgi poole - mõlemad soovivad eksperimentaalselt ja põnevate saundidega n-ö taasluua popmuusikat, unustades seejuures konventsionaalsed reeglid ja mõtteviisid. Kui XL plaadifirma juht Richard Russell üritas vähemalt mingil määral lähtuda juba olemasolevatest popstruktuuridest, siis "Warchesta" peal lammutatakse kõik algosadeks, vaat et molekuli tasemele puruks, et siis täiesti uuel ja pöörasel moel taas kokku panna.

See, mille produtsent Daniel Pottery üles ehitas, vääriks aga isegi moodsa klassikalise muusika nimetust. Mitmekihilised kompositsoonid on tulvil eneseteadlikkust ja isegi tarkust, see on intellektuaalne muusika, mis ei vali väljendusvahendeid - ühel hetkel kõlavad sihitult ekslevad viiulid, teisel hetkel samas hüsteerilised jungle-trummid. Või on see siiski hoopis tantsumuusika? Raske öelda, ning see liigitamatus on kindlasti Warsnare'i üks eesmärke.

"Warchestra" püsib aga siiski täpselt välja arvestatud piirides, sealsed lood ei hakka kordagi hullumeelselt perutama - sümbioos näiliselt sobimatute elementide vahel on noot-noodi järel paika timmitud, rütmikad tantsurütmid vahelduvad hüpnootiliste vokaalidega kindla skeemi järgi. Umbes sarnast elektroonika ja moodsa klassikalise muusika sümbioosi on katsetanud ka Anna Meredith, kes lõhkus küll pigem meloodiaid ja oli oma lähenemises pisut vähem seikluslik, kuid lõppeesmärk ühtib Warsnare'iga.

Avastamist pikaks ajaks, "Warchestra" on tihe ja tulvil pisikesi ääremärkuseid, mis tulevad välja ehk alles kümnendal kuulamisel.

Rhye "Blood" (Loma Vista)

Kui Rhye oma esimese plaadiga "Woman" välja tuli, kattis neid saladuseloor. Nende muusika hiilis otsekui salaja välja kusagilt magamistoast teki alt, seal oli seksi, intiimsust, võrgutamist. Iga hetk oli hirm, et muusika puruneb kildudeks, hurm lõpeb ja reaalsus jõuab kohale, kuid ihadest tulvil unenäomaailm vedas lõpuni välja. Sellele kõigele andis hoogu juurde ka see, et neist polnud midagi teada. Kes nad on? Mehed? Naised?

Praeguseks on selline sekspop muutunud tavaliseks, viie aastaga on sellest saanud osa meie kommertsmuusika argipäevast. Kurat, ma ostan Prismast saia-piima-leiba ning Rhye mängib kõlarites - algselt ei tahtnud ma kodus kuulates isegi tulesid põlema panna ja muusikat liiga valjuks keerata, see oleks löönud nende haprasse atmosfääri mõrad. Nüüd on igasugune saladus pühitud, neist on saanud kaubanduskeskuse helitaust. Madalamale vist langeda ei anna?

Selle koha pealt on raske Rhye teist kauamängivat kuhugi paigutada. Nad võtsid viis aastat hiljem ette sama mudeli, "Blood" ei too midagi uut juurde, samad pehmed elektroonilised vulinad ja valusalt õrnad vokaalid põimuvad kuulaja ümber, panevad pleedi peale, teevad pai ja sositavad tasa-tasa kõrva.

Kuid just sedasorti ükskõiksus ongi võluv. Miloshil ja Robin Hannibalil on täiesti suva, kuhu neid liigitatakse, nad elavad oma unistustemaailmas, ja see muretus poeb hinge. Kuulad ja unustad end ära - kuigi "Blood" on minimalistlik ja vaikne plaat, ei jää seal kuidagi vajaka sisendusjõust, oma vähesuses mõjub ta väga võimsalt.

Sekspop võib massides olla, aga nemad teevad seda ikka kõige paremini, ka teisel plaadil.

Taavi-Peeter Liiv "EP" (ise välja antud)

Ei saa kindlasti öelda, et Eesti popmuusika oleks kuidagi ajast maast - meil on palju produtsente, kes teevad tipptasemel, Weekendi pealavale sobivat EDM-i, ka kommertspopi mudelid on siinsetel tegijatel täpselt välja töötatud. Tundub, et päkapikudisko ajastu hakkab vaikselt lõppema, kuigi jah, aitäh Olavi Otepalu, Sunlight, Patune Pool, Respekt ja paljud teised, et te ikkagi ka seda kolkaretrot hambad ristis elus hoiate.

Selle kõrval on aga just alternatiivmuusika tihti puretud mingist tolmusest ambitsioonitusest - ei taheta vaadata oma bändiruumist, mõnesajast kuulajast ja väikestest kontserdisaalidest kaugemale, kui välja arvata ehk mõned üksikud erandid Ewerti, Trad.Attacki ja Maarja Nuudi näol. Kodukootus on tore, kuid julgus end näidata ja teha muusikat, mis potentsiaalselt võiks ka kodumaa piiridest välja jõuda, peaks artistil ikkagi olema.

Taavi-Peeter Liiv, kes varem tuntud ansamblist Galvanic Elephants, on enda debüüt-EP puhul vaeva näinud, et see tolm maha pühkida. "Vaeva nägemine" on muidugi eriti eestlaslik mõtteviis, kõik nõuab tööd, vaeva, higi, verd ja pisaraid, kuid siinkohal mõtlen seda just heas mõttes. "EP" lood on täpselt doseeritud, noot-noodi haaval paika seatud pop-pärlid, kus eksperimentaalsus ja julged kujundid kõnnivad kõrvuti selge struktuuri ja haaravate refräänidega.

Eks jah, ilmselt ei jõua see lühialbum kuskile ja jääb täielikult tähelepanuta, aga kui Taavi-Peeter Liiv samamoodi jätkab, kirjutab edasi sama häid lugusid ja muudab ma kõlapilti veel rafineeritumaks, siis ei näe ma mingit probleemi, et ühel päeval võiksid tema muusikat arvustada Pitchfork, Uncut või Mojo. Juba praegu ei jää "EP" kuidagi maha sarnaselt helisevast ja helehäälsest Bibiost ja tema eelmisest plaadist "A Mineral Love", mis võrdlusena kohe pähe kerkis.

Thundercat "Drank" (Brainfeeder)

Mingil põhjusel jooksis Thundercati eelmise aasta album "Drunk" minust pigem mööda. Oli kuidagi liiga eneseteadlik plaat, kus mängulust ja hullus oli kaalutud ja steriilne, liiga vähe oli jäetud juhuse hooleks. Kuulasin korduvalt ja tahtsin, et rohkem meeldiks, aga no ei hakanud konksu otsa.

Seda toredam oli uudis, et produtsendid OG Ron C ja DJ Candlestick võtsid selle tegelikult üsna normaalse ja korraliku plaadi ette, ja keerasid kõik paigast ära. Varasemast albumist "Drunk" sai nüüd "Drank", endine õrn funkpäike asendus ebainimliku ja -normaalse lillaka kuuvalgusega, normaalsuse kohale oli tõusnud piiritu maania.

"Dranki" lood venivad nagu mingi kosmiline ürgollus, vokaalid inisevad ebanormaalselt, bassid on nii tihedad, et matavad mõneks hetkeks kogu loo enda alla. Algsetest lugudest on alles vorm, kontekst ja elemendid, kõik muu on pahupidi pööratud. Fookusesse on tõstetud on mingid lollakad scratch'id, hüplevad meloodiad ja ülivõrdes absurdsus, mis meenutab Bootsy Collinsit, kuid ka tema jääb kaugele-kaugele maha.

Midagi nii hullu (heas mõttes!) ei ole ammu kuulnud, aga oi kui lõbus see on. Kui originaalplaat meeldis, siis suhtuda ettevaatlikkusega, aga kui on isu sõgeda peatamatu funkmasina järgi, siis on "Drank" täpselt õige asi.

ekke "Klangfarbenmodular" (Detroit Underground)

Modulaarsüntesaatorite hägune ludistamine väljub minu jaoks liiga tihti konventsionaalses mõttes muusika piiridest - sellest saab helidisain või läbimõtestatud audiokunst, mis ei sobitu minu arusaamaga muusikast. Ei leia sellele lihtsalt mõttes kohta, kuhu see paigutada, kuidagi ei hakka külge ja hajub ära. Eesti helilooja Ekke Västrik oskab aga modulaarsüntidega luua mõnusalt kosmilisi maailmaid, kus muusikast puudust ei tule.

Artistinime ekke alt avaldatud värske kauamängiv "Klangfarbenmodular" kõlab nagu Sven Grünberg, kes oleks juhuslikult leiutanud techno, ja paigutanud selle siis keset oma lendlevat elektroonikamerd vaikselt pulseerima. Viib rännakule, aga ei suru end liialt peale, jääb võimalus ka kõrvalt uurida, mis toimub.

Kiht-kihi haaval ehitab ekke meloodiaid, mis elavad oma elu, ujudes mööda lugusid vaikselt ringi ja otsides kohta. Kui need lood kuidagi raamidesse paigutada ja rakmed peale panna, saaks sealt vägevad tantsulood, praegu voolab kõik laiali ja ei lase end defineerida. Ja nii ongi põnevam, vahel võikski muusikal oma teed minna lasta, eks siis ole näha, mis sellest välja tuleb.

Avatism "Bad Summer EP" (Parachute)

Üldjuhul ma pelgan pulseerivat techno't, sest intensiivne ja end agressiivselt kehtestav muusika tekitab automaatse vastureaktsiooni. On raske suhestuda helimassiiviga, mis ei anna ruumi talle ise sobiva külje alt läheneda, vaid määrab primitiivse tantsurütmiga kindlaks selle väikese raamistiku, milles teda defineerida saab. Funktsionaalne muusika, aga halvas mõttes.

"Bad Summer EP" on palju ootamatum ja kavalam, kuigi kasutab vormiliselt justkui sama mudelit. Avatism on sinna juurde toppinud trummikolistamist, mis laenab oma äkilisust jungle'ist, kuid on paradoksaalselt samal ajal keeranud vähemaks intensiivsust. Lood tuksuvad ja müdisevad, aga kuidagi steriilselt, nagu oleks vatitekk peale visatud. Bassid on meeldivalt paksud ja laisad, aga tuhmid, moodustades täiesti iseloomuliku helikeele.

Ma ei teagi, kas tahaksin sellist vildaka rütmiskeemi ja kuidagi rahutu olemisega autorielektroonikat rohkem kui viie loo jagu kuulata, kuid lühialbumina toimib väga hästi. Emotsionaalselt laetud paugutamine, mis on meelega igatepidi lohisema ja logisema pandud. Ühelt poolt meenutab see lo-fi house'i lähenemist, kuid Avatism julgeb tantsumuusika reegleid veel rohkem lõhkuda.

MGMT "Little Dark Age" (Columbia)

2000. aastate algul alustanud MGMT on kogu oma karjääri üritanud vältida popmuusika halastamatu masinavärgi hammasrataste vahele sattumist, mis nad hakklihaks peenestaks ja kaotaks ära pärisosa ja tõelise olemuse. Neil on olnud kommertslikult edukaid hitte ("Kids", "Time To Pretend"), kuid selle kõrval on ilmunud ka täielikku hullust ja psühhedeeliat, mis seda tasandab ja maa peale tagasi toob.

Kolme plaadi jagu vahetasid nad osavalt neid maske ning saavutasid enamike artistide jaoks võimatu eesmärgi - pugeda korraga nii kriitikute kui ka lihtrahva südamesse. Siis tuli aga viis aastat vaikust ja vähemalt mina suutsin küll MGMT-i juba ära unustada. Kui hakkas uut muusikat tilkuma, siis kahtlesin korraks, et kas tasub neid üldse meelde tulemata hakata, on see seda väärt. Vastus sellele on õnneks ühene ja lihtne: tasub, ja kuidas veel.

Tihti kuuleb nn tagasitulekuplaatide puhul seda, et tüübid viskasid kitarrid ja trummipulgad vahepeal nurka ja hakkasid tagasi tulles samast kohast pihta, kus kunagi lõpetatud sai. Aga mitte MGMT, nad on nende aastatega täiesti ümber kasvanud, on raske nende eelmist loomingut ja praegust kauamängivat "Little Dark Age" üldse samasse skaalasse paigutada. Varasem raskus ja ehk isegi pingutatud hullus on kadunud, teravad sündid ja torkavad meloodiad on ühtlasemaks lihvitud, kõike katab magus vahukommine udu, milles on annus eneseirooniat ja pohhuismi.

Mõnusalt kergemeelne lähenemine meenutab Tame Impala mõne aasta tagust plaati "Currents", kuid MGMT saab sellega isegi paremini hakkama. Kui Tame Impala võttis oma plaadil kergelt ennasttäis poosi ja üritas midagi tõestada, tehes seda kõike läbi popmudelite lõhkumise, siis "Little Dark Age" peal sünnib see kõik loomulikult. Selline laisk ükskõiksus meenutab pigem Ariel Pinki seni parimat albumit "pom pom" - kõik on lihtne ja selge, tuleb kuidagi muuseas, mis aga ei vähenda autoripositsiooni ja eksperimentaalsust.

Ali Asker "Ascent EP" (Green Village)

Mõnusalt jõulist ja puhtakujulist põrandaalust tantsumuusikat ilmub Eestis üllatavalt vähe - meil on sadu DJ'sid, kes sellist rütmikat põksumist igal nädalavahetusel suuremates-väiksemates urgastes mängivad, aga produtsente väga ei ole. Kui tehakse, siis pigem midagi sellist, mis laseb mõttes tantsida, klubisse ja peole keegi väga oma loominguga ei roni. Õnneks Ali Asker seda ei karda.

Tema värske lühialbum "Ascent EP" on küllalt üürike, vaid kolm originaallugu ja kaks remix'i, ent on ka sellevõrra kontsentreeritum. Lood on tihedad ja pidevalt liikuvad - talle meeldib küll minimalism, ehitades lood üles mõnest lihtsast trummikõlksumisest ja retrosüntide udust, kuid lugude kompositsiooni on sisse ehitatud pidev rändamine. Pole mingit monotoonsust, kõik muutub, pöördub, isegi voolab ringi. Kõlbab tantsida, aga ehitab kujuteldavad põnevad maailmad ka lihtsalt klappidest kuulates.

Meeldiv üllatus on ka see, et remix'id DJ Spideri ja Patice Scotti poolt tabavad üsna täpselt Ali Askeri enda muusikalist keelt ja plaadi tonaalsust, sobides hästi tervikuga ja arendades tema algatatud teemasid ning kujundeid edasi. "Ascent EP" ei suru end tugevalt peale, aga talle tasub võimalus anda. Eesti kontekstis üsna unikaalne tantsumuusika, tahaks rohkem!

Starchild & The New Romantic "Language" (Ghostly International)

Kõlab ehk küüniliselt ja suurustavalt, aga Starchild & The New Romantic kohta võib ilma kahtlusteta öelda noor Prince. Ma ei pea silmas isegi niivõrd ürgfunki ja sarnast vokaali, mida ka "Language'il" kuulda saab, aga pigem kiirgab temast - jah, kuigi nime järgi tundub olevat tegemist suure bändiga, siis reaalselt on ta sooloartist - igal hetkel välja androgüünset hullust, seda x-faktorit, mis muutis Prince'i nii vastupandamatuks ja omapäraseks.

Seejuures ei ole Starchild & The New Romantic kuigi lihtne kuulamine, noore muusiku debüütalbumi kohta seab ta sihid kohe ootamatult kõrgele. "Language" kõlab pigem nagu Prince'i keerulisemad popkompositsioonid - lood tormavad kiirelt ja rabedalt, rähklevad hullumeelselt ringi ja ei anna end kergesti kätte, neid tuleb taga ajada ja rahulikult järge pidada, et kõiki pöördeid ja välgatusi ära tabada. Aga kui lõpuks sabast kinni saad ja selle kummalise võnkumise ära tabad, siis kisuvad need kaasa ja jäävad pikaks ajaks meelde.

Kuigi "Language" haarab oma muusikalisi kujuneid ja šnitte julgelt ja ilma igasuguse valehäbita 80ndatest, siis ei ole kohane seda nimetada retroks, sest seal ei ole mingit nostalgiat, Starchildi nime taha peitud Bryndon Cook polnud siis veel sündinudki . Sobivam oleks öelda vintage - oma mõtetes ja unistustes elab ta seda aega praegu uuesti läbi, avastab neid kujundeid enda jaoks esmakordselt, mängib nende klišeedega nii, nagu poleks seda kunagi varem tehtud. Selline sinisilmne entusiasm ja õhinapõhisus poevad kuidagi naha vahele.

John Tejada "Dead Start Program" (Kompakt)

"Dead Start Program" ei kuluta aega pikale sissejuhatusele, pole mingit rahulikku hoovõttu ega tühja jorutamist. Plaadi avalugu "Autoseek" toob kohe kõik viled-kellad kuulajate ette - elutud ja külmad sündisaundid, mida hoiab koos mikrotechno tiksumine, on John Tejada käe läbi eriti plastiliselt kokku sulatatud. Lood ei keri kordagi liiga teravaks ega äkiliseks, vaid hoiavad pidevalt üleval ühtlast, kuiva, ehk isegi mehhaanilist võnget.

John Tejada värske kauamängiv on selgelt masinate muusika, ning seda mitte ainult komponeerimise, vaid ka emotsioonide ja loodava maailma mõttes - inimlike mõtete ja tunnetega ei ole seal mingit pistmist. "Dead Start Program" kõneleb kuulajaga Kraftwerki-aegsete veidi iganenud robotite keeles, mispärast on ka lood üsna algelised ja lihtsakoelised. Selline taotlus mõjub kui kummardus elektroonika juurtele, mille ta põimib enda moodsa - see pool paistab silma küll ainult rütmiskeemide poolelt - tantsumuusika sisse.

Õnneks on "Dead Start Program" jäänud pidama täpselt õigel hetkel - paigas on tasakaal aegunud futurismi ja tantsumuusika vahel, John Tejada ei ürita luua VHS-ajastu nostalgiamaailmaid, vaid teada huvitavad lihtsalt mingi ajastu muusikalised märgid. Hea näide sellest on plaadi parim lugu "Hypochondriac", milles retrosündid vajutavad gaasi täiega põhja, kuid sellele vaatamata on tegu parimas mõttes tänapäeva muusikaga, seda just ootamatute meloodiaväändumiste ja paukuvate vaheosade tõttu.

Autorielektroonika, mis ei tee eriti äkilisi pöördeid ega võta ülisuuri riske, kuid täidab saab oma lähteülesandega väga hästi hakkama.

Dabrye "Three/Three" (Ghostly International)

Kuidagi armas on teada, et samal ajal kui hip-hop defineerib end aasta-aastalt pidevalt ümber ja muutub aina moodsamaks, eksisteerib ikka vanakooli räpp nõtkete jazzilike biitide ja machopoosidega. Snoop Dogg annab iga aasta kaks albumit välja, kedagi need eriti ei huvita, ning sellest on isegi kahju. Ei ole ühtki mõjuvat põhjust, miks peaks kunagi suured artistid kiirelt mööduvate trendide kõrval kohe prügikasti heitma. Üllataval kombel on samal ajal näiteks Run The Jewels taevani kiidetud, kuigi ka nende mudelis ei ole midagi uudset. Millest see tuleb?

Produtsent Dabrye üritab enda värske kauamängivaga "Three/Three" samuti tõestada, et vanakooli räpp on tänapäevani relevantne. Kampa on võetud esinduslik staariparaad - Ghostface Killah, DOOM, Shigeto, Danny Brown -, kellega koos hakkab ta vaikselt astuma. Biidid on rahulikud ja kerged, ei mingit suurustamist ega paugutamist, pigem on plaadil kõlav hip-hop isegi kammerlik. Selle järgi lava ees näppe viskama ei hakkaks, pigem nõksutaks vaikselt pead.

"Three/Three" on ka omalaadne statement - kiirelt arenevas popmuusikas kipuvad žanrid ja muusikalised traditsioonid kiiresti hääbuma ja unustusse vajuma, kuid Dabrye näitab, et see ei pea nii olema. Vanakooli hip-hop - jah, juba see nimi kõlab debiilselt - on ka 2018. aastal omal kohal, kui seda teha hästi, maitsekalt ja ajastu märke maha keerates.

Meil on ka Eestis vanakooli hip-hop'i tegijaid (nimesid ei nimeta!), kes on imestanud, miks nende muusikat tihti kritiseeritakse ja kedagi nad väga ei huvita. Kui üritada ehitada ajamasinat, mis võimaldab vaadata paarikümne aasta taha, matkides selleks maneere ja kõlapilti, siis tuleb sellest välja pigem igav tõmmis kui värske uus looming. Dabrye puhul nii ei lähe, ta on siin ja praegu, vanakool on lihtsalt väljendusvahend, loominguline võte, mitte eesmärk omaette.

Rejjie Snow "Dear Annie” (300 Entertainment)

Ajal, mil kõik kohad on täis Migoseid, Rae Sremmurdeid, Lil Uzi Verte ja muid kollinimedega mõminaräppareid, tekib minul isiklikult aina enam isu rõõmsameelse ja isegi naiivse hip-hopi järgi. Sellise, mis julgeks lõbutseda ja päikese välja tuua, toterdada ja kuulaja joviaalsusega üle kallata, mitte "skrrt-skrrt" kolistamisega pidevalt tumedaid äikesepilvi välja manada. Õnneks selliseid artiste leidub, võtame kasvõi Anderson. Paaki, Jay Prince'i või BJ The Chicago Kidi, kuid alati võiks olla rohkem.

Pole üldse imestada, et paljud kriitikud on Rejjie Snow debüütalbumi peale nina krimpsutanud - siin ei ole muusikanohikutele ja -esteetidele suurt midagi avastada, kõik tuuakse kandikul ette, pole mingeid pimedaid nurgataguseid, kuhu ära eksida ja midagi uut leida. "Dear Annie" eesmärk on lihtsalt kuulajal tuju heaks teha, tekitada igatsust soojade suvepäevade järele ja vähemalt mõtetes päike välja tuua. Kõige selle tõttu ei kujuta ette ka paremat artisti suvistele muusikafestivalidele, kuna Rejjie Snow pehme ja paitav kõlapilt on täpselt "sobib-kõigile" mudel, mis ei peleta ühtki kuulajat eemale.

Vormiliselt on "Dear Annie" küll hip-hop plaat, kuid seda katab omapärane pehmus, justkui sulepatjade vetruv ja õhuline kiht, mis meenutab pigem Prantsuse šansoone ja kuuekümnendate popi, aga ilma ajarännakuta, eesmärk on teha ikkagi moodsat musta muusikat. Kõik heliseb ja sädeleb ning Rejjie Snow ei üritagi selle keskel endale mingi üleolevat poosi võtta, ta on samasugune kaisukaru nagu see muusika tervikuna - eriline julgus on kurjade meeste muusikas teha vastupidi nii kerge ja lendlev album. Pöidlad püsti!

Orelipoiss “Sünnipäev” (ise välja antud)

On vähe asju, mis minu jaoks muusikas koheselt sügavat vastikust tekitavad - hardstyle'i ajupuudega automaadivalang, tühi ja arulage kitarriraiumine "ma olen äge rokimees" mentaliteediga ja kahtlemata ka see, kui keegi hakkab muusika saatel kildu rebima. Kui sa oled enda arust selline naljanina, siis hakka koomikuks, muusikas võiks ikkagi säilida tõsiseltvõetavus iseenda ja kuulaja vastu, muidu kukub kõik lihtsalt kolinal kokku.

Seega peaks Orelipoiss minu jaoks kohe prügikasti lendama, aga just vastupidi. Nii tema eelmised kaks plaati ("Üheksakümmend üheksa" ja "Õnn") kui ka värske "Sünnipäev" ei lase end sekundikski tõsiselt võtta, Jaan Pehk on selle välistanud. Ta loob Orelipoisina pigem anti-muusikat - jah, kasutades instrumente ja elektroonikat, kuid eesmärk ei ole vermida traditsioonilises mõttes lugusid ja meloodiaid. Pigem on "Sünnipäev" muusika paroodia, irvitamine kõigi reeglite ja traditsioonide üle.

Sellele vaatamata oleks mul suurim hea meel kuulda mõnd neist lugudest laulupeol - me kipume oma "laulsime end vabaks" mentaliteeti liiga tõsiselt võtma, paljusid isamaalisi laule justkui peakski laulma pisar silmis, aga miks? Kas ei võiks sada tuhat inimest kooris paatoslikult hüüda "Akna pilust piilub voodis lapse laip"? Vot see oleks märgiline hetk, kui me suudaksime natukene enda üle naerda, sellisest elutervest suhtumisest on vajaka.

Kui te ei mõtle mõte samamoodi ning teie jaoks on rahvuspaatos püha ja puutumatu asi, siis jätke pigem "Sünnipäev" vahele. Orelipoiss käitub nende motiividega julgelt - ta laulab "minu isamaa on nii ilus ja nii kole korraga" ja sellest õhkab mõnusat kurbnaljakat soojust. On see luule? On see muusika? Midagi vahepealset? Igaüks peab ise vastuse leidma.

Answer Code Request "Gens" (Ostgut Ton)

Lõpetasin just õudusklassiku H. P. Lovecrafti kogumiku lugemise ning kuigi esmapilgul tundub täiesti absurdne seostada värsket Answer Code Requesti kauamängivat kirjandusega, siis oma sild on nende vahel täiesti olemas. Nii Lovecrafti tume õõv kui albumil "Gens" kõlav kurjakuulutav minimalism pärinevad kusagilt pimedatest urgastest, kohtadest, kuhu tavainimene ei peaks sattuma. Aga distantsilt, kas siis raamatuveergudelt või klappidest, on huvitav sinna seigelda.

Kuulake näiteks lugu "Ab Intus", ja püüdke seletada, millega on tekitatud see kumisev trummiheli, mis kogu rütmi mõtteliselt koos hoiab. Minu ainus pakkumine on see, et trummi asemel on kasutatud mingi hiiglasliku monstrumi kookonit, muud varianti ma ei näe...

Aga nali naljaks, tegelikult on Answer Code Requesti "Gens" vaikselt arenev ja omas tumedas kõleduses äärmiselt ilus plaat, mis hoiab oma tantsurütmid pigem väikeste ja vaguratena. Võib isegi öelda, et plaat seisab täpselt techno ja ambient'i piiril, astudes korra ühele, korra teisele poole. Ja nii tulevad üllataval kombel välja mõlema žanri kõige huvitavamad mikroemotsioonid ja nähtamatud kõlalised kombinatsioonid, mis panevad selle muusika õrnalt heljuma ja lendlema.

Päikesevalgust "Gens" ei kannata, aga õhtuhämarusse ja linnatulede valgusesse on raske leida sobivamat tausta. Tükk tume-elektroonikat, mis teab täpselt, mida oma atmosfääriga saavutada tahab.

Bert on Beats "Freak by Nature EP" (Sushi Records)

Ilmselt teavad kõik, kes on Bert Prikenfeld, ja on ka palju neid, kes on kuulnud DJ Critikalist, aga Eestis on siiski vähemuses nende inimeste hulk, kelle teadvusesse on jõudnud Bert On Beats. Prikenfeldi maailmamuusikast tõukuv tantsmuusikaprojekt lendas kohe laia ilma, ilma kodumaal vahepeatust tegemata, samas vääriks tema album "Antenna of Tallinn", üks särtsakamaid ja põnevamaid elektroonikaplaate Eesti tegijatelt, kindlasti ka kodukamaral suuremat tähelepanu.

Värskel EP-l võtab ta varasemast erineva suuna. Fookus on afrorütmide pealt palju laiemaks läinud, "Freak by Nature EP" ei tunne enam mingeid piire. Ta lajatab moodsa tantsumuusikaga, kus ei ole mingit ambientsust ega vaikselt tiksumist, vaid gaas on täiega põhjas, millegi pealt ei hoita tagasi.

Lühialbum ilmus küll Jaapani plaadifirma Sushi Records alt, kuid kujutaks seda hästi soomlaste Top Billini alla, kust on enda sõgedat elektroonikat välja andnud näiteks Paul Oja. Siin on trap'i, techno't, EDM'i ja palju muud, kõike üsna stereotüüpses võtmes, kuid Prikenfeld ei karda kitši. Ta teeb seda pigem meelega, keerates kõik nupud kaks pügalat liiga kaugele ja viies paljud elemendid naeruväärsuseni.

Aga "Freak By Nature EP" ongi selline, mille õige kodu on klubis, kus kõlarid peksavad punasesse ja inimesed kargavad hullumeelselt. Kodus diivanil lösutades mõjub ehk nõmedalt, aga see ongi peomuusika, muudmoodi seda võtta ei saa.

letherette "Brown Lounge, Vol. 4" (Wulf)

Hip-hop biitide maailm on alati kuidagi teistest muusikavooludest sõltumatult loksunud. Aastaid (kui mitte aastakümneid) valitses selles vallas J Dilla, kes küll lahkus meie seast 2006. aastal, kuid tema muusikalistest varasalvedest tilkus veel viimasel paaril aastal mitmeid kogumikke. Nüüd on mõnda aega vaikus olnud ja tundub, et äkki tekib uutel tegijatel viimaks ometi võimalus ise pjedestaalile ronida. Eks neid produtsente on mitmeid, kes seda vääriksid ja ehk on juba ka sinna poole teel - näiteks Kaytranada, kelle 2016. aasta album "99.9%" on täielik meistriteos -, kuid kuidagi põhjendamatult tähelepanuta on jäänud letherette.

Selle üliproduktiivse produtsendi, kes annab igal aastal välja mitmeid EP'sid ja albumeid, värske kogumik "Brown Lounge, Vol 4" jätkab tuttaval rajal. Eesmärk ei ole keerukus ja ülepakutus, pigem on iga lühikese loo taga mõni üksik sämpel ja hea meloodiakatkend, mida ta siis lõikab, kordama paneb ja igatepidi väänab. Kuid tal on mingi isikupärane käekiri, mis tõstab need lood pelgalt biidistaatusest kõrgemale - ta suudab vanadest soul'i ja funk'i sämplitest segada kokku naksakat tantsumuusikat, kus vana kohtub uuega ja moodustub täiesti uus kütkestav aines.

Üllatav on see, kuidas suudab üks artist niivõrd erinevates žanrites - tema lood varieeruvad lodevast g-funk'ist reljeefse süntpopini, ja isegi see tundub pigem lihtsustamisena - järjekindla produktiivsusega toota loomingut, mis ei lähe kordagi lati alt läbi, vaid pigem lööb ambitsiooni ja loomejõudu lainetena üle serva.

letherette ei muuda asju keeruliseks, vaid teab täpselt, kui vähe on vaja ühe loo toimimiseks, mistõttu ei teegi ta kunagi sellest väljaarvestatud miinimumist rohkem. Selline mentaliteet on maksimalistliku popmuusika ajastul eriti võluv.

A.A.L. (Against All Logic) "2012-2017" (Other People)

Tore, kui vahel suudavad mõned artistid oma plaadi niiviisi kuulajate ette paisata, et ei teki mingit paanilist rähklemist ja kohest äkk-tagasisidet. Suhteliselt mittemidagiütleva nimega A.A.L. (Against All Logic) ilmus veebruari keskpaigas ja ega see ei huvitanud väga kedagi. Väljaandjaks oli küll Nicholas Jaari plaadifirma Other People, kuid ikkagi jooksis kuidagi mööda.

Nädal hiljem aga avastati, et tegemist ongi Jaari uue plaadiga, ning alles siis plahvatas (igati vääritult!) tähelepanupomm. Kui varem on Nicholas Jaar olnud intellektuaalne ja minimalistlik, ehitades oma lugudega abstraheeritud elektroonikamaailmaid, siis Against All Logic on kergem, lihtsam, lõbusam, isegi kuidagi mõnusalt naivistlik.

"2012-2017" läheneb tantsmuusikale sarnaselt The Avalanchesiga - enamike lugude aluseks on ragisevad sämplid, mingisugune tolmune alge, mis asetub mõtteliselt keskmeks, kuhu Jaar hakkab samm-sammult erinevaid tekstuure peale ehitama. Kui öelda Against All Logicu kohta retrofutu, siis oleks see lihtsustus, pigem on tegemiselt lihtsalt julge tantsumuusikaga, mis ei tunne aja- ega žanripiire.

Kuigi "2012-2017" kohta öeldakse, et tegemist on albumi asemel pigem lihtsalt lugude kogumikuga, siis joonistub sealt siiski välja huvitav emotsioonide spekter - päikseline rannapidu keerab sekunditega kõige tumedamaks ja higisemaks technoreiviks, ja vastupidi tagasi. Varieeruvad tempod, tunded ja mõtted, ning just sellisest eripärast jääb tantsumuusikas tihti puudu. Tantsida saab nii päriselt kui ka mõttes, kõigile midagi.