Arvustus. Prince'i ärakingitud hitid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Prince
Prince Autor/allikas: Reuters/Scanpix

Uus album

Prince

"Originals" (NPG)

8/10

Küllap ei vaja artist nagu Prince kellegi jaoks pikemalt tutvustamist. Kes vähegi muusikat elus tähtsaks peab, on tema loominguga kokku puutunud. Isegi mu 75aastane vanaema on temast kuulnud, ja ega ta muidu eriti rohkem lauljaid tea kui Artur Rinne ja Georg Ots. Prince oli ainulaadne, muusikauuendajana täpselt sama geniaalne nagu Nikola Tesla leiutamise valdkonnas või Mozart ooperite kirjutamises.

Prince salvestas stuudios pea alati kõik instrumendid ise ja tegi lugudest mitmeid versioone. Teistele artistidele produtseerides meisterdas ta loo enne lõpuni valmis ja laulis demonstratsiooniks kõik vokaalsed osad sisse ja need ei olnud e demod või poolikud ideed, vaid täispikad lood, mida tema juhendatavad muusikud ja lauljad võimalikult hästi jäljendama pidid. Saundi lihviti, kuni Prince'i jaoks tundus tulemus ligilähedane.

Põhjus, miks Prince kirjutas nii palju muusikat teistele artistidele, oli ka selles, et plaadifirma oli seadnud talle piiranguks ühe sooloalbumi aastas. Kõrvalprojektid olid talle väljundiks teha asju teistmoodi ja eksperimenteerida. Teistele kirjutatud materjalis kajasid läbi tema karakteri eri tahud. Seletasin ükskord vanaemale õhinal, kuidas Prince stuudios töötas ja kui massiivne on tema diskograafia. Selle peale arvas ta, et Prince'i muusikaline anne pidi tulema kuskilt mujalt kõrgemalt, võib-olla kosmosest. Ma isegi usun seda. Kuigi Prince oli avaliku elu tegelane ja kõmumeedias sage külaline, jäi ta müstiliseks isikuks.

"Originals" on teine postuumselt avaldatud album, ning sellele on plaadifirma kureerinud 15 algversiooni hittidest, mida Prince lahkelt teistele artistidele loovutas. Muusika on salvestatud 1981-1991 ehk tema viljakaimal perioodil. Ametlikult on need lood kõik varem ilmumata, aga ometi on enamik neist mingite variantidena bootleg-plaatidel ilmunud ja fännide seas käest kätte vahetatud. Üldiselt tegi Prince kõik ametlikult avaldamata lugude ringlemise takistamseks. Põnevaim on uue plaadi puhul võrrelda just seda, kuidas originaalid erinevad teiste artistide esitatud lõplike versioonidega. Põhiküsimus on, kumb on parem?

 

Prince vs Apollonia 6 "Sex Shooter"

On naljakas kuulda, kuidas Prince laulab naisartistidele mõeldud palu. Aga see ei ole isegi veider, et ta saab sellega hästi hakkama. New-wave'ilik erootiliselt räpane sündipopi lugu. Apollonia 6 oli Prince'i teine kokku pandud naistebänd, sest eelmine grupp Vanity 6 pidi laulja Denise Matthewsi lahkumise tõttu laiali minema. Prince leidis uue protežee näitleja Patricia Kotero näol, ning tema õigesti laulma õpetamisega nähti palju vaeva.

Kumb on parem? Prince, sest ta laulab seda lugu usutavamalt. Kui laulu teemaks on seks, siis ega selles sametlillat värvi armastavale freaky motherfucker'ile vastast ei ole.

Prince vs The Time "Jungle Love"

Versioonid sarnanevad. Lavabändina oli The Time suurepärane ja Morris Day oli hüpnotiseeriv bändiliider. Kahjuks ei lasknud Prince tal kunagi piisavalt särada. Bänd vaidles kogu aeg Prince'iga loovkontrolli üle, mida sooviti rohkem. Prince hoidis aga ohjad karmilt enda käes. Kui bänd lahkus tema hoole alt, ei lubanud ta neil enam The Time'i nime kasutada. Prince ütles hiljem, et ainus artist või bänd, keda ta kardab, on The Time. Miks muidu hoidis ta bändi niimoodi lõa otsas?

Kumb on parem? Prince võis selle loo küll kirjutada, aga The Time ja Morris Day tegid selle enda omaks. Nende etteasted filmides "Purple Rain" ja "Jay ja Vaikne Bob annavad vastulöögi" on meistriklass omaette.

Prince vs The Bangles "Manic Monday"

Algselt oli viimase peal heatujuline poplugu mõeldud Apollonia 6 projektile, kus Prince esitanuks seda duetis Apolloniaga, aga tulemus ei rahuldanud alati perfektsuse poole pürgivat artisti. Lugu jäeti sahtlisse ootama kedagi paremat, kuni saabus The Bangles. Prince oli Susanne Hoffsist sisse võetud. Ta kirjutas ja pakkus naisele lugusid, et teda endale võita. See tekitas hõõrdumist Hoffsi ja teiste bändiliikmete vahel, sest The Bangles oli mõeldud võrdsete tervikuna.

Kumb on parem? The Banglesile sobis lugu palju enam ja nad andsid sellele oma puute. Arvan, et Prince tundis sama.

Prince vs Sheila E. "Noon Rendezvous"

Paljaks kooritud ja klaveril mängitud ballaad, taustal trummimasina vaikselt kajavad tuksed. Sheila E. oli Prince'i avastatud artistidest prominentseim, ja võib-olla ka andekaim. Enne soolokarjääri tegutses peamiselt trummide taga ning teda peetakse läbi aegade andekaimaks naistrummariks.

Kumb on parem? Sheila E. versioon on lihvitum ja täidlasema kõlaga. Prince'i originaal kõlab nagu vilets demo. Tema vokaalne esitus on tavalisest nõrgem ja hääl murdub mitmes kohas nagu tiinekal koorilauluproovis.

Prince vs Vanity 6 "Make Up"

Prince imetles new wave'i algusaastail Gary Numanit, keda pidas geeniuseks. Selles varases electro-funk-loos on kuulda kärisevat sünti ja metsikuid trummimasina biite. Võiks lausa nimetada ehedaks proto-techno palaks, mis on mõjutanud ka 90ndate electroclash'i liikumist.

Kumb on parem? Kuigi Prince'i versioon on veidi intensiivsem, on see lugu Vanity 6 esitatuna siiski seksikam, sest teemaks on meeste võrgutamine. Kogu austuse juures - kindlasti saanuks Prince sellise ülesandega samuti hakkama, kui ainult tahtnuks.

Prince vs Mazarati "100 MPH"

Legend räägib, et Prince'il olnud raskusi loo "Kiss" salvestamisel. Ta mõtles sellest üldse loobuda ja andis proovida Minneapolise funkbändile Mazarati. Kui ta aga kuulis, kuidas bänd seda lugu proovis kokku mängima hakkas, sai ta kähku aru, et selline hitt ära kinkida oleks viga ja küsis loo tagasi. "Kiss'ist" sai üleilmne hitt. Vastutasuks aitas ta bändil kirjutada seda gruuvikat funk-rocki jämmi. See lugu on tegelikult nii Prince'i nägu ja ega The Revolutioni bassimehe Brown Marki bändil muud teha olnudki, kui lugu lihtsalt ümber lindistada.

Kumb on parem? Mazarati seitsmeminutine versioon on suurepärane funk-pomm ja sõnad voolavad efektiivsemalt.

Prince vs Kenny Rogers "You're My Love"

Prince ja kantri? Miks ka mitte, tegemist oli ju žanritu muusikuga, kes sai hakkama pea kõigega. Lugu kirjutati varjunime Joey Coco all. Otsene ja siiras armastuslugu, ilma mingi ropu seksiteemata.

Kumb on parem? On siiski põhjus, miks me ei tunne kantriartisti nimega Prince Roger Nelson. Teenekas kantrihärra Kenny Rogers suutis lugu hulga veenvamalt laulda, kuigi Prince'i originaal jääb mõnusalt kummitama.

Prince vs Sheila E. "Holly Rock"

Plaadi pikim lugu on Prince'i eeskuju James Browni ja rivaali Rick Jamesi laadi särtsakas funk. Sheila E. versioonis on veidi instrumentatsiooniga tagasi tõmmatud.

Kumb on parem? Prince, sest ta lihtsalt teab, kuidas õige funk-pala peab kõlama.

Prince vs Jill Jones "Baby You're A Trip"

Mõnigi lugu sel albumil kõlab pea üks ühele teiste artistide päevavalgele jõudnud lauludega. Selles soulinumbriski on muudetud vähe. Jill Jones oli üks paljudest olulistest naistest purpurlilla ekstsentriku elus. Prince kirjutas temast loo "She's Always In My Hair". Suhe muutus aga toksiliseks ning Jill Jones põgenes afäärist, mis tundus talle liiga ahistav ja piirav. Naise sõnul üritas Prince teda argielus pea kõiges kontrollida -- alates sellest, mida kanda ja kuidas käituda.

Kumb on parem? Prince valitseb lugu täielikult ja on jahe nagu jää.

Prince vs Sheila E. "The Glamorous Life"

Algselt mõeldud Apollonia 6 projektile, kuid Prince otsustas loo anda Sheila E.'le, kellesse ta alati uskus. Pala oli hitt, mis leidis tee edetabelitesse üle maailma. Algupärand on instrumentaalosas minimaalsem ja seetõttu saavad Prince'i vokaalid rohkem hingata. Sheila E. võidab aga plusspunkte metsiku trummeldamisega.

Kumb on parem? Ahh... pagan. Prince on siin lihtsalt ülim ja märksa funky'm.

Prince vs The Time "Gigolos Get Lonely Too"

Kurbnaljakalt kulgev autobiograafiline funk-ballaad elementidega Prince'i armuelust. Terve elu ei leidnud ta seda ainsat ja õiget naist. Prince oli abielus ju muusikaga. Sinna kõrvale ei saanudki kedagi teist enam mahtuda.

Kumb on parem? Siin on õigem küsida, kumb laulja mõjub veenvamalt, kui nad laulavad endast kui rikkast gigolost, kes ümbritsetud naistest ja kuulsusest. Prince oli iga kell Morris Dayst gigolom.

Prince vs Martika "Love... Thy Will Be Done"

Martika oli noor laulja, kes tahtis Prince'iga koos töötada ja võttis temaga ise ühendust. Prince'ile sattus kätte neiu märkmik, kus seisis palve jumalale. See liigutas Prince'i ja ta kirjutas selle spirituaalse tooniga laulu, mis räägib armastuse jumalale loovutamisest. Laul on kirjutatud ajal, mil algas Prince'i tõsisem teekond religiooni suunas, mis kulmineerus Jehoova tunnistajaks saamisega 2001. aastal.

Kumb on parem? Võrdne sooritus, aga Martika laulab paremini. Ta oli Prince'i fänn ja pingutas kõvasti, et mentor rahule jääks.

Prince vs Sheila E. "Dear Michaelangelo"

Laul, mis jutustab loo, kuidas renessansiaegadel üks Itaalia talutüdruk kunstnik Michelangelosse (Prince kirjutas kunstniku nime vigaselt) nii armunud, et lamab voodis ega taha kedagi teist oma ellu. Armuvalu on üüratu, naine tunneb end ilma kunstniku armastuseta surevat. Muusikaliselt minimalistlik teos, kus saateks retrolikult laksamas iseloomuliku saundiga Linni trummimasin ja saksofon.

Kumb on parem? Prince laulab sellest keskaegsest virtuoossest kunstnikust nii hingeliselt, et ilmselt tallegi meeldis Michelangelo tohutult. Mõlemad olid innovatiivsed kunstimeistrid eri valdkonnis.

Prince vs Taja Seville "Wouldn't You Love To Love Me?"

Varaseim lugu plaadil. Prince salvestas sellest esimese demo 1976. aastal kesistes tingimustes. 1986. aastal pakkus Prince pala Michael Jacksonile, kes salvestas parasjagu "Badi" albumit. Jackson ütles kindla ei. Tema ego lihtsalt ei lubanud lugu vastu võtta. Tol hetkel oli Jackson muusikamaailma tipus, absoluutne number üks, ta võis isegi koostööst Prince'iga keelduda. Nii ilmus lugu 1987. aastal suht märkamatult Taja Sevelle'i albumil. Prince'i poolt oli see muidugi kena ja siiras žest pakkuda sellist hitti Jacksonile. Isiklikult arvan, et sellisest koostööst loobumine oli monumentaalne viga Jacksoni karjääris.

Kumb on parem? Taja Seville'i versioon kõlab Prince'iga võrreldes lihtsalt tuimalt.

Prince vs The Family "Nothing Compares 2 U"

Paljud võib-olla ei tea, aga see valmis 1984. aastal. See laul ei räägi kaotatud armastusest, vaid inspireerus Prince'i isiklikust assistendist Sandy Scipionist, kes pidi pärast isa surma töö äkki pooleli jätma. Prince oli loo üle ise uhke. Ta pakkus seda alul kõrvalprojektile The Family, aga nemad ei suutnud pala särama panna. Prince esitas seda oma kontsertidel ning varem on ilmunudki selle lavavariant.

Kumb on parem? Ei kumbki. See oli hoopis Sinead O'Connor, kes 1990. aastal oma hingelise kaveriga pani üle maailma kõik murtud südametega inimesed õhtuti lahinal patja nutma.

 

"Originals" on tõeline 80ndate popmuusika ajalootund. Minu lemmik Prince'i produtseeritud lugu, The Family "Screams Of Passion", on vähemalt seekord välja jäänud. Heategu fännidele on demode korralik helikvaliteet ja professionaalne masterdus. Need lindistused võisid Prince'i jaoks olla kõigest demonstratsioonid "tellijaile", aga see kõik kõlab täiuslikult ja on märk artisti perfektsionismist. Album tõestab meile veelkord, kui mitmekesine muusik Prince oli. Ta oli eriline ja imeline olevus. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: