Kuigi kaugemalt vaadates seostatakse prantsuse muusikat ebaõiglaselt tihti just retroga, siis tegelikult on ka Prantsusmaal näha sarnaseid voole nagu ingliskeelses muusikas, väikeste varjunditega. Plaadimüüki või Spotify rahvuslikku edetabelit vaadates on ka prantsuse keeles suur osa esimesest otsast kolme grupi käes: EDM, räpp ning erinevatest telesaadetest leitud uue põlvkonna staarid. Kohalik mõjukaim superstaarisaade on "The Voice: la plus belle voix", mis toob turule uuemat laiatarbekaupa.

Tänavu on selle saate kaudu kõik tavalised raadiojaamad vallutanud katalaani päritolu Kendji Girac. Naistest on sama konkursi kaudu orbiidile jõudnutest ilmselt kõige huvitavam artist Louane (Anne Peichert), kes võib mõnedele olla tuttav ka Eestis näidatud filmist "Bélieri perekond". Louane muusika on meloodiline ja tantsuline raadiopop, aga erinevalt nii mõnestki samasugusest on tal ka häälematerjali.

Räpp domineerib

Erinevad räpparid ja hiphopparid võtavad enda alla edetabeli põhiosa. Ka prantsuse räpis on üsna levinud trap rap, kuid siin on vastavalt artisti päritolule (Pariisi puhul isegi linnaosa, arrondissementi täpsusega) huvitavaid varjundeid. Aafrika päritolu räpparite puhul kasutatakse liigitust afro trap, mille üks tuntumaid esitajaid on Guinea-Senegali juurtega MHD, kelle tänavune plaat "19" on müünud juba kahe plaatinaplaadi jagu. Teist poolt esindavad Araabia/Põhja-Aafrika päritolu räpparid, kellest tänavu on olnud üks populaarsemaid Alžeeria juurtega Médine, kelle lood on paljudest poliitilisema sisuga.

Kui aga prantsuse kaasaegsest räpist/hip-hopist üks nimi meelde jätta, siis oleks see artist nimega Maître Gims, kelle kodanikunimi on Gandhi Djuna. Ta on sündinud 1986 Kongo DV-s, millest on praeguseks saanud maailma teiseks suurima prantsuskeelse elanikkonnaga riik. Maître Gims sai tuntuks Prantsusmaal legendaarse bändiga Sexion d´Assaut, kuhu on aegade jooksul kuulunud umbes 70 erinevat räpparit ja hiphopparit. Maître Gimsi tänavune plaat "Ceinture noire" on 40 looga album, mis pruugib üksjagu palju ka aafrika rütme (kurioosumina on seal ka üks Armeenia pala) ning mõnda prantsuskeelset mainstream-raadiot kuulates sattub selle peale sagedamini meil Taukarile. Igatahes oli Maître Gimsi plaat tänavu kuude kaupa kõige müüdum kõigis albumitabelites ja tema populaarsusega suudavad konkureerida vähesed.

Vanad tegijad

Peale mullu detsembris surnud Johnny Hallyday kogumike on vanadest tegijatest endiselt populaarne Mylene Farmer, kellelt äsja ilmus tema üheteistkümnes album "Désobéissance" ("Allumatus"). Farmer - omamoodi ajatu prantsuse Kylie Minogue - jätkab elektroonilise süntpopiga ja kõlab väga sarnaselt varasemaga, kuigi päris 1991. aasta "Désenchantée" populaarsuseni ta enam kunagi ei jõua. 2000. aastate alguses üritas Farmer oma noorema kloonina välja arendada äriprojekti Korsikalt pärit disko-metsosopran-lauljast Alizéest, kuid praeguseks pole tolle esialgsest populaarsusest enam kuigi palju järel.

Prantsusmaal on alati olnud ingliskeelseid või osaliselt ingliskeelseid bände, mille prantsuse päritolu pole ehk osale kuulajaist teadagi. Sellised on näiteks laiemalt tuntud Stereolab, M83 või metali lipulaev Gojira, aga ka indiebändidest Phoenix, My Diet Pill, Mars Red Sky või tantsulisemad Naïve New Beaters ja Justice. Kui mullu oli üks kõige paremaid selliseid prantsuse plaate Charlotte Gainsbourgi isa mälestusele ning alkoholismiteemadele pühendatud "Rest" ja singlitest sealt pärinev "Deadly Valentine", siis ka tänavu on juba ilmunud mitu väga märkimisväärset plaati.

Kaks tugevat soovitust ning peotäis väiksemaid

Esiteks ilmus päris aasta alguses prantsuse Katalooniast Perpignanist pärit duo The Limiñanas uus album "Shadow People". See Marie ja Lionel Limiñana projekt on tegutsenud kümmekond aastat ning kuni viimase plaadini tunti neid kõige rohkem hoopis USA indie-skeenel, kuid "Shadow People" on võluva helimaailmaga plaat, milles on mõjutusi Serge Gainsbourgist, psühhedeeliast ja moodsast art popist – see on üks selle aasta meeldivamaid obskuurseid üllatajaid. Maitseprooviks sobilikud näited on "La Premier Jour" ning "Dimanche". Hinne: 8/10

Kui varasemalt oli juttu 40 looga räpiplaadist, siis palju ei jää maha väga värske plaat Héloïse Letissierilt, kes kasutab esinejanima Christine and the Queens. Tema teine album "Chris" sisaldab 23 pala ning see on üks põhipretendente aasta parimale prantsuse plaadile ning on saanud kiirelt kõvasti kiitust. Sel aastal on ilmunud juba pikk rida keerulise soomääratlusega seotud materjali (Ezra Fuhrmann, SOPHIE jt) ning ka selle plaadi pealkiri "Chris" viitab Christine´i "mehisemale poolele", kes on kuulutanud ennast panseksuaalseks. Jah, siin plaadil on isiklike valusate kogemuste, feminismi, soorollide ja muu sarnasega seotud laule, kuid eelkõige on see hästi produtseeritud pop-plaat, kus on paralleele võimalik tõmmata näiteks Lorde, St Vincenti või Michael Jacksoniga. Plaat, mis jõuab paljudes küsitustes aasta parimate hulka. Hinne: 9/10

Naislauljatest on üks oodatumaid plaate üle nelja aasta uus Zazi album, novembri keskel ilmuv "Effect Mirroir". Seni on tema koha sisse võtnud kaks muud naist, Jain ning Zazie. Neist eristuvam on Jain (Jeanne Galice) ning tema plaat "Souldier". Jain on kirju perekondliku taustaga laulja, kes on oma erinevates riikides elamise kogemuse suutnud Aafrika ja Araabia ebaharilike rütmidega intelligentseks popiks kokku keevitada, paraku ehk natuke liiga korduvas võtmes. Zazie (Isabelle de Varennes) on endine modell, kes võtnud endale esinejanime Raymond Queneau kultusraamatu "Zazie metros" peategelase järgi. Zazie on albumeid avaldanud 1990. aastatest alates ning ka tema uus plaat "Essenciel" on väga populaarne - see vastab ehk üsna hästi ootustele, milline on üks traditsiooniline prantsuse naislaulja pop, aga mingeid üllatusi on sealt raske leida.

Spetsiifilisema indie poolelt tasub prooviks kuulata bändi Frànçois & the Atlas Mountains, mis segab tavapärasemat indie-saundi Ghana, Mali ja Kameruni rütmidega. Loomulikult ei puudu ka prantslastel katsetused folk-rock'i vallas, neist näidetest on ehk üks veidramaid ansambel Louise Attaque, kus on kokku segatud folk, rock ja prantsuse šansoonid. Elektrooniliste sugemetega indie poolel on General Elektriks miksinud elektroonikat funki ja džässiga ning neilt ilmus tänavu samas vaimus uus plaat "Carry the Ghost", mis väärib samuti kuulamist pisut eristuva kõlapildi poolest. Prantsuse ekvivalent First Aid Kitile on aga duo Brigitte, mis pakub kergelt koomilises võtmes folk-rock'i ja avaldas mullu oma neljanda albumi "Nues". Kuigi vanadest tuttavatest on tegevuse lõpetanud näiteks Noir Désir ja Les Rita Mitsouko, siis endiselt tegutsevad näiteks La Femme ja Indochine, kellel mullu ilmus üsna edukas uus plaat.

Üsna suur osa praegu prantsuse muusikas toimuvaid muutusi on seotud asumaadest saadud või erinevat päritolu sisserändajate põlvkonna isikliku kogemuse miksimisega tavapärasema prantsuse muusikaga. Ingliskeelsete artistide suur hulk näitab, et ka prantsuse muusikud tunnevad väljaspoole oma turgu murdmisel teatud keelebarjääri. Sarnaselt enamike riikide edetabelimuusikale on ka Prantsusmaal palju sellist, millest kiiremini üle libiseda – kuid väikese kaevamisega võib prantsuse muusikast leida ka praegu üsna huvitavaid näiteid.