Mustas muusikas on viimasel paaril aastal kehtinud kirjutamata reegel, et kõik need plaadid, mis avaldatakse ilma igasuguse etteteatamiseta, tekitavad kõige suuremat lainetust ja pakuvad vastakaid elamusi. Näiteid on mitmeid - Beyonce ja JAY-Z koostööplaat, Kanye viienädalane "avaldan igal reedel ühe plaadi" eksperiment, Eminemi viimane kauamängiv. Ka uus Vince Staplesi album ilmus ootamatult ning sama äkki on see ka lõppenud. Tulnud ja läinud.

22 minutit kestev "FM!" on raamistatud raadiosaatena, kus lühikesed skitid tulistavad vaimukusi ja annavad niigi kiiretele lugudele lisahoogu juurde. Seal keskel seisab ikka tuttav Vince Staples, kes laob tugevate ja veiderdavate basside peale riime, moodustades terviku, mis seisab laiemas hip-hopi pildis üsna autonoomselt. Comptoni juuri arvestades haarab ta küll üht-teist g-funk'ist, mis annab tema muusikasse mahlasust, kuid üldine tonaalsus viib mõtted pigem UK hip-hopi juurde. Muidugi, tegelikult pole tal briti räpiga mingit seost, lihtsalt Ameerikas sellise hooga hip-hopi ei kohta. Ka tema mentaliteet ja olemus meenutab pigem Londoni slummikaaki, ta sobinuks ideaalselt grime'i algusaegadesse.

Vince Staplesi suurim oskus ongi seista väljaspool kõigist hip-hopi alažanritest, teda ei huvita trap ega intellektuaalräpp, ta ei loksuta vanakooli ega proovi olla tingimata ülimoodne. Kõik klotsid on tuttavad, aga need on kokku pandud vales järjekorras, siit-sealt natuke väänatud ja lõhutud. Midagi sarnast tegi Danny Brown oma viimasel plaadil "Atrocity Exhibition", pekstes puruks hip-hopi mõttelised konventsioonid ja pannes paika uued, enda loodud reeglid. Liiga palju on hip-hopis praegu kambavaimu, tahaks rohkem iseseisvust ja julget pohhuismi.

Tihedus on ka kiiduväärt, sest "FM! ütleb kõik selle, mis tal öelda on, ära kiirelt ja lühidalt. Ajal, kus hip-hopi plaadid venivad aina pikemaks, räpparid kipuvad liiga pikalt jaurama ja tuim ühe talla peal astumine on uus normaalsus, on selline tõhus andmine väga meeldiv. Kahetunnist plaati ei viitsi kunagi teist korda läbi kuulata, Staplesi uus keerleb aga praegu juba neljandat ringi.

Loomingulises plaanis ei ole "FM!" siiski nii tugev plaat kui 2017. aasta üks põnevamaid albumeid, tantsumuusikat ja hip-hopi kokku põimiv "Big Fish Theory". Seda on muidugi ka raske ületada, aga uus kauamängiv ei jää kaugele maha - siin on olemas need samad detailid, mis eelmise plaadi tugevaks muutsid, kuid Staples huvitub praegu vähem hittidest. Ta elab end lihtsalt kahekümne minutiga tigedalt välja, pritsib sappi ja teeb just seda muusikat, mis talle endale peale läheb. Mulle see sobib.