Arvustus. Vince Staplesi notkelikult sünge tantsumuusika
Uus plaat
Vince Staples
"Big Fish Theory" (Def Jam)
9/10
On ööloomi ja on päevaloomi; samuti sobivad mõned paremini kokku helgusega, mõned süngusega. Vince Staples platseerub neist kahest selgelt teise rühma: kulm-kortsus-lakoonilisus, elu pahupoole glamuuritu ning proosaline kajastamine ja kurjakuulutavalt kumisevad ja mürisevad bassikäigud on eos osa ta käekirjast olnud, nii et Bernt Notke "Surmatants" silme ette kerkib.
Nõnda ka Staplesi teisel albumil. Kuigi albumi pealkiri on ta senistest põhisaavutustest (EP „Hell Can Wait“, 2014; debüütalbum „Summertime ’06“, 2015) vesisema kõlaga, on see ta eelnevate töödega seotud, neist samas otsustavalt erinedes – musta ja tumehalli eri varjundite tabamise osas on Staples leidlik. Tummiselt minimalistlik joon, mis juba „Summertime'i“ paletil välja tuli, on ka pärast mullust EP-d „Prima Donna“ jätkunud, aga sealt edasi veel rabedamaks läinud, samuti on hiphopi- ja trap'i osakaal biitide DNAs house’i ja muu elektroonilise muusika mõjude arvelt vähenenud.
Kõlalised erinevused on vastavuses miljöö muutlikkusega: „Summertime ’06“ edastas maailma läbi kuritegelikus ja vägivaldses Long Beachi antrosfääris eksistiva noore mehe muljete; „Big Fish Theory“ teemad ja kontseptsioon keerlevad aga rohkem Staplesi hilisema käekäigu ja muljete ümber. Nagu kõlapilt, mis eelnevatele saavutustele tuginedes, aga neid jõuliselt edasi arendades viitab soovile mitte sama asja tehes stagneeruda, liigub ka Vince Staples ise nüüd uutes ringkondades, kuid on minevikuga paratamatult seotud. Ta pole oma päritolupaigas lõksus, kuid Ramona Park ja selle ümbruskond saadab teda endiselt; mersu tagavaatepeeglist paistab agul ja vaesus; ta on edukas räppar, kuid edu tõstab inimese pjedestaalile, mis võib ta teiste jaoks sihtmärgiks teha.
Pole ime, et „Big Fish’i“ videos tiirutavad tema uppuva jahi ümber haid: kui varem võisid need tähendada diilereid ja gänge, siis nüüd on haideks groupie’d ja muud potentsiaalsed kasulõikajad – kõigi eelduste kohaselt ei alahinda Staples oma edu, kuid sellega kaasneva glamuuri ja materialismi õõnsusel ta end uinutada ei lase.
Ekslik oleks eelnevast lõigust järeldada, et Staplesi näol on tegu veendunud didaktiku ja moraalijutlejaga – räpparlik teravus ja hoiak ei kao kuhugi, kuuleme lihtsalt tähelepaneliku mehe bängereid. Osa plaadist on küllaltki liikumissõbralik, olgu selleks hyphy-õõtsumine („Big Fish“) või intensiivsem elektrooniline tiks („Love Can Be...“; „Party People“; „BagBak“ - toimetaja lemmik). Märkimist väärib ka mürarohke „Yeah Right“, kus teeb kaasa hetke nr. 1 hiphop-autor ehk Kendrick Lamar. Pea pooltele lugudele annab nüansse juurde ka kauane koostööpartner Kilo Kish, kelle mahe, ent kehtestav tämber sobib Staplesiga seinasöötude jagamiseks vahvalt.
„Big Fish Theory“ paneb mõtlema, kui märkamatult võib aset leida transformeerumine potentsiaalikast rohelisest uustulnukast kaaluka auteur’ini. Mis tahes ta arvamus sellest tiigist ka poleks - Vince Staples on oma suure kala staatust igati väärt.
Toimetaja: Valner Valme