Arvustus. Jlini tantsumuusika monument ({{commentsTotal}})

Jlin
Jlin Autor/allikas: Facebook

Uus plaat
Jlin
"Black Origami" (Planet Mu)
10/10

2015. aastal kirjutasin Briti noorest elektroonikust SOPHIE, kes tegi toona ning teeb ilmselt praegugi tuleviku popmuusikat. Post-trap, kümnekordne auto-tune ja kõikvõimalikud tehnilised vigurid, et luua vastuolulist ja kirkalt südametut helikeelt. Aga SOPHIE loomingu sõrestik baseerub ikkagi 21. sajandi popil, seal pole visionäärlikku ja selge kontseptsiooniga tulevikupilti.

Samal põhjusel ebaõnnestub ka suur enamik düstoopilisest (utoopilisest, apokalüptilisest, mis iganes) kirjandusest ja filmikunstist, sest fiktiivne maailm luuakse lihtsalt meie reaalsuse nihestamise läbi. Kui on autod, siis ilmselt nad tulevikus lendavad. Kui on EDM, siis saja aasta pärast on see ilmselt veel abstraktsem, rajum, lollakam. Eks sellistes teooriates ja käsitlustes on ka oma põnevus, aga see on lihtsalt klotside teisiti kokkupanemine, ilma uue sisendita.

Jlin, kodanikunimega Jerrilynn Patton, tundub küll esmapilgul süütu kanepipeast tüdruk, aga tegelikult ehitas ta plaadiga "Black Origami" ühe viimase aja põnevaima muusikalise dimensiooni. Ta seob kokku apokalüpsise, maania ja psühhedeelia ning käitub seda tehes nagu masin, kes üritab kiirkorras läbi töötada kogu popmuusika ajaloo ja komponeerida sellest ise uue terviku. Ja sel korral mitte masinate muusika inimestele, nagu on teinud Kraftwerk ja elektroonikud kõikjalt üle maailma juba mitukümmend aastat, vaid inimeste muusika masinatele.

Pimeda toa taganurgas võib aimata, et Jlini muusikas on märke footwork'ist – see, kuidas ta kasutab vokaalsämpleid ja loobib trumme üksteise otsa –, kuid need seosed on aga õhkõrnad, heal juhul saab selle abil plaadi poes lihtsalt mingi žanri kasti liigitada. Sama hästi võib tajuda ka soolotrummide täristamises marsimuusikat ning madalakõlaliste suurte trummide mürtsumises jalkafännide primitiivseid lugulaule, aga see kõik on jura.

"Black Origami" üks lähtepunkte on pea täiuslik ruumilisus, mis minut-minuti järel süvendab maaniat ja hullumeelsust, millest album tulvil on. Atmosfäärilisus, mida Jlin loob, ei ole aga kuidagi võrreldav ambient'i udusulemerega, kuhu on hea mõnus sukelduda, või techno hüpnootilise õrnlainetusega, mis haarab endasse ja ei lase lahti. Siin kehtestab muusika end tugevalt, kuulajana ei ole sul ruumi oma mõtetele ja tunnetele, rütmitud trummid ja kakofoonilised antimeloodiad lendavad absoluutselt igast suunast ja võid kükitada, pikali visata või joosta, aga need ajavad taga ja saavad igal juhul kätte.

Ja kui need on sind kätte saanud, siis hakkab toimima selle muusika kehalisus. Poole kõrvaga kuulates, kui Jlini "Black Origami" pole kuulaja mõjusfääris, paistab see muusika nagu post-club, klubijärgne tantsumuusika, mis eksisteerib nohikute klappides ja kodustes kõlarites, mitte endoriifinist ja higist nõretaval peol. Selle asümmeetrilise rütmituse kattevarju all on peidus aga peatamatu tantsulisus, mis tänu lugude abstraheeritusele ja mitmekihilisusele – muusikat on kaheteist loo jooksul nii palju, et oleks võinud vabalt mitu plaati teha – annab hulgaliselt võimalusi.

Kusagil tuksub lohisev trummimasin, teisel pool täriseb hi-hat, kolmandas kohas luubib vokaalsämpel, rääkimata kõigist närvilistest käristitest, klõbistitest ja kolistitest, mis ka oma asju teevad – iga element eraldi annab kätte mingisuguse punkti, kus kehalisus aina hoogu kogub. Peosituatsioonis näeksime suurt hulka inimesi, kes lähtuksid loo puhul erinevatest antirütmidest ehk tantsiksid igaüks eri tempo, rütmi ja mustriga. Kaos ja stiihia, mis oma ebalineaarsuses avab uusi lähenemisi tantsumuusikale.

Võiks välja tuua lugusid, mis plaadilt särama jäävad, aga "Black Origami" nõuab tervikut. Jlini tugev visioon näiliselt külmast ja steriilsest maailmast, mis on täis naudinguid, mõnu ja kiusatusi rohkem, kui keegi eales tarbida suudaks, muutub reaalseks pikema kuulamise korral. Isegi ühest läbikuulamisest ei piisa, plaat peab vaikselt saama tuttavlikuks ning kui lõpuks ootamatus ja võõrapärasus kaovad, siis on selle mässu keskel päris mõnus olla. Selline tunne, nagu istuks õndsa naeratusega keset põrgut.

Huvitav on see, et kaks aastat tagasi ilmunud Jlini "Dark Energy" tundus tol hetkel küllalt eriline ja žanripiire nihutav teos, mis eemaldas footwork'ilt paksu naha, hip-hopi sämplitelt pärinenud lodevuse, ja jättis alles ainult kalgi ning täpse tantsumuusika kontsentraadi. Teise albumi ilmumise järel tundub aga toonane debüütplaat nagu näpuharjutus, demoalbum, mis on naiivne ja tühine, isegi mõttetu. Jlin on artist, kelles on peidus nii palju loomejõudu, et ta nullis uue plaadiga oma kriitikute poolt kiidetud eelmise albumi täielikult. Sellist asja juhtub harva.

Palju suuri sõnu, aga "Black Origami" on ka ikkagi uskumatult suur plaat. Tantsumuusika monument, mis võiks algatada mõtteviisimuutuse ja uue käsitluse tantsumuusika rütmidest ja loogikatest. Tõenäoliselt seda aga ei juhtu, sest siinne muusika on lihtsalt liiga segane, taltsutamatu, seletamatu, äkki peaks panema kümneks aastaks riiulile seisma ja prooviks siis uuesti?

Ei kujuta isegi ette, mis Jlini järgmisel plaadil sündima hakkab...



Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: