Arvustus. Jlini tantsumuusika monument ({{commentsTotal}})

Jlin
Jlin Autor/allikas: Facebook

Uus plaat
Jlin
"Black Origami" (Planet Mu)
10/10

2015. aastal kirjutasin Briti noorest elektroonikust SOPHIE, kes tegi toona ning teeb ilmselt praegugi tuleviku popmuusikat. Post-trap, kümnekordne auto-tune ja kõikvõimalikud tehnilised vigurid, et luua vastuolulist ja kirkalt südametut helikeelt. Aga SOPHIE loomingu sõrestik baseerub ikkagi 21. sajandi popil, seal pole visionäärlikku ja selge kontseptsiooniga tulevikupilti.

Samal põhjusel ebaõnnestub ka suur enamik düstoopilisest (utoopilisest, apokalüptilisest, mis iganes) kirjandusest ja filmikunstist, sest fiktiivne maailm luuakse lihtsalt meie reaalsuse nihestamise läbi. Kui on autod, siis ilmselt nad tulevikus lendavad. Kui on EDM, siis saja aasta pärast on see ilmselt veel abstraktsem, rajum, lollakam. Eks sellistes teooriates ja käsitlustes on ka oma põnevus, aga see on lihtsalt klotside teisiti kokkupanemine, ilma uue sisendita.

Jlin, kodanikunimega Jerrilynn Patton, tundub küll esmapilgul süütu kanepipeast tüdruk, aga tegelikult ehitas ta plaadiga "Black Origami" ühe viimase aja põnevaima muusikalise dimensiooni. Ta seob kokku apokalüpsise, maania ja psühhedeelia ning käitub seda tehes nagu masin, kes üritab kiirkorras läbi töötada kogu popmuusika ajaloo ja komponeerida sellest ise uue terviku. Ja sel korral mitte masinate muusika inimestele, nagu on teinud Kraftwerk ja elektroonikud kõikjalt üle maailma juba mitukümmend aastat, vaid inimeste muusika masinatele.

Pimeda toa taganurgas võib aimata, et Jlini muusikas on märke footwork'ist – see, kuidas ta kasutab vokaalsämpleid ja loobib trumme üksteise otsa –, kuid need seosed on aga õhkõrnad, heal juhul saab selle abil plaadi poes lihtsalt mingi žanri kasti liigitada. Sama hästi võib tajuda ka soolotrummide täristamises marsimuusikat ning madalakõlaliste suurte trummide mürtsumises jalkafännide primitiivseid lugulaule, aga see kõik on jura.

"Black Origami" üks lähtepunkte on pea täiuslik ruumilisus, mis minut-minuti järel süvendab maaniat ja hullumeelsust, millest album tulvil on. Atmosfäärilisus, mida Jlin loob, ei ole aga kuidagi võrreldav ambient'i udusulemerega, kuhu on hea mõnus sukelduda, või techno hüpnootilise õrnlainetusega, mis haarab endasse ja ei lase lahti. Siin kehtestab muusika end tugevalt, kuulajana ei ole sul ruumi oma mõtetele ja tunnetele, rütmitud trummid ja kakofoonilised antimeloodiad lendavad absoluutselt igast suunast ja võid kükitada, pikali visata või joosta, aga need ajavad taga ja saavad igal juhul kätte.

Ja kui need on sind kätte saanud, siis hakkab toimima selle muusika kehalisus. Poole kõrvaga kuulates, kui Jlini "Black Origami" pole kuulaja mõjusfääris, paistab see muusika nagu post-club, klubijärgne tantsumuusika, mis eksisteerib nohikute klappides ja kodustes kõlarites, mitte endoriifinist ja higist nõretaval peol. Selle asümmeetrilise rütmituse kattevarju all on peidus aga peatamatu tantsulisus, mis tänu lugude abstraheeritusele ja mitmekihilisusele – muusikat on kaheteist loo jooksul nii palju, et oleks võinud vabalt mitu plaati teha – annab hulgaliselt võimalusi.

Kusagil tuksub lohisev trummimasin, teisel pool täriseb hi-hat, kolmandas kohas luubib vokaalsämpel, rääkimata kõigist närvilistest käristitest, klõbistitest ja kolistitest, mis ka oma asju teevad – iga element eraldi annab kätte mingisuguse punkti, kus kehalisus aina hoogu kogub. Peosituatsioonis näeksime suurt hulka inimesi, kes lähtuksid loo puhul erinevatest antirütmidest ehk tantsiksid igaüks eri tempo, rütmi ja mustriga. Kaos ja stiihia, mis oma ebalineaarsuses avab uusi lähenemisi tantsumuusikale.

Võiks välja tuua lugusid, mis plaadilt särama jäävad, aga "Black Origami" nõuab tervikut. Jlini tugev visioon näiliselt külmast ja steriilsest maailmast, mis on täis naudinguid, mõnu ja kiusatusi rohkem, kui keegi eales tarbida suudaks, muutub reaalseks pikema kuulamise korral. Isegi ühest läbikuulamisest ei piisa, plaat peab vaikselt saama tuttavlikuks ning kui lõpuks ootamatus ja võõrapärasus kaovad, siis on selle mässu keskel päris mõnus olla. Selline tunne, nagu istuks õndsa naeratusega keset põrgut.

Huvitav on see, et kaks aastat tagasi ilmunud Jlini "Dark Energy" tundus tol hetkel küllalt eriline ja žanripiire nihutav teos, mis eemaldas footwork'ilt paksu naha, hip-hopi sämplitelt pärinenud lodevuse, ja jättis alles ainult kalgi ning täpse tantsumuusika kontsentraadi. Teise albumi ilmumise järel tundub aga toonane debüütplaat nagu näpuharjutus, demoalbum, mis on naiivne ja tühine, isegi mõttetu. Jlin on artist, kelles on peidus nii palju loomejõudu, et ta nullis uue plaadiga oma kriitikute poolt kiidetud eelmise albumi täielikult. Sellist asja juhtub harva.

Palju suuri sõnu, aga "Black Origami" on ka ikkagi uskumatult suur plaat. Tantsumuusika monument, mis võiks algatada mõtteviisimuutuse ja uue käsitluse tantsumuusika rütmidest ja loogikatest. Tõenäoliselt seda aga ei juhtu, sest siinne muusika on lihtsalt liiga segane, taltsutamatu, seletamatu, äkki peaks panema kümneks aastaks riiulile seisma ja prooviks siis uuesti?

Ei kujuta isegi ette, mis Jlini järgmisel plaadil sündima hakkab...



Kadri VoorandKadri Voorand
Kadri Voorand kirjutas noorte laulupeoks kooridele kaks uudisteost

2. juulil kõlavad noorte laulu- ja tantsupeol esmakordselt Kadri Voorandi lood "Elu on lootus ja loomine" (sõnad Doris Kareva) segakooride ning "Aga tule" (sõnad Liisa Lotta Tomp neidudekooride esituses.

ThundercatThundercat
Valner Valme plaadisoovitused: 2017 esimene poolaasta

Mis jääb sõelale? Mis jääb meelde? Mis jääb füüsilisse riiulisse? Mis võiks poole aasta pärast traditsioonilisse aastalõpuküsitlusse mahtuda? Aeg on sirvida läbi ligi kuus kuud plaadisaaki. Järgnev pole pingerida, aga 15 väljapaistvat albumit käesolevast aastast koos kommentaaride ja kuulamisvõimalusega.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.