Varem põhiliselt jazzvokalistina tegutsenud Anna Pärnoja on vaikselt alustanud laulja-laulukirjutaja sooloteed. Suvest talveni väldanud plaaditegu toimus kõvema kärata ja kui Anna abikaasa Erki jaanuaris ütles, et Annal on pisut enda muusikat, siis ei osanud midagi oodata. Seda rõõmsam see üllatus on, sest need kümme lugu on nii küpsed ja kvaliteetsed, aga eelkõige meie muusikaruumis värsked.

Bänd on muidugi super – alates Peedu Kassist kuni Erkini välja. Bassi-trummi-kidra trippivale kõlale annab eepilise lisaväärtuse Joel Remmeli peen klahvisaund. Struktuurilt siiiski pigem selgepiirilised kompositsioonid on tumedad, melanhoolsed, samas rasked ja valjud. Õrna gootikat ning kohati tungivamatki kummituslikkust õhkub eriti Anna laulust, nii sõnades kui võrratult vaheldusrikkas häälekasutuses.

Aasta põnevaim ja üllatuslikem debüütalbum vähemalt seni.