Anna Pärnoja tunnistas, te ta ei mäleta enam, kes selle nime – Anna Kaneelina – välja mõtles. "See juhtus umbes 15 aastat tagasi kuskil suhtlusportaalis, kus ma kirjutasin oma lehel, kui väga ma armastan kaneeli, kuidas see mulle meeldib. Ma olen hästi suur kaneelifänn ja siis keegi nutikas kirjutas sellise sõnamängu sinna taha kommentaariks ja see kuidagi jäi mulle külge."

Nüüd on tal plaat, mis kannab seda sama nime. "See on kummaline, aga nii ta on."

Anna ja Erki Pärnoja tutvusid Otsa-koolis enam kui 15 aastat tagasi, kus nad olid ühel kursusel ning hakkasid kohe kuus muusikat tegema. Anna valis Erki oma kitarristiks ja Erki valis Anna oma lauljaks. "Sealt hakkas meie koostoimetamine peale," märkis Erki. "Sõprus ja äratundmine. Meil oli koos hea olla ja sõnadetagi saime muusikat teha," lisas Anna.

Erki ütles, et avaldavad väga palju arvamust üksteise tegevuse ja muusika suhtes. "Minu arust see on jube kasulik. Isegi see, kui see on kriitika, aga sa pead selle ikkagi sisse võtma ja mõtlema."

Erki tõi välja albumil oleva loo "Thunder" ja rääkis, et kui neil enamik loo materjalist oli salvestatud ja neil oli raske leida ühist aega, et stuudiosse minna, sest neil on ka teised kohustused.

"Nii et leidsime, et kõige kasulikum on see, kui üks läheb ja teeb midagi ja siis saame niimoodi toimetada, ja ma läksin "Thunderit" tegema ja tegin midagi ja Anna leidis, et see ei ole õige ja ma mõtlesin, et kuidas nii, ma tegin ju jube hästi, lisas Erki.

"Aga lõpus tuligi välja see, et me peame seda koos tegema," tõdes Erki. "See, kuidas see lõpus kujunes, ei olnud nii, et Anna ütles, kuidas ta tahaks, et see oleks, vaid me pidime koos leidma selle õige koha, mis siis on see õige heli ja õige asi selle jaoks."

Anna tõdes, et selle plaadi puhul ta tunneb esimest korda elus, et see on miski, mille eest ta seisan 100 protsenti inimese ja muusikuna. "See oli minu jaoks täiesti esmakordne kogemus, et ma ei tundnud hirmu, kui ma viisin prooviruumi enda loo ja ütlesin, et selles loos mängin ma ka ise kitarri, olles mitte kitarrist, ja siis kõik olid täiesti nõus. Ma imestan enda puhul seda, et läbi selle tuli mulle mingisugune enesekindlus, mis on minu jaoks tegelikult olnud võõras," märkis Anna.