"Olen novellide kirjutamisele truuks jäänud, sest mulle endale meeldib väga neid kirjutada. Need on toredad vahepausid ja puhkus. Kui kirjutan näidendit, siis tavaliselt juba tean, et sellest tuleb lavastus ja hakkan mõtlema, kes seal mängima hakkavad, mis ruum see on, mõtlen lavalistele lahendustele. Kui kirjutan romaani, on see suur amps, suur kastitäis mutreid, polte, seibe ja juuksenõelu, pead seal kahlama ja mingit rida ajama, et asi kokku tuleks ja kõik oma kohale asetuks. Novell on midagi sellist, millel näed kohe algust ja lõppu, see on nagu sähvatus. Kõik see annab tunde, et ma saan selle kohe ära kirjutada," ütles Urmas Vadi, kellel ilmus hiljuti novellikogu "Armastuse hambajäljed."

Raamatusse on Vadi kirja pannud oma elus juhtunud olukorrad. "Need ei ole päeviku sissekanded. Ma ei ole esseistlik ega mõttekirjanik. Minu jaoks on oluline, et midagi toimub, midagi juhtub," nentis Vadi.

Vadi sõnul kirjutab ta sellepärast, et tunneb end elus muidu kobana. "Tihti mõtlen, et ma ei saa mingite asjadega hakkama, oleksin pidanud midagi muud tegema, et mu ebaadekvaatsus loksub üle ääre. Kirjutamine on selline, et kui ma elus ei suuda neis olukordades adekvaatne olla, siis saan need osadeks lahti võtta, ümber mõtestada ja kirjutada sellises sõnastuses ja sellise poeetikaga, nagu ma täpselt tahan," sõnas Vadi. "Kirjutamine on minu jaoks nagu tööriist, kui midagi elus jääb vajaka, siis saan kirjanduses selle jonksu."

"Mida ma ise ka kirjandusest ja kunstist otsin, on empaatia, et ma saan samastuda. Et see annab su hingele midagi, just need hetked, kui sa oled täiesti üksi ja tunned, et keegi teine ei mõista mind," sõnas kirjanik.

Vadi sõnul ei taha ta kirjutada nii, et tal endal oleks väga raske kirjutada. "See, kuidas tõsistest asjadest kirjutada, võib olla teravmeelne ja humoorikas, see ei pea olema surmtõsine. Lugeja ei pea lugema nii, nagu tal oleks suu kruusa täis ja muudkui närib," tõi Vadi välja.

Vadi sõnul on tema teinud oma elus igasuguseid tiire, pidanud koole pooleli jätma ja siis uuesti alustama. "Aga ju see nii pidi siis olema," muigas ta.

Vadi luges oma uue novellikogu ise ka audioraamatuna sisse. "See oli hullumeelne kogemus. Mulle tundus, et kuna need on üsna isiklikud lood, siis ma proovin. Tegelikult oli see mu naise mõte," sõnas Vadi.