Novellikogus "Armastuse hambajäljed" näeme inimest tema ilus ja valus. Mõnikord on tunne, et selga on saadud tiivad ja kerge armumistunne on kogu aeg peal. Teinekord kraamitakse endast lagedale see kõige viletsam pool, minnakse isiklikuks, lausa vastikuks, lõpuks näib, et inimesest on järel ainult ilma lihaste ja skeletita närvisüsteem, millel puudub ühendus ajuga. Aga isegi siis, kui elu armastus on just uksest välja jalutanud ja talv on tulekul, jääb lootus, et keegi püüab meid kinni. Ja et kusagil on koht, millel on pehmed nurgad ja kus kõik on oodatud.

Kui romaanis "Kuu teine pool" oli hästi olulisel kohal emakuju, siis novellikogus "Armastuse hambajäljed" on kirjaniku sõnul olulisel kohal isakuju. "Viimasel ajal mulle tundub, et nalja tegemine mind ei huvitagi. Mind käivitab olukord, kus kuumad ja külmad õhumassid saavad kokku. Kus korraga on natuke õudne ja samas ka naljakas, mõlemad pooled on olulised, mitte niisama naljatada. Kunsti suur asi on empaatia, et sa saad kaasa elada ja iseennast ära tunda ja ehk pakub ka lohutust," selgitas ta Vikerraadiole antud intervjuus.

Urmas Vadilt on varem ilmunud lühiproosakogud "Hing maanteeserval", "Elu mõttetusest" ja "Kuidas me kõik reas niimoodi läheme", romaanid "Kirjad tädi Annele", "Tagasi Eestisse", "Neverland", "Ballettmeister" ja "Kuu teine pool" ning hulk näidendeid, teiste seas "Sada grammi taevasina", "Millest tekivad triibud" ja "Lasteaed".

Novellikogu on toimetanud Triinu Tamm, korrektuuri lugenud Leena Tomasberg, kujundanud Maris Kaskmann.