Autahvel. Teatriaasta 2019 ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Nukumaja, osa 2" Autor/allikas: Pressimaterjalid

Kultuuriportaal palus seitsmel teatrispetsialistil vaadata tagasi möödunud teatriaastale ja tuua välja mõned tendetsid või siis säravamad lavastused, mida hea sõnaga meenutada. Lavastustest mainiti enim Mart Kangro "Enneminevikku" (4 korda) ja Mehis Pihla "Nukumaja, osa 2" (3 korda), korduvalt toodi välja ka Kinoteatri dokumentaalfilm "Aasta täis draamat".

Meelis Oidsalu
teatrikriitik, "Teatrivahi" saatejuht

Eesti Draamateater, Kanuti Gildi Saal ja Kinoteater on kolm loomingulist kooslust, kelle uuslavastused või projektid 2019. aastat enim ilmestavad.

Kevadel kirjutasin eesti teatri kriisist, mis ei seisne niivõrd selles, et uuslavastuste keskmine kvaliteet oleks halb (ei ole, selles veendusin ka novembris Lätis, kui käisin sealseid nominente vaatamas), vaid et kunstitaotluslike lavastuste määr on madalavõitu ning lavale lastakse ka häbematult halbu uuslavastusi. See paistab eriti silma Rakvere teatri puhul, ei "Loojanguekspress" ega "Made in China" pidanuks nägema professionaalse teatri lava, seal näib hetkel mingi vajalik filter lava ja proovisaali vahel puudu olevat.

Läti aastauhindade nominentide üle teiste riikide kolleegide arutledes leidsime, et teatril on väga palju ühiskondlikke rolle, lisaks kunstitaotluslikele lavastusile jõudis ka seal nominentide hulka teatraliseeritud ajalooloenguid, klassikatekstide avalikke lugemisi, teatraliseeritud publitsistikat ning rahvusliku identiteedi näppimisi. Ka seal arutleti, et kas kõike seda peakski hindama üks žürii või võiks aastaauhinnad olla seotud kunstitaotlusliku teatriga. Arvan, et ei pea olema, lihtsalt mõned eritlused tuleb teha hindamisel selgelmalt ära ja need selgemalt ka kommunikeerida.

Draamateatri lavastustest kõige mõjusam oli minu jaoks isiklikult "Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl". Näib, et Madis Kõivuga kongeniaalsele lavastajale on peanäitejuhi kohustustest vabanemine toniseerivalt mõjunud. Kui 2019. aastal kerkima pandud teatrisaiast Tootsi kombel noaotsaga rosinaid taga ajada, siis üks neist rosinaist on 2019. aastal kindlasti Priit Pedajas. Eesti Draamateatril oli üldse väga tugev aasta. Mehis Pihla lavastatud "Nukumaja osa 2", Hendrik Toompere jr "Võrk", Kertu Moppeli "Rahvavaenlane", Pedajase "Linnade põletamine", Uku Uusbergi "Päikese lapsed". Tõsine tulevärk!

Foto lavastusest "Nukumaja, osa 2". Autor/allikas: Heikki Leis

Kanuti Gildi Saali külastades pole ka pidanud kordagi pettuma. Kristina Normani "Lighter Than Woman" räägib väga tõsistest teemadest helgelt ja lihtsate, ent mõjusate vahenditega, nii Kristina Normani enda lavalisest olemisest kui teemakäsitusest õhkus sooja-sooja heasoovlikkust. Lavastus toimis röntgenina, aga sellise röntgenina, mille avastaja ei pea vähki surema. Väga tänan kunstnikku selle tohutu heasoovlikkuse ja vapustava läbinägelikkuse eest!

Mart Kangro "Enneminevik" oli veidi logisevam, väsinum, kuid samuti üdini soe nagu poja embus. Vahva kogemuse sain Netti Nüganeni lavastusest "BB", mille käigus nooruke Nüganen tõstis kangi, kritseldas kriidiga treeningkavasid tahvlile ja lasi joviaalset kurgulaulu vahele. Amsterdamis õppiva Netti Nüganeni lavalises kohalolus on tõsise tänavakunstniku vaibi, ootan uusi kohtumisi pikisilmi. Emer Värki "You Will See So Many Pretty Things" on ka kuulu järgi mainimist väärt.

Ainuke asi, mis närvidele käib, on see, et eestikeelseid (paralleel)nimesid ei viitsita lavastustele panna. Mu arust see midagi lavastuselt küljest ära ei võta, äkki isegi lisab midagi. Lavastuste enda headust see tõik mõistagi ei kahanda. Minu pärast jätkaku kasvõi hiina keeles teatri tegemist, kui see nii hea on, kui seni.

Kinoteatri punt sai enim pilti dokumentaalfilmiga kutselisest teatrivaatajast. Alissja peaossa värvanud Kinoteateri värbamiskomitee ja režissöör Marta Pulk võtsid siit jackpot'i ja ka kodumaiste filmide arvestuses paigutaksin selle teose vaat et esimesele kohale. Paavo Piigi lavastusest "Gesamtkunztwerk" pärineb üks kahest selle aasta kõige ägedamast stseenist, seal mängisid Teele Pärn ja Sander Rebane Bergmani stseene ühest abielust, aga seletavad samas publikule, kuidas nad selle stseeni ajal laval mõjule pääsevad, milliseid lihtsakoelisi võtteid kasutatakse mingite olukordade esitlusliku mõjususe tarvis. Oma mõjuvuse asjaolusid üheaegselt paljastada ja ikkagi laval mõjule pääseda, see nõuab head närvi nii lavastajalt kui näitlejatelt.

Kinoteatri Endlas lavastatud "Pidusöögiga" ma isiklikult head kontakti ei saanud, aga see on siiski nutikas kombinatsioon rahvapärasuse ja kõrgkultuurise taotluse vahel, vahest liigne didaktilisus kummitas mõlemat lavastust, aga see ju pigem hea, kui teatriõhtu ka harivaks osutub (olgu mainitud, et Kinoteatri autor-lavastaja Paavo Piik on minu sõber, aga sõpradele pole kohane allahindlust teha, ei kriitikas ega kiituses).

Üks meeldejäävamaid hetki tuleb minuga kaasa aga Maria Petersoni lavastusest "See laps". Liina Olmaru mängib seal oma poega surnukuuri tuvastama saabunud naist ja, noh, ma olen pidanud sellele naisele (keda Olmaru mängib) ikka mitu korda pikalt mõtlema, siiani mõtlen.

Diana Leesalu (Tallinna Linnateater) üle on ka väga-väga hea meel. Tema "Vihmausside elust" on tark, ilus ja veidi ropp korraga, nagu eht kunst olema kipub.

Väga hea meel oli VAT-teatri "Kauka jumala" üle. Indrek Taalmaalt meisterlik roll, kogu trupp oli ühel krutskilikul, aga mitte sugugi tühja vaimutseval lainel, lavakujundus röögatult hea. Tänan Eesti lavastuskunstnikke järjepideva maailmatasemel soorituste eest, nad on panustanud meie vaimsesse heaollu märksa rohkem, kui seda arvustustes või üleüldse meedias märgatakse.

Aitäh Jüri Naelale ja Lavakunstikoolile vahetult pärast meie issanda sünnipäeva etendunud drag show "Identiteedikabaree" eest. Magristrikursuse tudengid korraldasid tõelise poliitilise teatri sündmuse lustaka nääripeo vormis. Sellist värske õhu pahvakut oli väga vaja. Ka lavakunstikooli 29. lennu diplomilavastused on olnud silmapaistvalt head. Lavakunstikoolist on saanud üks tugevamaid produktsioonimajasid.

R.A.A.A.M.-ile aitäh nii "Juuditi" kui "Minu Eesti vanaema" eest, huvitavad lavastajakeeled mõlemal, soovitan külastada.

Vene teatri "Charoni koori" pole jõudnud veel vaatama, aga seda soovitavad mõlemad inimesed, kelle arvamust 90% kindlusega usaldan, nii et üks kümnest võimalus ainult, et soovitan mööda.

Energiat ja jõudu ka Paide Teatrile, Kelmile ja Mustale Kastile. Tartu Uuele Teatrile ka head uut aastat!

Riina Oruaas
teatriteadlane

Seni implitsiitselt teada olnud tõsiasi, et ühele inimesele ei ole kogu Eesti teater enam hoomatav, sai kinnitust sel aastal Kinoteatri 2018. aastal väldanud eksperimendi tulemusena sündinud filmis "Aasta täis draamat" (režissöör Marta Pulk). Alissija-Elisabet Jevtjukova tõestas vapralt, et terve aasta vältav teatrimaraton on küll füüsiliselt sooritatav, kuid vaimselt äärmiselt kurnav ettevõtmine. Katsumustele vaatamata valis peategelane lõpuks oma teeks teatrikunsti, asudes Viljandi kultuuriakadeemias lavastajaks õppima. Eesti teater on eri festivalide väliskülaliste näol endale aastaid nn objektiivset kõrvalpilku otsinud, kuid niivõrd vahetut ja emotsionaalset vaadet teatrile kui Alissijal filmis ei mäletagi.

Aasta täis draamat Autor/allikas: Kinoteater

Selle filmi valguses tahakski öelda, et ka minu kokkuvõte teatriaastast 2019 on kriitiline, kuid siiski lootusrikas. Kriitilise noodina tuleks mainida, et aasta lõpus kokkuvõtteid tehes uuslavastuste nimekirja läbi lapates kasvab aasta-aastalt nägemata lavastuste osakaal (sest üks inimene enam kõike vaadata ei jõua), kuid samas kahaneb nende lavastuste hulk, mille nägemata jäämisest on kahju. Autahvlile aga esitan näiteid, mis pole tingimata suursündmused, vaid lavastused, mis korda läksid ja milles leidus tihedust ja mõtestatust, ehkki nii mõnigi neist on jooksvas kriitikas pigem varjule jäänud. 

Aasta huvitavaimad rollid tegid minu jaoks Anne Türnpu Jaan Toomina lavastuses "Jumalad on maal!!!" ERMi teatris, Kristo Viiding lavastuses "Põgenik" (Madis Kalmet, R.A.A.A.M. Villike teatritalus), ning kogu trupp eesotsas Karol Kuntseliga Arnolphe'i rollis Priit Strandbergi lavastuses "Naiste kool" (Vanemuine).

Suvelavastustest leidsin head dramaturgiat  – Ott Kiluski võrukeelne "Kirvetüü", mille lavastus Kammivabrikus maksis küll piletimüügile lõivu. See tekst vajab palju väiksemat ruumi, et saavutada vajalik mõttetihedus ja lõunaeestilikult hõrk-tummine atmosfäär. Viimast pakkus aga Mooste Folgikojas mängitud muusikalavastus "Suidsusannasümfoonia" (helilooja Märt-Matis Lill, lavastaja Tarmo Tagamets).

Ühed kõige huvitavamad elamused etenduskunsti vallast on Mart Kangro "Enneminevik", ühenduse Biofilm Sisters "All That Goes Right" (mõlemad Kanuti Gildi SAALis) ja Kadri Noormetsa "Mobiilsed definitsioonid" Tartu Uues Teatris. Kõik kolm on nii teemalt, dramaturgialt kui soorituselt nauditavad tööd – Kangro oma (enese)iroonilises eneseanalüüsis, Biofilm Sisters aga sotsiaalkriitiliselt irriteerides. Kadri Noormets ja Ivi Reinok koos dramaturg Aare Pilvega mängisid aga mitmel piirialal – teatri ja kunsti, näitamise ja vaatamise, sõna ja visuaali ristumiskohtadel, neid pidevalt paigalt nihutades ning neid ka ümber defineerides.   

Kõige paremini iseloomustab praegust eesti teatrit minu jaoks aga Paide teatri "Eesti jumalad", mida mängiti Vargamäel. Lavastuse on loonud noor ja põhitööna eri teatrites või kooslustes töötav trupp, millesse on kaasatud ka harrastajaid. Etendus on külluslik, puudu ei jää ei huvitavatest lahendustest, vaimukusest, fantaasiast, kultuuriloolistest seostest ega filosoofiast. Ja kuigi pidevalt on tunne, et otsad kuidagi kokku ei jookse, pakub kogu see pillerkaar tohutut naudingut.

Maria Arusoo
Kaasaegse Kunsti Eesti keskuse kuraator

Minu teatriaasta kokkuvõte on etenduskunstide põhine ning aasta kaks mõjusamat lavastust tulid Kanuti Gildi Saali lavalaudadelt.

Kristina Normani "Lighter Than Woman" oli kindlasti üks aasta parimaid lavastusi. Normani puhul on tegemist väga tundliku visuaalkunstniku ja dokumentalistiga ning väga nauditav oli näha, kuidas ta oli suutnud selle ka lavastuse formaati tuua. "Lighter Than Woman" on sotsiaalselt adekvaatse teemapüstitusega mitmetasandiline lavateos. Inspireeriv oli vaadata, kuidas kunstnik väljub riske võttes omaenda mugavustsoonist ning katsetab õnnestunult enda jaoks uue meediumiga.

Teine üks vaieldamatult säravamaid teoseid oli Mart Kangro "Enneminevik". Kangro lavaline täpsus on olnud alati fenomenaalne ja viis, kuidas ta on lavaliselt väga minimalistlike vahenditega ruumi aktiveerib ning loob visuaalselt ja intellektuaalselt kütkestava keskkonna, on meisterlik.  "Enneminevik" mõjus vahetult ning see eteneduse eri aspektid avanesid tajuspektrumites veel päevi pärast teatris käiku.

Lavastus "Enneminevik". Autor/allikas: Rene Altrov

Vahetus on ka üheks märksõnaks Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi "Performance STL-is", mis mõjus värskendavalt oma meetodi ja esitluse poolest.

Daniil Zandbergi lavastajadebüüt "Vasjake" Vene teatris oli oma kompromissitus sünguses ja õõva tekitava kunstnikutööga meeldejääv.

Veel jäid silma väga hea lavalise tundlikkusega Sigrid Savi "Pushing Daisies" ja Kädi Metsoja "tegeele". Mõlemad lavastused oleks ehk dramaturgiliselt tihedamad, kuid sellegi poolest ootan huviga nende järgmisi lavalisi samme.

Rõõm on tõdeda, et jätkuvalt jõuab Eestisse läbi festivalide ka mitmeid huvitavaid välisproduktsioone.  See aasta jäi silma SAAL Biennaalilt Netti Nüganeni osalusel Florentina Holzingeri "Apollon" ja Mette Ingvartseni "21 Pornographies".

Kokkuvõttes võib öelda, et kui vaadata Eesti teatrimaastiku nii etenduskunstide kui ka traditsioonilisema teatri vallas, siis tehakse ikka tohutul hulgal. Küsimus muidugi jääb, kas kvantiteedi ja kvaliteedi suhe ka paigas on. Ehk tasuks mõelda, kas kõiki asju oleks vaja ka koheselt vaatajate ette tuua või mõne ideega annaks põhjalikumalt töötada, samuti see, kas kõrge produktsioonide arv toob juurde ka mitmekesisust.

Lisaks on just etenduskunstides suur paratamatus see, et paljusid asju näidatakse vaid mõned üksikud korrad, mis tähendab, et võimalus nendest osa saada on kaduvväike. Kahju on näha, kus kohati pool aastat tööd näeb lavavalgust vaid kaks või kolm korda.

Siia lühikesse kokkuvõttesse ei mahtunud ka mõned etendused, mida uue aasta alguses plaan vaadata, nagu näiteks Lauri Lagle "Paratamatus elada ühel ajal".

Madis Kolk
Teater. Muusika. Kino teatritoimetaja, "Teatrivahi" saatejuht

Suurima elamuse pakkus Mart Kangro "Enneminevik", mis esietendus Kanuti Gildi SAALis. Kangro ligi kahekümne aasta pikkune järjepidev ja jäärapäine töö on hakanud vilju kandma. Ta on välja töötanud ainult talle omase erilise meetodi teatri tegemiseks. Sõna ja lauset püüab Kangro koreografeerida, aga liikumise puhul on ta täna hakanud koreograafiast hoopis loobuma. Tegemist on teatriuuendusega, mille saab sel aastal kehtestunuks lugeda. 

Lauri Lagle "Paratamatus elada ühel ajal" Von Krahli Teatris on totaalne seisunditeater, kus isegi viimane täiesti teisest ooperist 20 minutit ei suutnud lõhkuda üldist tervikut. Veel üks lavastaja, kelle viimaste aastate töö tulemusena joonistub välja vaid talle omane isiklik käekiri. Võimatuna tunduv katkendlikkus, kaks tundi pingelist olukorda, kus kõik võib juhtuda, aga midagi tegevuslikku ei juhtu. Jõuline ja tõeline kontra tegevuslikule teatrile. 

Von Krahli Teatris etenduv Lauri Lagle lavastus "Paratamatus elada ühel ajal" Autor/allikas: Herkko Labi

Noortest tulijatest pakkusid lootust kaks noort lavastajat. Lavastaja ja dramaturg Elise Metsanurk, kes tõi Kuressaare teatri ja EMTA lavakunstikooli koostöös lavale lavastuse "Liiga palju armastust" põneva Tšehhovi käsitluse. Metsanurk kirjutas kokku teksti, mis tundub tänapäeval rohkem tšehhovlik kui Tšehhov ise. Teine märkimist vääriv lavastus on Kadri Sireli "Kuidas ehitada aiapäkapikku", mille tõi välja Sõltumatu Tantsu Lava. Lavastus võlgneb tänu lisaks üllatusliku ja järjepidevalt ootamatule kehakeelele ka noore valguskunstniku Karolin Tamme tööle, kes kasutas oskuslikult ära ruumi olemuse ja aja liikumise.

Teater Kelmi ja Karl Koppelmaa lavastustest väärib märkimist "sest meid on õpetatud madusid kartma", mille kaudu on võimalik märgata lisaks teemadele ka teatrikunsti ennast. Näitleja Lauli Otsari õrn ja tundlik töö on toonud tagasi usu psühholoogilise teatri võimalikkusse tänapäeval.

Traditsioonilisemast teatrist pakkus üllatuse Rakvere teatri suvelavastus "Miks Jeppe joob?". Lavastaja Hendrik Toompere koos Rakvere teatri trupiga tegi hinnaalanduseta suveteatrit ja pakkus vaatamiseks ootamatult kõrgetasemelist teatrikunsti. Vaatajale pakuti lühist, mis tekkis nende endi teadvuses.

Alati on rõõm sellisest teaterist, kus lisaks näidendi teema ja lavastuse kontseptsiooniga tegeletakse ka teatrikunsti endaga, otsitakse midagi, mida veel ei teata.

Karin Allik
teatrikriitik

Kvaliteedi-kvantiteedi suhe kujunes sellel aastal kahtlemata üheks põletavaimaks teemaks Eesti teatrimaastikul: uuslavastusi kogunes tõepoolest palju ning kriitiline vaade nende väärtusele võis mõjuda värskendavalt nii tegijale kui ka vaatajale. Ehkki kohati jäi kõlama mure kvaliteedi vähesuse pärast, pole olukord minu silmis sugugi halb. Tsiteerides legendaarset Kaarel Irdi, siis hea teater ongi erand. See ometi ei tähenda, et kõik, mis ei liigitu heaks ja kvaliteetseks, oleks väärtusetu.

Aasta jooksul nähtud 57 uuslavastuse seas leidus teoseid, mis mulle kui vaatajale tõelisi elamusi pakkusid, aga ka teoseid, mille väärtus seisnes näiteks autorile või trupile mängurõõmu pakkumises, ning eks ole omaette väärtus seegi. Eriti rõõmustav oli aga näha paljusid väärtusi mõnikord ühte sulamas.

Ehk tuleneb see osati ka minu sünniaastast, ent enim läksid mulle korda just noorte teatritegijate tööd. Meeldejäävaimaid kogemusi pakkusid näiteks Lavakunstikooli 29. lennu diplomilavastused "Valgete vete sina" (lavastaja Renate Keerd) ja "Päikese lapsed" (lavastaja Uku Uusberg). Mõlemad kuuluvad minu silmis kindlasti kvaliteetsete lavastuste kilda, pakkudes mõtte- ja tundeküllast vaatamiskogemust, aga evides ka muid väärtusi. Noortest õhkub nimelt siirast kirge ja armastust oma töö vastu, mida rutiin, tüdimus või küünilisus pikaajalise teatrikarjääriga inimestel sageli varjutama hakkavad.

Värskete tulijate hulgas leidub tohutult ambitsiooni ja isegi juhul, kui see täiuslikult ei realiseeru, tasub püüdlust tunnustada. Seetõttu tahangi tõsta esile ka Paide teatri "Eesti jumalaid" (lavastaja Jan Teevet), mis oma sisulisest hajususest hoolimata väga puhtasüdameliselt eesmärki teenis ja kogukonna (taas)loomisega tegeles. Muuhulgas kujunes Kairi Mändla sealsest kujundusest üks tippe minu stsenograafia edetabelis.

Vargamäel esietendus Paide teatri suvelavastus "Eesti jumalad". Autor/allikas: Olev Kenk/ERR

Kogenumad teatritegijad siiski kiituseta ei jää, sest aasta lemmikute hulka mahutasid end veel Ugala "Surmkindlad asjad siin elus" (lavastaja Andres Noormets) ja Von Krahli "Paratamatus elada ühel ajal" (lavastaja Lauri Lagle) ning seda väga erinevatel põhjustel. Kui Lagle töö pani mind kohati tundma, et ma täpselt ei tea, mis parajasti toimub, aga see meeldib mulle, siis Noormetsa lavastus läkski hinge just seetõttu, et toimuv tuli tuttav ette. Seni, kuni Eesti teater vähemasti aeg-ajalt mõlemat tüüpi meeldejäävaid elamusi pakkuda suudab, ei kavatse ma kvaliteedi puuduse üle nuriseda.

Pille-Riin Purje
teatrikriitik

Mu teatrivaatlus on olnud isepäine ning süvenev kahte lemmiklavastusse: Tammsaare – Elmo Nüganeni "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." Tallinna Linnateatris (2006), millest valmis novembrikuus ka raamat "Vesiroos js Paas" ning Uku Uusbergi "Ivanov" Eesti Draamateatris (2017). Mõlema lavastuse ammendamatus on oluline vaatluskogemus. Lavastused on erinevad, ühisosaks põhjalikkus, läbikomponeeritus, näitlejate kirglik mängutahe ja -rõõm, sõnumi terav ajatundlikkus.

Nii pole ma jõudnud veel näha kõike olulist, ent elamuslikke uuslavastusi pole üldse vähe.

Nimetan neist kaheksa, esietenduste järjekorras:

Lucas Hnath "Nukumaja. Osa 2", lavastaja Mehis Pihla, Eesti Draamateater

Lavastuse psühholoogiline pingeväli on isegi põhjatum kui näidendis, põnev kvartett Kersti Heinloo, Jaan Rekkor, Mari Lill, Lauli Otsar. Lummab Kristjan Suitsu näitlejate suhtes ülinõudlik stsenograafia. Kunstnik Kristjan Suits on nähtus, ma ei saa aru, kuidas ta kõikjale jõuab. Vahest on teda mitu?!

Michael Ende "Momo", dramatiseerija Priit Põldma, lavastaja Mait Joorits, NUKU

Puudutav,  täpselt ajastatud sõnum ajavargusest, eetiline ja estetiline tervik.  

Eno Raud "Etturid", dramatiseeija ja lavastaja Taago Tubin, Ugala

Avastuslik teos Eesti kirjandusest, karge ja valus lavastus. Ühtlane ansambel: mõjuv trio Karl-Robert Saaremäe, Ringo Ramul, Martin Mill, stiilse ajastuüldistusega rollid Aarne Sorolt, Janek Vadilt, Laura Kallelt jt.

Ingmar Bergman "Nagu peeglis", lavastaja Madis Kalmet, Rakvere teater

Kaasakiskuv õhustik, unelisuse piiril. Oluline ja sügav roll Tarvo Sõmerilt – kirjanik David.

Jonas Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus", dramatiseerija Priit Põldma, lavastaja Ringo Ramul, Ugala

100. hooaja plahvatuslik avalavastus, Aarne Soro meisterlikud ümberlülitused eatu Allan Karlssomi osas.

Henrik Ibsen "Kummitused", lavastaja Ingomar Vihmar, Endla

Värske klassikatunnetus, nauditavad rollid, hingele vajalik sõnum elurõõmust ja töörõõmust.

Kai Aareleid, "Linnade põletamine", lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater

Isiklikke assotsiatsioone käivitav aja- ja mälulugu, Teele Pärn Tiina rollis täpselt vahendamas lapse täiskasvanuks saamise käänulist teed.

"Linnade põletamine" Autor/allikas: Pressimaterjalid

Autor ja lavastaja Heidi Sarapuu, "Wilded", Varius

Vaimukas ja kultuurilooliselt väärt idee on kolme Wilde – Eduardi, Oscari ja Eduardo – lavakohtumine. Aga see, mismoodi René Soom ja Priit Volmer mängivad Ludvig Sanderit ja Tiit Piibelehte...! Sedavõrd intelligentset mängulusti ja absoluutset komöödiataju kohtab harva. Variuse püsipublik on õnnega koos, sest kurjaks ja totralt matslikuks kiskuvas maailmas on elutark elurõõm, hea maitse, nakatav naer eluliselt vajalik. Heidi Sarapuu autorilavastused tervendavad hinge ja vaimu.

Jaak Allik
teatrispetsialist

Ühiskonnas (nii meil kui maailmas) päev-päevalt teravnevate vastasseisude ja kasvavate ohtude ajal ei tohiks teatrikunstnikud endale lubada elevandiluutornis olesklemist ja tegelemist puhta kommertsi või oma isiklike eneseväljendusrõõmudes kenitlemisega. Juhan Ulfsak tõmbas selle valgusvihu oma teatripäeva-kõnes, aasta lõpul jõudis meieni Ungari uus kurjakuulutav teatriseadus. Seetõttu hindan lõppeval teatriaastal eriti neid lavastusi, mis räägivad otse ja avalikult asjade seisust meie tänases ühiskonnas.

Seda on püütud teha nii klassikatekstide abil ("Rahvavaenlane" Kerttu Moppel, "Kauka jumal" Margo Teder, "Kaupo ja Lembitu" Jaan Tooming), nüüdisaegset välisdramaturgiat mõtestades ("Surmkindlad asjad siin elus" Andres Noormets, "Vihanemees.com" Paavo Piik ja Ivo Uukkivi, "Võrk" Hendrik Toompere juunior, "See laps" Maria Peterson, "George Mastromase rituaalne tapmine" Priit Pius) või ka algupäraseid tekste luues ("Anonüümne igatsus", Eero Epner ja Eva Koldits, "Minu Eesti vanaema" Julia Aug). Möödunud aastal esietendunud 125 sõnalavastuse (millest olen tänaseks näinud 84) seas on taolisi umbes veerandsada, nimetasin nähtutest õnnestunumad, kuid müts maha ka teiste seda teed käijate ees.

Julia Augi lavastus "Minu Eesti vanaema". Autor/allikas: Siim Vahur

Lisakasin muidugi ka need lavastused, kus olen tänu tekstile, lavastajatööle ja näitlejate mängule saanud terviklikud kunstielamused ja teatrisse minekut pole olnud põhjust kahetseda – nendeks on Eesti Draamateatri "Põud ja vihm..." Priit Pedajas (tema "Linnade põletamist" pole veel näinud) ja "Nukumaja, osa 2" (Mehis Pihla) , Tallinna Linnateatri "Kant" (Elmo Nüganen) " ja "Südameharjutus" (Peeter Tammearu), samuti Vanemuise "Naiste kool" (Priit Strandberg). Projektlavastustest väärivad märkimist "Hakkame mehed minema" (Veiko Tubin ja Hirvo Surva) ning "Lootuskiir pimeduses" (Vilja Nyholm-Palm).

Ja ka kaks R.A.A.A.M-i produtseeritud ning hingeläinud monolavastust - "Põgenik" (Kristo Viiding ja Madis Kalmet) ning "Kapten Mihkel" (Argo Aadli ja Damir Salimsjanov)

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: